Hüvitavad õnnistused

Mul on olnud Juhtivas Piiskopkonnas teenides eriline võimalus kohtuda viimse aja pühadega üle maailma mitmesugustes eri paikades ja kultuuriruumides. Olen saanud pidevalt inspiratsiooni teie püsivast usust ja pühendumisest Issandale Jeesusele Kristusele. Kuid mind on liigutanud ka need erinevad ja sageli rasked olukorrad, millega paljud teist silmitsi seisavad, sellised väljakutsed nagu haigused, puuded, piiratud vahendid, vähem võimalusi abieluks või hariduseks, väärkohtlemine ning muud piirangud ja takistused. Mõnikord näivad need katsumused teie arengut takistavat ja panevad proovile tõsised pingutused täielikult evangeeliumi järgi elada, muutes teenimise, kummardamise ja pühade kohustuste täitmise keerulisemaks.

Mu kallid sõbrad! Kui te peaksite kunagi tundma, et teie eluolud teid piiravad või ebasoodsasse olukorda seavad, tahan ma teile teada anda, et Issand armastab teid isiklikult. Ta teab teie olukorda ja Tema õnnistuste uks jääb teile pärani valla teie väljakutsetele vaatamata.

See tõde sai mulle selgeks isikliku kogemuse kaudu, ja olgugi näiliselt tühine, mõjutas see mind püsivalt. Kui ma 22-aastaselt Pariisis Prantsuse õhuväes teenisin, sain ma põnevusega teada, et Champs-Élysées’l kõneleb konverentsil Issanda apostel vanem Neal A. Maxwell. Kuid vahetult enne seda sündmust anti mulle korraldus sõidutada üks vanemohvitser lennujaama täpselt sel ajal, mil konverents pidi toimuma.

Ma olin pettunud. Kuid otsustanud osaleda, viisin ma ohvitseri lennujaama ja kiirustasin konverentsile. Leidnud parkimiskoha, sprintisin ma mööda Champs-Élysées’d kogunemiskohta ja jõudsin hingetuna kohale vaid viis minutit enne koosoleku lõppu. Just sel hetkel, kui sisse astusin, kuulsin vanem Maxwelli ütlemas: „Ma annan teile nüüd apostelliku õnnistuse.” Sel hetkel sain kauni, unustamatu vaimse kogemuse. Vaim valdas mind ja õnnistussõnad tundusid tungivat igasse mu hingesoppi, otsekui oleksid need mõeldud just minule.

Kogesin tol päeval väikestviisi, kuid siiski vägevalt trööstivat seika Jumala plaanis, mille Ta on teinud oma laste heaks. Kui meil pole võimalik meist sõltumatutel asjaoludel oma õigemeelseid südamesoove täita, hüvitab Issand selle nii, et meil on võimalik Tema lubatud õnnistustest osa saada.

See rahustav tõde põhineb kolmel Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi võtmepõhimõttel:

1. Jumal armastab meid kõiki täiuslikult. „Ta kutsub [meid] kõiki enda juurde tulema ja saama osa tema headusest.” Tema lunastusplaan tagab, et eranditult kõigile antakse õiglane võimalus ühel päeval päästmise ja ülenduse õnnistusi saada.

2. Kuna Jumal on nii õiglane kui ka halastav ja Tema plaan on täiuslik, ei pea Ta meid vastutavaks selle eest, mis ei ole meie kontrolli all. Vanem Neal A. Maxwell on selgitanud, et „Jumal ‥ ei arvesta halastavalt ainuüksi meie soovide ja tegudega, vaid ka eri oludest tingitud raskusastmega”.

3. Me võime leida Jeesuse Kristuse ja Tema lepituse kaudu jõudu kõigis elukatsumustes vastu pidada ja need lõpuks seljatada. Alma õpetas, et Päästja võttis enda peale mitte üksnes nende patud, kes meelt parandasid, vaid ka „oma rahva valud ja haigused” ning „nende jõuetused”. Seega lisaks sellele, et Ta lunastab meid meie vigadest, toetavad Issanda halastus ja arm meid ka meile sureliku kogemuse jooksul osaks saavas ebaõigluses, puudustes ja piirangutes.

Neid hüvitavaid õnnistusi saab teatud tingimustel. Issand palub, et me teeksime „kõike, mida me saame”, ja „pak[uksime] kogu oma hing[e] ohvriannina temale”. Selleks on vaja sügavat soovi, siirast ja ustavat südant ning ülimat hoolsust Tema käskude pidamisel ja oma tahte joondamisel Tema tahtega.

Kui meie tõsised pingutused ei too meist sõltumatute asjaolude tõttu meie loodetud tulemusi, peab Issand siiski meie südamesoove vääriliseks ohvrianniks. President Dallin H. Oaks on õpetanud: „Meid õnnistatakse meie õigemeelsete südamesoovide eest, isegi kui välised asjaolud on muutnud nende soovide elluviimise võimatuks.”

