Jumalakummardamine

Üks levinumaid ja olulisemaid jumalakummardamise vorme on kogunemine pühitsetud ruumi, et sooritada ülistustoiminguid. Issand ütleb: „Ja et sa võiksid ennast paremini hoida maailmast reostamatuna, pead sa minema palvekotta ja ohverdama oma sakramendid minu pühal päeval.” See on loomulikult meie peamine motivatsioon kogudusehoonete ehitamisel. Kuid vajaduse korral sobib ka pühitsemata ruum, kui suudame sellesse teatud pühaduse tuua.

Kõige tähtsam on see, mida me Issanda päeval kogunedes teeme. Muidugi riietume me nii hästi, kui meie võimalused lubavad – mitte ekstravagantselt, vaid tagasihoidlikult, et anda märku oma lugupidamisest ja aukartusest Jumaluse vastu. Meie käitumine on samamoodi aupaklik ja lugupidav. Me kummardame Jumalat, ühinedes palves; me kummardame Jumalat kirikulaule lauldes (mitte ainult neid kuulates, vaid kaasa lauldes); me kummardame Jumalat, üksteist õpetades ja üksteiselt õppides. Jeesus ütleb: „Pea meeles, et sellel Issanda päeval tuleb sul ohverdada oma ohvriannid [see tähendab oma „aja, annete või muude vahendite ohverdamine Jumala ja ligimese teenimisel”] ja oma sakramendid Kõigekõrgemale, tunnistades oma patud vendadele ja Issanda ees.” Me ei tule kokku, et teiste meelt lahutada ega meelelahutust saada – nagu bändi kontserdil –, vaid selleks, et Teda meeles pidada ja „saada täiuslikumalt õpetust” Tema evangeeliumis.

Viimasel üldkonverentsil tuletas vanem Patrick Kearon meile meelde, et „me ei kogune hingamispäeval lihtsalt selleks, et osaleda sakramendikoosolekul, et see nimekirjast maha tõmmata. Me tuleme kokku Jumalat kummardama. Nende kahe vahel on märkimisväärne erinevus. Osalemine tähendab kohalviibimist. Kuid jumalakummardamine tähendab sihipärast Jumala ülistamist ja kummardamist viisil, mis meid muudab”.

Hingamispäevade pühendamine Issandale ja Tema eesmärkidele on iseenesest kummardamine. Mõned aastad tagasi täheldas President Russell M. Nelson: „Kuidas me pühitseme hingamispäeva? Nooremas eas uurisin ma teiste koostatud loetelusid selle kohta, mida peaks ja ei peaks hingamispäeval tegema. Alles hiljem sain ma pühakirjadest teada, et minu käitumine ja hoiak hingamispäeval olid tähiseks minu ja mu Taevase Isa vahel [vt 2Ms 31:13; Hs 20:12, 20]. Kui ma seda mõistsin, ei vajanud ma enam nimekirju, mida tohib teha ja mida ei tohi. Kui pidin langetama otsuse, kas mõni tegevus on hingamispäeval sobilik, küsisin ma endalt lihtsalt: „Millise tähise ma Jumalale anda tahan?””

Issanda päeval toimuvat jumalakummardamist iseloomustab eriline keskendumine Jeesuse Kristuse suurele lepitusohvrile. Me tähistame sobivalt ja eriliselt Tema ülestõusmist ülestõusmispühade ajal, aga ka iga nädal, kui võtame osa Tema lepituse, sealhulgas Tema ülestõusmise sakramendisümbolitest. Patukahetsejate jaoks on sakramendi võtmine hingamispäeva jumalakummardamise tipphetk.

Üheskoos „Kristuse ihuna” kummardamine toob ainulaadse väe ja kasu, kui me üksteist õpetame, teenime ja toetame. Huvitav on see, et ühes hiljutises uuringus leiti, et need, kes peavad oma vaimset elu täiesti privaatseks, on vähem tõenäolised prioriseerima vaimset kasvu või pidama oma usku väga oluliseks või veetma regulaarselt aega Jumalale pühendudes. Pühade kogukonnana tugevdame üksteist jumalakummardamises ja usus.

