Tulge tagasi minu juurde, et ma võiksin teid terveks teha

Me elasime kunagi kodus, mille ümber kasvasid väärikad puud. Välisukse kõrval oli kaunis paju. Ühel õnnetul ööl puhus vägev torm ja paju kukkus raginaga maha. See lebas maapinnal väljakistud juurtega ja seda oli kurb vaadata.

Ma olin juba valmis mootorsaagi käivitama ja puud küttepuudeks saagima, kui meie naaber mind takistama tormas. Ta noomis mind, et ma puu osas alla andsin, ja õhutas hoolivalt, et me seda ei hävitaks. Seejärel osutas ta juurele, mis veel mullas oli, ja ütles, et kui me puud toestaksime, oksad maha lõikaksime ja seda toidaksime, võtaksid juured taas võimust.

Ma olin skeptiline ja kahtlesin, kuidas võiks nii ilmselgelt langenud ja kahju saanud puu selle üle elada ja ellu ärgata. Ma argumenteerisin, et isegi kui see hakkaks uuesti kasvama, ei elaks ta kindlasti üle järgmist tormi. Kuid teades, et meie naaber uskus, et puul on veel tulevikku, läksime plaaniga kaasa.

Ja mis sellest sai? Läks veidi aega, kui me nägime elumärke, kuna puu oli hakanud juurduma. Nüüd, 12 aastat hiljem, on puu südi ja elujõuline, sel on tugevad juured ning see kaunistab taas maastikku.

Maailmas pühadega kohtudes meenub mulle see paju ning mõte, et lootus püsib ka siis, kui kõik näib olevat kadunud. Osade tunnistus evangeeliumi kohta oli kunagi sama südi ja elujõuline nagu see paju. Seejärel, ainulaadselt isiklikel põhjustel, see tunnistus nõrgenes, misjärel kadus ka usk. Teised peavad vastu õhkõrnu juuri evangeeliumi pinnasesse ajades.

Mind inspireerivad ikka ja jälle lood paljudest, kes on otsustanud taas jüngriks saada ja oma Kiriku kodusse naasta. Selle asemel et oma usku ja tõekspidamisi väärtusetute küttepuudena kõrvale heita, on nad vastanud vaimsetele õhutustele ja armastavatele kutsetele uuesti tagasi tulla.

Ma osalesin Koreas vaiakonverentsil, kus üks tagasipöörduv liige ütles: „Ma tänan vendi, et nad minuga ühendust võtsid ning on nõus mu nõtra usku ja mu nõrkust aktsepteerima, ning liikmeid, kes on minu vastu alati nii lahked. Mul on endiselt palju sõpru, kes on väheaktiivsed. Naljakal kombel innustavad nad üksteist tagasi Kirikusse minema, et oma usku tagasi saada. Võib-olla igatsevad nad kõik usu järele.”

Kõik teie, kes te usu järele igatsete, me kutsume teid tagasi. Ma luban, et teie usk võib saada tugevamaks, kui te taas koos pühadega Jumalat kummardate.

Üks endine Aafrikast pärit misjonär kirjutas ühele Kiriku kõrgemale juhile ning vabandas ja palus andeks, et oli solvunud tema teatud kultuuritraditsioonide-teemaliste õpetuste peale ja siis Kirikust ära läinud. Ta ütles alandlikult: „See tõsiasi, et ma 15 aastat tagasi solvusin, on pannud mind kahjuks maksma äärmiselt ränka hinda. Ma jäin nii paljust ilma – palju enamast, kui iial ette kujutasin. Mul on tõsiselt piinlik, kui olen sellega seoses kahju tekitanud, kuid tunnen eelkõige heameelt, et olen leidnud tee tagasi.”

Me kutsume kõiki, kes on märganud, millest nad on ilma jäänud, tagasi tulema, et saaksite taaskord maitsta rõõmurohket evangeeliumivilja.

Üks õde Ameerika Ühendriikides oli Kirikust palju aastaid eemal. Tema tagasitulekuloos on vägevaid õppetunde lapsevanematele ja pereliikmetele, kes lahkunud lähedaste pärast ahastavad. Ta kirjutas:

„Ma võiksin loetleda lugematul hulgal põhjuseid, miks ma Kirikust, evangeeliumist ja teatud mõttes ka oma perest eemaldusin. Kuid sel pole tegelikult tähtsust. Ma ei langetanud ühte suurt otsust, et Kirikust lahkuda, tegin ilmselt tuhat valikut. Kuid olen alati teadnud, et mu vanemad tegid ühe suure otsuse ja jäid sellele kindlaks. Nad otsustasid mind armastada.

