Jumalik volitus, ülevad noored mehed

Suur tänu, vanem Andersen, selle märkimisväärse preesterluse ja Päästja lepituse väe väljenduse eest.

Ühel pühapäeval tänavu jaanuaris, kui ma oma sakramendikoosolekul istusin, toetati enam kui tosina noormehe edasiminekut Aaroni preesterluses. Tundsin, kuidas maailm meie jalge all muutub.

Mulle jõudis pärale, et kogu maailmas toetati samasugustel sakramendikoosolekutel ajavööndite kaupa kümnete tuhandete diakonite, õpetajate ja preestrite – nagu juhataja Hollandi sõber Easton, kellest räägiti täna hommikul – pühitsemist eluaegsesse preesterluse teenistusse, mis ulatub kõikjale, kus Iisraeli kokku kogutakse.

Igas jaanuarikuus pannakse käed umbes 100 000 noore mehe pea peale ja nad liidetakse talituse kaudu säravasse volitusahelasse, mis ulatub läbi taastamisajastu Josephi ja Oliverini, Ristija Johannese ja Jeesuse Kristuseni.

Meie kirik pole vahel kuigi demonstratiivne. Me kaldume alatähtsustama.

Kuid nähes seda äsja pühitsetud preesterluse hoidjate kõuekõminat üle maa levimas, tulin ma siiski mõttele, kas „rõõmu kirikule” kohaselt ei peaks seda katuseharjadelt kuulutama. Mõtlesin, et „täna peaks puhuma trompetid ja kõlisema taldrikud ning särama ilutulestik. Peaksid toimuma rongkäigud!”

Teades, mida Jumala vägi endast tegelikult kujutab, olime tunnistajaks selle maailma seaduspära katkemisele, kui jumalik volitus üle maa levis.

Need ametisse pühitsemised panevad aluse nende noorte meeste eluaegsele teenimisele, kui nad leiavad end ajas ja kohtades, kus nende kohalolekul ja palvetel ning Jumala preesterlusel, mida nad hoiavad, on sügav tähendus.

See juhitud ahelreaktsioon sai alguse Jumala saadetud teenivast inglist. Ülestõusnud Ristija Johannes muistsest ajast ilmus Josephile ja Oliverile, pani käed neile pea peale ja ütles: „Teile, minu kaasteenijad, annan ma Messia nimel Aaroni preesterluse, mis sisaldab inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid” (ÕL 13:1).

Johannes nimetas seda volitust Moosese venna ja preesterluse kaaslase järgi Aaroni preesterluseks. Muistsel ajal oli Aaroni preesterluse hoidjate ülesandeks õpetada ja olla abiks talituste tegemisel. Need talitused seadsid jüngrielu keskmesse tulevase Messia, Issanda Jeesuse Kristuse (vt 5Ms 33:10).

Neljandas Moosese raamatus tehakse Aaroni preesterluse hoidjatele selgesõnaliselt ülesandeks talituste nõude ja riistade käsitsemine. „Aga käsi Aaronit ja tema poegi ‥, nende hooleks olid ‥ laud ‥ ja pühad riistad, millega peetakse teenistust” (4Ms 3:10, 31).

Vana Testamendi loomohvritalitus lõpetati ja asendati Päästja elu ja lepituse kaudu. See muistne talitus asendati talitusega, mida me nimetame Issanda õhtusöömaaja sakramendiks.

Täna usaldab Issand nüüdisaja Aaroni preesterluse kandjaid tegema suures osas sama, mida nad tegid muiste: õpetama ja talitusi läbi viima – kõike selleks, et meile oma lepitust meenutada.

Kui diakonid, õpetajad ja preestrid sakramendi juures abiks on, saavad nad selle õnnistustest osa nagu ka kõik teised: kui nad peavad kinni lepingust, mille nad sõlmivad, kui igaüks neist leiba ja vett võtab. Kuid neid pühi ülesandeid täites saavad neile selgemaks ka nende preesterluse rollid ja kohustused.

Aaroni preesterlust nimetatakse ettevalmistavaks preesterluseks osaliselt seetõttu, et selle talitused võimaldavad neil kogeda Issanda ülesannete täitmise raskust ja rõõmu, valmistades neid ette tulevaseks preesterluse teenistuseks, kui neid võidakse kutsuda teenima ettenägematutel viisidel – kaasa arvatud inspireeritud õnnistuste kuulutamine aegadel, mil lootused ja unistused ning isegi elu ja surm ripuvad niidi otsas.

Sellised tõsised ootused nõuavad tõsiseid ettevalmistusi.

Õpetuses ja Lepingutes selgitatakse, et diakonitel ja õpetajatel „tuleb ‥ hoiatada, selgitada, õhutada ja õpetada ning kutsuda kõiki tulema Kristuse juurde” (ÕL 20:59). Preestritel tuleb lisaks neile võimalustele „jutlustada ‥ ja ristida” (ÕL 20:50).

Kõike seda tundub olevat palju, kuid pärismaailmas toimub see kõikjal maailmas loomulikul viisil.

Üks piiskop õpetas oma uute diakonite kvoorumi juhatusele neid kohustusi. Ja see noor juhatus hakkas rääkima, kuidas see võiks nende kvoorumis ja nende koguduses välja näha. Nad otsustasid, et peaksid külastama eakaid koguduseliikmeid ja uurima, mida nad vajavad, ning siis seda tegema.

Nende seas, keda nad teenisid, oli ka Alan, kes oli karm ja sageli labane ning mõnikord lausa vaenulik naaber. Alani naine Wanda sai Kiriku liikmeks, kuid Alan oli niiöelda raske juhtum.