Sellegipoolest ei saa me unustada igapäevaseid kummardamistoiminguid, millega tegeleme nii individuaalselt kui ka kodus. Päästja tuletab meile meelde: „Ometi tuleb sul ohverdada oma tõotused õigemeelsuses kõikidel päevadel ja kõikidel aegadel.” Üks õde märkis targalt: „Ma ei suuda mõelda sügavamale viisile Jumala kummardamiseks, kui tervitada Tema võsukesi meie ellu ja nende eest hoolitseda ning õpetada neile Tema plaani nende jaoks.”

Alma ja Amulek õpetasid soramlasi, kes olid palvemajadest välja aetud, kummardama Jumalat mitte ainult kord nädalas, vaid alati ja „ükskõik kus te ka ei ole”. Nad rääkisid palvest kui jumalakummardamisest.

„Te peate välja valama oma hinge oma kambrites ja oma salapaikades ja oma kõnnumaal.

Jah, ja kui te ei hüüa Issanda poole, siis laske oma südamel täituda ja pöörduge tema poole lakkamatus palves.”

Samuti rääkisid nad pühakirjade uurimisest, Kristusest tunnistuse andmisest, lahkete tegude tegemisest ja teenimisest, Püha Vaimu vastuvõtmisest ja iga päev tänulikkuses elamisest. Mõelge sellele mõttele: „iga päev tänulikkuses elamine”. See räägib minu teisest selgitusest.

Jumala suhtes tänulikkuse tundmine ja selle väljendamine on tegelikult see, mis toob jumalakummardamisse rõõmsa uuenemise tunde selle asemel, et näha seda vaid järjekordse kohustusena.

Tõeline jumalakummardamine tähendab Jumala armastamist ja oma tahte Temale allutamist – see on kõige hinnalisem and, mida saame anda. Kui Jeesuselt küsiti, milline käsk on suur käsuõpetuses, vastas Ta: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.” Ta nimetas seda ka esimeseks käsuks.

See oli viis, kuidas Jeesus ise oma Isa kummardas. Tema elu ja Tema lepitusohver olid pühendatud Isa auks. Meenutame valusalt Jeesuse südantlõhestavat palvet keset kujuteldamatuid kannatusi ja ahastust: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda!”, kuid siis Tema alistuv „ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad”.

Jumalakummardamine püüab järgida seda täiuslikku eeskuju. Me ei saavuta nendes püüdlustes üleöö täiuslikkust, kuid kui me iga päev toome Temale ohvriks murtud südame ja kahetseva vaimu, siis Ta ristib meid taas oma Vaimuga ja täidab meid oma armuga.

Õpetuse ja Lepingute esimeses osas esitas Issand maailmale järgmise süüdistuse:

„Nad on kõrvale kaldunud minu talitustest ning on murdnud minu igavikulise lepingu;

nad ei otsi Issandat, et jalule seada tema õigemeelsust, vaid iga inimene kõnnib omaenda teed mööda ja omaenda jumala kujutise järel, kelle kujutis on maailma sarnane.”

Meil on hea meenutada näidet kolmest juudi noormehest, Hananjast, Miisaelist ja Asarjast, kes viidi Paabelisse vangi vahetult pärast Lehhi ja tema perekonna lahkumist Jeruusalemmast. Paabeli ametikandja andis neile uued nimed: Sadrak, Meesak ja Abednego. Hiljem, kui need kolm keeldusid kummardamast kuningas Nebukadnetsari püstitatud kuju, käskis ta nad põlevasse ahju visata, öeldes neile: „Ja kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest!”

Te mäletate nende julget vastust:

„Meie Jumal, keda me teenime, [saab] meid päästa: Ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas!

