Jumalikud abivahendid surelikkuse ajaks

Prohvet Joseph Smithi kaudu avaldas Issand mõned asjad meie elust enne maa peale tulekut. Me elasime seal Jumala vaimulastena. Kuna Jumal soovis oma laste arengule kaasa aidata, otsustas Ta luua maa, kus me võime saada endale keha, õppida kogemuste kaudu, kujundada jumalikke omadusi ja kus meid saab proovile panna, et näha, kas me peame Jumala käske. Neile, kes osutuvad vääriliseks, „lisatakse hiilgust nende peade peale ikka ja igavesti” (Aabr 3:26).

Selleks et oma jumaliku plaani tingimusi kehtestada, valis Jumal meie Päästjaks oma Ainusündinud Poja. Lutsiferist, kelle pakutud alternatiiv oleks hävitanud inimese valikuvabaduse, sai Saatan ja ta heideti alla. Maa peale pagendatu ja sureliku elu võimalusest ilma jäänuna lubati Saatanal proovida „eksita[da] ja pimesta[da] inimesi ning juhti[da] neid oma tahte järgi vangistusse, nimelt kõiki neid, kes ei võta kuulda [Jumala] häält” (Ms 4:4).

Selles suures Jumala laste surelikuks arenguks loodud plaanis oli oluline, et nad kogeksid „kõigis asjades ‥ vastandlikkus[t]” (2Ne 2:11). Nii nagu meie füüsilisi lihaseid ei saa arendada ega toonuses hoida ilma gravitatsiooniseaduse vastu pingutamata, nii nõuab ka surelik areng meilt pingutust, et Saatana kiusatusi ja muid surelikkuse vastuseise seljatada. Vaimse arengu jaoks on kõige tähtsam nõue valida hea ja halva vahel. Need, kes valivad hea, liiguvad oma igavese saatuse poole. Need, kes valivad halva, mida teevad kõik erinevates surelikkuse kiusatustes, vajavad päästvat abi, mida armastav Jumal kavatses pakkuda.

Ülekaalukalt tugevaim abi, mida Jumal surelikkuses pakkus, oli Päästja, Jeesus Kristus, kes kannatas, et tasuda ja andeks anda patud, millest meelt parandatakse. See halastav ja hiilgav lepitus seletab, miks usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse on evangeeliumi esimene põhimõte. Tema lepitus „teeb teoks surnute ülestõusmise” (Al 42:23) ja „lepitab maailma patud” (Al 34:8), kustutades kõik patud, millest on meelt parandatud ja andes meie Päästjale väe meid aidata meie surelikes jõuetustes.

Peale tehtud ja andeks saadud pattude hiilgava kustutamise pakub armastava Taevase Isa plaan meie kaitsmiseks ka palju muid ande, kaitstes meid muu seas üldse patustamast. Meie surelik elu algab alati ema ja isaga. Ideaalis on mõlemad kohal, et meie arengut erinevate andidega suunata. Juhul kui see nii ei ole, on nende puudumine osa sellest vastuseisust, mis meil tuleb seljatada.

Meie Taevase Isa plaan pakub ka muud abi, et meid surelikul rännakul juhatada. Ma räägin neljast sellisest abivahendist. Palun ärge võtke number nelja lubadusena, kuna osa neist abivahenditest kattuvad. Pealegi on lisaks neile veel teisigi halastavaid kaitsevahendeid.

Esiteks räägin ma Kristuse Valgusest ehk Kristuse Vaimust. Oma suurepärases õpetuses Moroni raamatus tsiteerib Moroni oma isa, et „Kristuse Vaim on antud igale inimesele, et ta võiks eristada head halvast” (Mn 7:16). Samast õpetusest loeme ka nüüdisaja ilmutuses:

„Ja Vaim annab valgust igale inimesele, kes tuleb maailma; ja Vaim valgustab kogu maailmas igat inimest, kes Vaimu häält kuulda võtab.” (ÕL 84:46)

Ning: „Sest minu Vaim on saadetud välja maailma valgustama alandlikke ja kahetsevaid ning jumalakartmatute süüdimõistmiseks.” (ÕL 136:33)

President Joseph Fielding Smith selgitas neid pühakirjasalme: „Issand ei ole jätnud inimesi (siia maailma sündides) abitult valguse ja tõe järele kobama, vaid igal inimesel ‥ on sündides õigus saada juhatust, õpetust ja nõu Kristuse Vaimult ehk Tõe Valguselt.”

Teine suur abivahend, mille Issand on meile andnud, et aidata meil õiget valida, on terve rida päästmisplaaniga (õnneplaaniga) kaasas käivaid jumalikke juhiseid pühakirjades. Need juhised on käsud, talitused ja lepingud.

Käsud määravad kindlaks raja, mille meie Taevane Isa on meile igavese elu suunas liikumiseks ära märkinud. Inimesed, kes kujutavad ette, et Jumal otsustab käskude abil, keda karistada, ei mõista seda Jumala armastava õnneplaani eesmärki. Sel rajal kujuneb meil järk-järgult vajalik suhe oma Päästjaga ja me väärime Temalt suuremat väge, mis aitab meid teel sihtkohta, kuhu Ta soovib, et me kõik jõuaksime. Meie Taevane Isa soovib, et kõik Tema lapsed naaseksid selestilisse kuningriiki, kus elavad Jumal ja meie Päästja, ning elaksid samasugust elu nagu need, kes elavad selles selestilises hiilguses.