Kui prohvet Joseph Smith muretses oma venna Alvini pärast, kes suri ilma hädavajalike evangeeliumitalitusteta, sai ta järgmise trööstiva ilmutuse: „Kõigist, kes surevad edaspidi ilma [evangeeliumist] teadmata, kes võtaksid selle vastu kogu oma südamest, saavad [Jumala selestilise] kuningriigi pärijad.” Lisaks ütles Issand: „Sest mina, Issand, mõistan kõikide inimeste üle kohut vastavalt nende tegudele, vastavalt nende südame soovidele.”

Issanda jaoks pole tähtis pelgalt see, kas me suudame, vaid kas me oleme valmis tegema kõike, mida saame, et Teda kui oma Päästjat järgida.

Üks mu sõber lohutas kord noort misjonäri, kes kurvastas, kui teda tervislikel põhjustel enneaegselt vabastati, kuigi ta oli siiralt palvetanud ja soovis tõsimeelselt teenida. See sõber jagas pühakirjakohta, milles Issand kuulutas, et kui Ta lapsed „lähevad kogu oma väega” ja „nende usinus” Tema käskude täitmisel „ei rauge, ja nende vaenlased [milleks võivad olla ka meie ebasoodsad eluolud] ei lase neil seda tööd teha, vaata – mul ei ole enam vaja nõuda seda tööd nende inimes[te] käest, vaid ma võtan nende ohvrid vastu”.

Mu sõber tunnistas sellele noorele mehele, et Jumal teadis, et ta oli andnud teenimiskutsele vastates endast parima. Ta kinnitas talle, et Issand oli ta ohvri vastu võtnud ja et talle ei keelata kõikidele ustavatele misjonäridele lubatud õnnistusi.

Issanda hüvitavad õnnistused tulevad sageli teiste heasüdamlikkuse ja teenimise kaudu, kes aitavad meil teha seda, mida me omal jõul ei suuda. Mul on meeles aeg, mil me elasime oma Prantsusmaal elavast tütrest kaugel eemal ja tundsime abitust, kuna ei saanud teda pärast ta rasket sünnitust aidata. Tolsamal nädalal paluti meie Utah’ koguduses abi emale, kes oli just kaksikud sünnitanud. Mu naine Valérie oli vabatahtlikult nõus sellele emale süüa viima, palvetades südames nii selle noore ema kui ka meie abivajava tütre eest. Me saime peagi pärast seda teada, et ka meie tütre koguduse õed Prantsusmaal olid teinud korraldusi meie tütre perele süüa viia. Jumal oli vastanud meie palvetele ja saatis oma inglid trööstima, kui meie seda ei suutnud.

Märgakem piirangute ja väljakutsetega silmitsi seistes omaenda õnnistusi – oma ande, vahendeid ja aega – ning kasutagem neid abivajajate teenimiseks. Seeläbi ei õnnista me ainuüksi teisi, vaid kutsume tervenemist ja hüvitust ka iseenda ellu.

Üks vägevamaid viise, kuidas ka meie saame Jumala hüvitavaid õnnistusi toetada, on asendustöö, mida teeme oma esivanemate heaks Issanda kojas. Tehes nende eest talitusi, osaleme me aktiivselt Issanda suures päästmistöös ning kasutame oma ande ja võimeid, et pakkuda õnnistusi neile, kellel ei olnud võimalust neid oma sureliku elu jooksul saada.

Armastav teenimine pühades templites tuletab meile meelde, et Päästja arm ulatub sellest elust kaugemale. Me võime saada tulevas elus uusi võimalusi teha seda, mida me selles surelikus elus teha ei saanud. Kõneledes õdedele, kes polnud veel leidnud igavest kaaslast, ütles president Lorenzo Snow armastavalt: „Pole ühtegi viimse aja püha, kes pärast surma, elanud ustava elu, kaotaks midagi, kuna tal pole olnud võimalust midagi ette võtta. ‥ [Nad saavad] kõik samasugused õnnistused, ülenduse ja hiilguse nagu mehed ja naised, kellel need võimalused olid.”

See lootuse- ja trööstisõnum on kõigile meile, Jumala lastele. Keegi meist ei pääse surelikkuse väljakutsetest ja piirangutest. Lõppude lõpuks on meile kõigile sünniomane, et me pole võimelised end ise päästma. Kuid meil on armastav Päästja ja „me teame, et pärast kõike, mida me saame teha, saame me päästetud [Tema] armu läbi”.

Ma tunnistan, et kuigi paljud asjaolud ei pruugi olla elus meie kontrolli all, ei ole keegi meist nii kaugel, et Issanda lõputud õnnistused temani ei ulatuks. Päästja hüvitab oma lepitusohvri kaudu kogu võimetuse ja ülekohtu, kui me kogu oma hinge ohvriannina Temale pakume. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.