Aga kui mitte, siis olgu sul teada, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada!”

Ahi oli nii kuum, et tappis need, kes nad sinna viskasid, kuid Sadrak, Meesak ja Abednego ei saanud viga. „Nebukadnetsar kostis ja ütles: „Kiidetud olgu Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumal, kes ‥ päästis oma sulased, kes lootsid tema peale ja ‥ andsid pigemini oma ihud kui et teenida ja kummardada mõnd muud jumalat peale nende oma Jumala!”” Nad lootsid Jehoova päästele, „aga kui mitte”, see tähendab, et isegi kui Jumal oma tarkuses ei oleks nende surma ära hoidnud, jäid nad siiski Temale truuks.

Kõik, mis asetatakse ettepoole Isa ja Poja kummardamisest, muutub ebajumalaks. Need, kes hülgavad Jumala kui tõe allika või ütlevad lahti igasugusest vastutusest Tema ees, asetavad tegelikult iseennast oma jumalaks. See, kes seab lojaalsuse parteile või eesmärgile jumalikust juhatusest ettepoole, kummardab valejumalat. Isegi need, kes väidavad, et kummardavad Jumalat, kuid ei pea Tema käske, käivad oma teed: „Nad austavad mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel.” Meie jumalakummardamise objekt on eranditult ainus tõeline Jumal ja Jeesus Kristus, kelle Tema on läkitanud.

Lõppkokkuvõttes võib see, kuidas me elame, olla jumalakummardamise parim ja ehedaim vorm. Oma pühendumuse näitamine tähendab Isa ja Poja jäljendamist – nende omaduste ja iseloomu kasvatamist iseendas. Kui jäljendamine on meelituse siiraim vorm, nagu öeldakse, siis võiksime Jumalusega seoses öelda, et jäljendamine on austuse siiraim vorm. See viitab meie aktiivsele ja püsivale pingutusele pühaduse poole püüdlemisel. Kuid Kristuse-sarnasemaks saamine on ka meie kummardamistoimingute loomulik tulemus. Vanem Kearoni varem tsiteeritud fraas jumalakummardamise kohta „viisil, mis meid muudab”, on märkimisväärne. Tõeline kummardamine muudab meid.

See on lepinguraja – Jumala kummardamise, armastuse ja truuduse raja – ilu. Me astume sellele rajale ristimise kaudu, lubades võtta enda peale Kristuse nime ja pidada kinni Tema käskudest. Me saame Püha Vaimu anni, Päästja armu sõnumitooja, mis lunastab ja puhastab meid patust, kui me meelt parandame. Võiksime isegi öelda, et meelt parandades me kummardame Teda.

Sellele järgnevad täiendavad preesterluse talitused ja Issanda kojas sõlmitud lepingud, mis meid veelgi pühitsevad. Templitseremooniad ja -talitused on kõrgem jumalakummardamise vorm.

President Russell M. Nelson on rõhutanud: „Igal mehel ja naisel, kes osaleb preesterluse talitustes ning kes sõlmib ja peab kinni lepingutest Jumalaga, on otsene ligipääs Jumala väele.” See ei ole ainult vägi, mida me kasutame teenimiseks ja õnnistamiseks. See on ka jumalik vägi, mis töötab meis, et meid täiustada ja puhastada. Kui kõnnime lepingurajal, avaldub meis pühitsev „jumalikkuse vägi”.

Langegem muistsete nefilaste ja laamanlaste eeskujul Jeesuse jalge ette ja kummardagem Teda. Tehkem, nagu käskis Jeesus: „Te peate langema maha ja kummardama Isa [Poja] nimel.” Võtkem vastu Püha Vaim ja andkem oma süda Jumalale, et meil ei oleks teisi jumalaid Tema kõrval, ja jäljendagem Jeesuse Kristuse jüngritena oma elus Tema loomust. Ma tunnistan, et kui me seda teeme, kogeme jumalakummardamises rõõmu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.