Talitused ja lepingud käivad kaasas seadusega, mis määrab kindlaks teeraja igavesse ellu. Talitused ja need pühad lepingud, mida me Jumalaga nende kaudu sõlmime, on sel teerajal vajalikud sammud ja olulised kaitsepiirded. Mulle meeldib mõelda, et lepingute roll on näidata, et Jumala plaani järgi antakse Tema kõrgeimad õnnistused neile, kes lubavad juba eelnevalt teatud käske täita ja kes neid lubadusi ka peavad.

Veel ühed Jumalalt saadud abivahendid õigete valikute tegemiseks on Püha Vaimu ilmingud. Püha Vaim on Jumaluse kolmas liige. Tema pühakirjades määratletud ülesanne on tunnistada Isast ja Pojast, õpetada meid, tuletada meile kõike meelde ja juhatada meid kogu tõeni. Pühakirjades on palju kirjeldusi sellisest Püha Vaimu ilmingust, nagu vaimne tunnistus vastuseks päringule Mormoni Raamatu õigsuse kohta. Ilmingut ei tohi segi ajada Püha Vaimu anniga, mis antakse pärast ristimist.

Püha Vaimu and on üks kõige tähendusrikkamaid abivahendeid, mille Jumal oma ustavatele lastele annab. Selle anni tähtsus selgub tõsiasjast, et see antakse ametlikult pärast meeleparandust ja veega ristimist, „ja seejärel [selgitatakse pühakirjades], tuleb teie pattude andekssaamine tule ja Püha Vaimuga” (2Ne 31:17). Inimesed, kes patud andeks saavad ning siis oma puhastumist igapäevase meeleparanduse ja sakramenditalitusega sõlmitud lepingute järgi elades regulaarselt uuendavad, väärivad lubadust, et Püha Vaim, Issanda Vaim, „oleks alati nendega” (ÕL 20:77).

Seetõttu õpetas president Joseph F. Smith, et Püha Vaim „[V]algustab inimeste meelt Jumala asjade suhtes, et veenda neid nende usulepöördumise ajal, et nad on täitnud Isa tahet, ja olla neis püsivaks tunnistuseks ja kaaslaseks kogu elu, toimides kui kindel ja turvaline juht, kes viib kogu tõe juurde, ning täites neid päevast päeva õnne ja rõõmuga, sooviga teha kõigile inimestele head, pigem kannatada ülekohut, kui teha ülekohut, olla lahke ja halastav, pikameelne ja ligimest armastav. Kõik, kes on saanud selle hindamatu anni, selle kallihinnalise pärli, tunnevad pidevalt janu õigemeelsuse järele. „Ilma Püha Vaimu abita,” ütles president Smith lõpetuseks, „ei saa ükski surelik kitsal ja ahtal teerajal käia.””

Kuna meil on surelikul rännakul nii palju vägevaid abivahendeid, tekitab see rahulolematust, et nii paljud ei valmistu jätkuvalt oma määratud kokkusaamiseks meie Päästja ja Lunastaja Jeesuse Kristusega. Tema tähendamissõna kümnest neitsist, mida sellel konverentsil on mitmel korral mainitud, viitab sellele, et ainult pooled neist, kes on kutsutud Temaga kohtuma, on selleks valmis.

Me kõik teame näiteid inimestest, kes pole valmistunud: koju naasnud misjonärid, kes on katkestanud oma vaimse kasvu tegevusetu perioodiga, noored, kes on vaimse kasvu ohtu seadnud, eraldades ennast Kiriku õpetustest ja üritustest, mehed, kes on edasi lükanud Melkisedeki preesterlusse pühitsemist, mehed ja naised, kes on vahel õilsate teerajajate või vääriliste vanemate järeltulijad, kuid on lahkunud lepingurajalt enne, kui nad on jõudnud pühas templis lepinguid sõlmida ja neist kinni pidada.

Paljud sellised kõrvalekaldumised leiavad aset siis, kui liikmed ei järgi vaimse hoolduse põhiplaani, mis koosneb isiklikust palvest, regulaarsest pühakirjauurimisest ja sagedasest meeleparandusest. Seevastu jätavad mõned unarusse iganädalase lepingute uuendamise, kuna nad ei võta sakramenti. Mõned ütlevad, et Kirik ei rahulda nende vajadusi. Nad peavad oma tajutavaid tulevikuvajadusi tähtsamaks sellest, mida Issand on meile oma paljudes õpetustes ja võimalustes ette näinud teiste oluliseks teenimiseks.

Selliste kõrvalekallete vastu aitab alandlikkus ja usk Issandasse. Mormoni Raamatus õpetatakse, et Issand „õnnistab ja laseb edul saata neid, kes panevad oma lootuse temale” (Hl 12:1). Eriti oleks vaja Issandat usaldada kõigil neil, kes vääralt Jumala käske ja Tema prohvetite õpetusi inimeste viimaste avastuste ja tarkuse järgi mõõdavad.

Olen rääkinud paljudest abiviisidest surelikkuses, mida meie armastav Taevane Isa on andnud, et aidata oma lastel Tema juurde naasta. Meie osa selles jumalikus plaanis on usaldada Jumalat ning otsida ja kasutada neid jumalikke abivahendeid, eelkõige Tema armastatud Poja, meie Päästja ja Lunastaja Jeesuse Kristuse lepitust. Ma palvetan, et me õpetaksime neid põhimõtteid ja elaksime nende järgi, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.