Nagu lapsuke

Jeesus alustas oma viimast sureliku elu aastat oma apostlite koolitamist hoogustades. Kui Tema sõnum ja Ta Kirik pidid ka pärast Teda ellu jääma, tuli tuupida nende kaheteistkümne väga tavalise ja Teda vaevalt 24 kuud tundnud mehe südamesse rohkem.

Ühel päeval nägi Jeesus kaheteistkümne seas vaidlust ja küsis hiljem: „Mille üle te ‥ vaidlesite?” Tundes silmanähtavalt piinlikkust, „jäid [nad] vait” öeldakse pühakirjades. Kuid see kõikidest õpetajatest suurim teadis nende südame mõtteid ja tunnetas esimest eneseuhkuse õhetust. Seega Ta „kutsus lapsukese enese juurde, ‥

ja ütles: „Tõesti ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te mitte taevariiki!

Kes nüüd iseennast alandab nagu see lapsuke, on suurem taevariigis.””

Tuleb märkida, et veel enne Kristuse sündi sisaldas kuningas Benjamini hüvastijätujutlus elutarka märkust lapse alandlikkuse kohta. Seal öeldakse: „Loomupärane inimene on Jumala vaenlane, ‥ ning saab olema igavesest ajast igavesti, kui ta ‥ ei saa pühaks Issanda Kristuse lepituse kaudu ning ei saa lapse sarnaseks – alistuvaks, ‥ alandlikuks, ‥ täis armastust, ‥ just nagu laps suhtub oma isa[sse].”

Ilmselgelt tuleb ette ka lapsikuid „kalduvusi”, mida me heaks ei kiida. Kakskümmend viis aastat tagasi hammustas mu tookord kolmeaastane tütrepoeg oma viieaastast õde käsivarrest. Mu väimees, kes tol õhtul laste järele vaatas, õpetas meeleheitlikult oma tütrele kõik talle meenunud andestuseteemalised õppetunnid, järeldades, et ta väikevend ilmselt isegi ei tea, mis tunne see on, kui keegi teda käsivarrest hammustab. See halvasti läbimõeldud isalik seletus toimis umbes minuti, võib olla poolteist, kuni laste magamistoast kostis aknaklaase värisema panev karje ja mu tütretütar hüüdis rahulikult: „Nüüd ta teab.”

Millised on siis need head omadused, mida elus juunioride koondise puhul märgata? Mis tõi Kristusele endale kogu Mormoni Raamatu kõige hellemas stseenis pisarad silma? Mida Jeesus õpetas, kui Ta kutsus laste ümber taevase tule ja kaitsvad inglid ning käskis täiskasvanutel „vaada[ta] oma väikesi”?

Me ei tea, mis seda kõike ajendas, kuid mul ei jää muud, kui arvata, et see oli kuidagi seotud nende puhtuse ja süütuse, nende kaasasündinud alandlikkuse ja sellega, mida see võiks tuua meie ellu, kui me selliseks jääksime.

Miks on meie ahastama paneva aja kohta öeldud „tühisuste tühisus”? Kuidas on see nii, et selle suure ja ruumika vaimselt nii surnud hoone märksõnadeks Lehhi nägemuses on „inimlaste asjatud ettekujutused ja uhkus”? Ja soramlased, see rühm, kes palvetas omakasupüüdlikult? Nende kohta ütles Alma: „Oo Jumal, nad [palvetavad] sinu poole oma suuga, ‥ samal ajal ‥ suurustades maailma tühiste asjadega.”

Kuid kas on seevastu midagi armsamat, puhtamat või alandlikumat kui laps, kes palvetab? Tundub, nagu toas oleks taevas. Jumal ja Kristus on nende jaoks nii tõelised, kuid teiste jaoks võib see kogemus hiljem olla pealiskaudsem.

Vanem Richard L. Evans tsiteeris oma 60 aastat tagasi: „Paljud meist väidavad, et nad on kristlased, ja ometi ‥ ei võta me Teda tõsiselt. ‥ Me austame Teda, kuid ei järgi. ‥ Me tsiteerime Tema ütlusi, kuid ei ela nende järgi.” „Me imetleme, kuid ei kummarda Teda.”

Kui erinev oleks elu, kui maailm peaks Jeesust enamaks kui ajutiseks labaseks vandesõnaks.

Kuid lapsed armastavad Teda tõeliselt ja see armastus võib kanduda ka nende teistesse suhetesse elu mänguväljakul. Reeglina armastavad lapsed kergesti juba varases eas, nad on varmad andestama ja nende kütkestav naer võib sulatada ka kõige külmema, kõvema südame.