Ma ei või iial teada, kui palju pisaraid on minu nimel valatud, kui palju on olnud magamata öid või kui palju südantliigutavaid palvesõnu. Nad ei juhtinud tähelepanu minu pattudele, vaid pigem pöörasid mulle tähelepanu minu pattudele vaatamata. Nad ei pannud mind tundma, et ma pole nende kodus ja perekondlikel koosviibimistel oodatud. Kõik sellised tunded olid minu enda tekitatud. Selle asemel olin ma jätkuvalt teretulnud. Tõenäoliselt nägid nad mu valgust aja jooksul tuhmumas. Kuid nad teadsid, et see inimene, kes ma tookord olin, oli vaid selle vari, kes minust oli saamas.

Nii nagu mu rada Kirikust eemale oli keeruline, nii oli ka mu tagasitee. Kuid oli üks asi, mis polnud tagasituleku juures raske. See oli tunne, et olen jälle kodus, kuhu kuulun.”

Minu tänane sõnum on mõeldud eriti kõigile neile, kes on kunagi Vaimu tundnud, kuid kahtlevad, kas neil on tagasiteed või neile leidub koht Jeesuse Kristuse taastatud Kirikus. See on ka neile, kes vaevu vastu peavad või kes tunnevad kiusatust eemale jääda.

See sõnum ei ole väljakutse ega ka hukkamõist. Ma esitan selle kutse armastuse ja siira sooviga teid taas teie vaimses kodus vastu võtta.

Ma olen palvetanud, et te võiksite tunda Püha Vaimu tunnistust, kui te kuulete nüüd meie Päästja Jeesuse Kristuse järgmist armastavat kutset ja hunnitut lubadust:

„Kas te nüüd tulete tagasi minu juurde ja parandate meelt oma pattudest ning pöördute usule, et ma võiksin teid terveks teha?”

Paljud vastavad igal nädalal Päästja kutsele ning naasevad jüngriteele ja saavad Kirikus taas aktiivseks, otsides vaikselt ja alandlikult Jeesuse lubatud tervenemist. Ja vastupidiselt vahel liikuvatele juttudele otsustab rekordarv meie noori jääda tugevaks ja suurendada usku Jeesusesse Kristusesse.

Kui osa Jeesuse järgijaid Kapernaumas Ta õpetusi kõvaks pidasid ja lahkuda otsustasid, pöördus Ta oma apostlite poole ja küsis: „Kas ka teie tahate ära minna?”

Sellele küsimusele peab vastama igaüks, kui meid eri aegadel järele proovitakse. Peetrus vastas Jeesusele ajatult ja kaikuvalt: „Kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad.”

Mida õppida paju loost, kui kaalute Päästja kutset taas Tema juurde naasta?

1. Tagasitee pole sageli kerge ega mugav, kuid on seda väärt. Kui meie paju uuesti püsti tõsteti, lõigati sellelt kõik oksad. See ei olnud ilus. Ka meie võime tunda end haavatavana, kui loobume vanast käitumisest ja riietume lahti uhkusest. Kui te koondate oma usu Jeesusele Kristusele ja Tema evangeeliumile – tüvele ja juurtele –, annab see teile lootust ja julgust astuda see esimene samm tagasituleku suunas.

2. Kulus aastaid, enne kui meie paju oma endise jõu ja ilu tagasi sai. Nüüd on see veelgi tugevam ja ilusam kui varem. Olge kannatlikud, kuna ka teie usk ja tunnistus kasvavad. See tähendab ka seda, et te ei solvu selliste mõtlematute kommentaaride peale, nagu: „Kus sa kõik need aastad olnud oled?”

3. See paju poleks ilma pideva hoolitsuse ja kosutuseta ellu jäänud. Teie kosutate oma usku ja tunnistust, kui toitute igal nädalal rõõmuga sakramendilaua ääres ja kummardate Issanda kojas.

4. Nii nagu paju vajas päikest, et selle oksad ja lehed taas kasvama hakkaksid, nõnda kasvab ka teie tunnistus, kui te Vaimu tundmisele ja tunnistusele tundlikuks jääte. Võtke õppust Amulekilt, kes kirjeldas oma aega väheaktiivse liikmena öeldes: „Mind kutsuti palju kordi ja ma ei tahtnud kuulda.”

5. Mu naaber teadis, mis sellest pajust taas saada võis. Ka Issand teab teie jumalikku potentsiaali, ning milliseks teie usk ja tunnistus võivad saada. Ta ei anna teie suhtes kunagi alla. Jeesuse Kristuse lepituse kaudu saab kõike katkist terveks teha.

Ma tunnistan, et taevas tuntakse tagasitulijate üle rõõmu. Teid vajatakse ja teid armastatakse. Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on meie Päästja, ja et Ta õnnistab kõiki, kes Tema juurde naasevad suurema rahu ja suure rõõmuga. Tema halastuse käed ei ole ristis, vaid on avali ja teie poole sirutatud. Teie jaoks ei ole liiga hilja, et tagasi tulla. Kogu armastusega meie südames tervitame teid koju. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.