Diakonid asusid sellest hoolimata tegutsema, ignoreerides naljatledes ta solvanguid, kui nad lund rookisid ja prügi välja viisid. Diakoneid võib olla raske vihata ja Alan hakkas neid pikapeale armastama. Mingil hetkel kutsusid nad teda kirikusse.

„Mulle ei meeldi kirik,” vastas ta.

„Aga meie meeldime sulle,” ütlesid nad. „Tule koos meiega. Tule lihtsalt meie kvoorumi koosolekule, kui tahad.”

Ja piiskopi loal ta tuli – ja jätkas koosolekul käimist.

Diakonitest said õpetajad ja kui nad jätkasid tema teenimist, õpetas tema neid autosid remontima ja üht-teist ehitama. Selleks ajaks, kui nendest diakonitest olid saanud õpetajad ja siis preestrid, kutsus Alan neid oma poisteks.

Nad valmistusid innukalt misjoniks ja küsisid, kas nad võiksid temaga misjonäride õppetunde harjutada. Ta vandus, et ei hakka kunagi kuulama ega uskuma, aga lubas, et nad võisid tema juures harjutada.

Ja siis Alan haigestus. Ja ta malbus.

Ja ühel päeval palus ta kvoorumi koosolekul heldinult, et nad palvetaksid, et ta suudaks suitsetamise maha jätta. Nad tegid seda. Aga läksid seejärel tema koju ja konfiskeerisid mehe sigaretivarud.

Kui Alan halveneva tervise tõttu haiglatesse ja taastusravikeskustesse sattus, teenisid tema poisid teda vaikselt preesterluse väge ja teesklematut armastust näidates (vt ÕL 121:41).

Ime jätkus, kui Alan palus end ristida, kuid suri siis enne, kui see sai aset leida. Tema palvel kandsid tema preestriteks saanud diakonid matustel ta kirstu ja pidasid kõnesid, kus nad paslikult hoiatasid, selgitasid, õhutasid, õpetasid ning kutsusid kõiki Kristuse juurde.

Ja hiljem oli see loomulikult üks Alani poistest, kes ristis templis selle endise diakonite kvoorumi juhataja Alani asemikuna.

Kõike, mida Ristija Johannes teha käskis, nad ka tegid. Nad tegid seda, mida teevad diakonid, õpetajad ja preestrid kõikjal selles Kirikus ja kogu selles maailmas.

Üheks Aaroni Preesterluse hoidjate kohustuseks on ka sakramenditalitus.

Möödunud aastal kohtusin ma ühe inspireeritud piiskopi ja tema imelise naisega. Ühel hiljutisel laupäevahommikul sõitsid nad oma poja ristimisele ja kaotasid traagilisel ja ootamatul kombel oma kaheaastase tütre Tessa.

Järgmisel hommikul kogunesid nende koguduse liikmed kaastundlikult sakramendikoosolekule, elades ka ise üle selle täiusliku väikese tüdruku kaotust. Keegi ei oodanud, et piiskopi pere sel hommikul kirikusse tuleb, aga paar minutit enne koosoleku algust astusid nad vaikselt sisse ja istusid oma kohale.

Piiskop läks poodiumile, möödus oma tavalisest istekohast nõuandjate vahel ja võttis selle asemel istet oma preestrite vahel sakramendilaua ääres.

Sel ahastama paneval ja unetul vastuste ja rahu otsimise ööl oli tal tekkinud vahetu tunne, mida tema pere kõige rohkem vajas ja mida tema kogudus kõige rohkem vajas. Neil oli vaja kuulda oma piiskopi, oma koguduse Aaroni preesterluse juhataja ja leinava isa häält sakramendilepingu lubadusi kuulutamas.

Niisiis põlvitas ta õigel hetkel nende preestritega ja rääkis oma Isaga. Sündmusele omase paatosega tõi ta kuuldavale ühed kõige vägevamad sõnad, mida kellelgi on lubatud selle elu jooksul iial välja öelda.

Nendel sõnadel oli igavene tähendus.

Need olid talituse sõnad.

Need olid lepingusõnad.

Õpetussõnad, mis ühendavad meid selle elu eesmärkidega – ja Taevaselt Isalt saadud plaani kõige suurepärasemate tulemustega.

Kas te suudate ette kujutada, mida see kogudus tol päeval selles saalis kuulis – mida nad tundsid nendes sõnades, mida me igal pühapäeval oma kogudusehoones kuuleme?

„Oo Jumal, Igavene Isa, me palume sind sinu Poja, Jeesuse Kristuse nimel õnnistada ja pühitseda see leib kõikide nende hingedele, kes söövad seda; et nad sööksid sinu Poja keha mälestuseks ja tunnistaksid sinule, oo Jumal, Igavene Isa, et nad on nõus võtma enda peale sinu Poja nime ja teda alati meeles pidama ja kinni pidama tema käskudest, mis ta on andnud neile, et tema Vaim oleks alati nendega. Aamen.” (ÕL 20:77)

Ja seejärel: „Oo Jumal, Igavene Isa, me palume sind sinu Poja, Jeesuse Kristuse nimel õnnistada ja pühitseda see [vesi] kõikide nende hingedele, kes joovad seda, et nad teeksid seda sinu Poja vere mälestuseks, mis valati nende eest; et nad tunnistaksid sinule, oo Jumal, Igavene Isa, et nad peavad teda alati meeles, et tema Vaim oleks nendega. Aamen.” (ÕL 20:79)

See tubli isa ja ema tunnistavad, et see lubadus on läinud täide. Neil on, nende igavikuliseks trööstiks „tema Vaim [koos] nendega”.

Olen igavesti tänulik, et tänu Aaroni Preesterluse väele, talitustele ja kohustustele õnnistavad selle hoidjad meid kõiki „inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise” võtmete kaudu (ÕL 13:1). Jeesuse Kristuse nimel, aamen.