Ja see nimekiri üha jätkub! Rikkumatus? Usaldus? Julgus? Iseloom?

Tulgem, vaadakem üheskoos, millist alandlikkust näitas Jumala ees üks mu noor, väga kallis sõber.

5. jaanuaril 2025 – 91 päeva tagasi – anti Easton Darrin Jolleyle Aaroni preesterlus ja ta pühitseti Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus diakoniks.

Easton oli igatsenud jagada Issanda püha õhtusöömaaja sakramenti nii kaua, kui ta mäletas. Kuid selle püha võimalusega kaasnes kõhus keerav hirm, et ta ei saa hakkama, et ta kukub, et teda hakatakse narrima või et ta valmistab endale ja oma perele piinlikkust.

Nimelt on Eastonil haruldane ja väga halastamatu haigus, Ullrichi kongenitaalne lihasdüstroofia. See on täitnud järk-järgult tema noore elu hirmuäratavate väljakutsetega ning purustanud samal ajal ta tulevikulootused ja unistused. Peagi on ta jäädavalt ratastoolis. Sellest, mis teda pärast seda ees ootab, tema pere ei räägi.

Pühitsemisele järgnenud pühapäeval pidi Easton esimest korda sakramenti jagama. Ja tema vaikne ajend oli see, et ta sai teha seda oma isa ees, kes oli selle koguduse piiskop, ja neid pühasid võrdkujusid temale pakkuda. Selle ülesande ootuses oli ta anunud ja palunud ning nutnud ja anunud, ning saanud lubaduse, et keegi, mitte keegi, ei püüa teda aidata. Ta pidi tegema seda üksi ja teiste abita mitmel ainult temale teada põhjusel.

Kui preester oli murdnud ja õnnistanud leiva, mis sümboliseerib Kristuse katkist keha, liipas Easton oma katkise kehaga oma kandikut võtma. Kuid kogudusehoone põrandast kõrgemal asuvale poodiumile viisid kolm üpris kõrget astet. Seega pärast oma kandiku saamist sirutas ta end nii kõrgele, kui suutis, ja asetas kandiku käsipuu kohal asuvale tasapinnale. Seejärel istus ta ühele kõrgemale astmele ja tõmbas mõlema käega parema jala esimesele astmele. Seejärel tõmbas ta samale astmele vasaku jala ja nii edasi, ülespoole, kuni oli jõudnud vaevaliselt oma isikliku kolmeastmelise Džomolungma mäe tippu.

Seejärel manööverdas ta end tugiposti juurde, mille abil ta võis tõusta püstiasendisse. Ta läks tagasi kandiku juurde. Veel mõned sammud ja ta seisis piiskopi, oma isa ees, kes end pisarate silmadesse valgudes ja mööda põski alla voolates tagasi hoidis, et seda täiuslikult julget ja ustavat poega mitte kallistada. Ja Easton, lai kergendusnaeratus näol, võis samahästi kui öelda: „Mina olen [oma isa] austanud [ja] lõpetanud selle töö, mille [ta on] andnud mulle teha.”

Usk, ustavus, rikkumatus, usaldus, au ja lõpuks ka armastus isa vastu, kellele ta soovis nii väga heameelt valmistada. Need ja tosinajagu muid omadusi panevad ka meid ütlema: „Kes ‥ iseennast alandab nagu see lapsuke, on suurem taevariigis.”

Õed, vennad ja sõbrad! Kõige kaunimate mulle teada olevate piltide edetabeli tipus on imikud, lapsed ja noored, kes on niisama kohusetundlikud ja hindamatud kui need, kellele me täna viitasime. Ma tunnistan, et nemad on kuvand Jumala kuningriigist, mis õitseb maa peal kogu oma väes ja ilus.

Ma jätkan samas vaimus tunnistamist, et Joseph Smith nägi noorena seda, mida ta ütles, et ta nägi, ja rääkis nendega, kellega ta ütles, et ta rääkis. Ma tunnistan, et alandlik ja püha Russell M. Nelson on pühitsetud ning anni saanud prohvet ja nägija. Ma tunnistan pärast elukestvat lugemist, et Mormoni Raamat on kõige tänuväärsem raamat, mida ma olen iial lugenud, ja see on päiskiviks mu väikesele eluasemele paljude eluasemete kuningriigis. Ma tunnistan, et mu elu on taastumas tänu preesterlusele ja palvele – Kristuse preesterlusele ja teie palvetele. Ma tean, et see kõik on tõsi, ja tunnistan sellest kõikide Jumala poegade seas ustavaima ja alandlikema, A ja O, Suure Mina Olen, ristilöödu, ustava tunnistaja, koguni Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.