Igaviku suured annid: Jeesuse Kristuse lepitus, ülestõusmine, taastamine

Aastaid tagasi õppis meie varahommikune evangeeliumiklass piiblisalme pähe. Loomulikult tõmbasid mind enda poole lühikesed salmid. Nende seas oli Johannese 11:35 – kõige lühem salm pühakirjades, ainult kaks sõna – „Jeesus nuttis”.

See, et Jeesus nutab kurbusest ja rõõmust, annab minu jaoks tunnistust imelisest tõsiasjast: taevalik Jumala Poeg tuli füüsilisse surelikkusesse ja õppis vastavalt lihale, kuidas alati meiega olla ja meid õnnistada.

Kui me nutame leinast või rõõmust, mõistab Jeesus Kristus meid täiuslikult. Ta saab olla kohal hetkedel, mil me kõige rohkem vajame igaviku suuri ande – Jeesuse Kristuse lepitust, ülestõusmist ja taastamist.

Maarja ja Marta nutavad taga oma venda Laatsarust, kes oli surnud. Kaastundest liigutatud Jeesus nutab. Ta äratab Laatsaruse ellu.

Jeesus vaatab paasapüha eelõhtul Jeruusalemma. Ta nutab, suutmata oma rahvast kokku koguda, nagu kana kogub oma tibusid. Täna annab Tema lepitus meile lootust, kui kurvastame selle pärast, mis oleks võinud olla.

Viinamäe isand nutab, kui Ta küsib oma teenijatelt, kelle hulka võime ka meie teenivate vendade ja õdedena kuuluda: „Mida rohkemat ma oleksin saanud oma viinamäe heaks teha?”

Kaotusvalus Maarja seisab haua juures. Jeesus küsib õrnalt: „Miks sa nutad?” Ta teab: „Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine!” Ülestõusmine toob koidu kõigile.

Kui ustav rahvahulk Mormoni Raamatu maadel Tema juurde tuleb, on Jeesuse rõõm täielik. Ta nutab.

„Ja ta võttis ükshaaval nende väikesed lapsed ja õnnistas neid ja palus Isa nende eest.

Ja kui ta oli seda teinud, ta nuttis taas.”

See on ülestõusmispüha Jeesuses Kristuses: Ta vastab meie südame igatsustele ja meie hinge küsimustele. Ta pühib ära meie pisarad, välja arvatud meie rõõmupisarad.

Kui meie pisarad voolavad, vabandame vahel piinlikkust tundes. Kuid teadmine, et Jeesus Kristus mõistab elu valusid ja rõõme, võib anda meile jõudu, mis on suurem meie enda jõust, kui me kogeme nii kibedat kui ka magusat.

Lõuna-Ameerikas valab isa pisaraid. Tema elusäde, tema väike tütar, on surnud. „Ma annaksin kõik, et teda uuesti näha,” nuuksub ta mu käte vahel. Ka mina nutan.

Puebla Mehhiko templi pühitsemisel niisutasid rõõmupisarad kalli õe nägu. Tema näojoontest kiirgab usku ja ohverdust. Ta ütleb: „Todos mis hijos están aquí en el templo hoy” – „Kõik mu lapsed on täna siin templis.” Issanda kotta kogunenud põlvkonnad toovad rõõmu- ja tänupisaraid.

Julmas kodusõjas tegid perekonnad ja naabrid üksteisele sõnulseletamatuid koledusi. Kibeduse pisarad annavad aegamööda teed lootusele. Naine ütleb väriseval häälel: „Naaber, enne kui ma hauda lähen, tahan, et sa teaksid, kust leida oma kadunud pereliikmeid.”

Särav pruut ja kena peigmees pitseeritakse Issanda kojas. Pruut on 70-aastane, nagu ka peigmees. Kaunis pruut on seda päeva vääriliselt oodanud. Ta keerutab häbelikult pruutkleiti siia, siis sinnapoole. Valasime rõõmupisaraid. Jumala tõotused on täitunud. Tema lepingud toovad õnnistusi.

Leseks jäänud õde külastades sai noor Boyd K. Packer liigutava õppetunni. Pärast erimeelsusi abikaasaga oli õde teinud viimase haavava märkuse. Sel päeval võttis ootamatu õnnetus tema abikaasalt elu. „Viiskümmend aastat,” nuuksus lesknaine, „olen ma elanud põrgupiinades, teades, et viimased sõnad, mida ta mu huultelt kuulis, olid see salvav, kiuslik märkus.”

Ülestõusmispühad Jeesuses Kristuses aitavad meil parandada, leppida ja korda saada oma suhted mõlemal pool eesriiet. Jeesus võib kurbust ravida; Ta suudab tuua andestust. Ta võib vabastada meid ja teisi sellest, mida meie või nemad oleme öelnud või teinud ja mis meid muidu ahelatesse vangistavad.

Ülestõusmispühad Jeesuses Kristuses lasevad meil tunda Jumala heakskiitu. See maailm ütleb meile, et oleme liiga pikad, liiga lühikesed, liiga kogukad, liiga kleenukesed, et me pole piisavalt targad, ilusad ega vaimsed. Jeesuse Kristuse kaudu vaimselt muutudes pääseme kurnavast perfektsionismist.

Ülestõusmispühade rõõmus laulame: „Võitu surmast Kristus saan’d. inimesed vabastan’d.” Kristuse ülestõusmine vabastab meid surmast, ajalikest nõrkustest ja kehalistest ebatäiustest. Jeesuse Kristuse lepitus taastab meid ka vaimselt. Ta veritses igast poorist, justkui verepisaraid nuttes, et aidata meil pääseda patust ja eraldatusest. Ta ühendab meid terviklike ja pühadena taas üksteise ja Jumalaga. Jeesus Kristus taastab külluslikult kõik head asjad – mitte ainult seda, mis oli, vaid ka seda, mis saab olla.

Jeesuse elu ja valgus tunnistavad Jumala armastusest kõigi Tema laste vastu. Kuna Jumal, meie Isa, armastab kõiki oma lapsi igal ajastul ja maal, leiame Tema armastava kutse tulla, et leida Temas rahu ja rõõmu paljudes traditsioonides ja kultuurides. Ükskõik kus, millal ja kes me ka poleks, jagame jumalikku identiteeti sama Looja lastena. Sarnases vaimus jagavad islami, judaismi ja kristluse järgijad religioosset pärandit isa Aabrahamis ja lepingulist sidet Vana-Egiptuse sündmuste kaudu.

Isa Aabraham tuli Egiptusesse ja teda õnnistati.

Egiptuses orjaks müüdud Joosep teadis, et vaarao unenägu tähendas seitset külluseaastat, millele järgnes seitse nälja-aastat. Joosep päästis oma pere ja rahva. Joosep nuttis, kui nägi Jumala suuremat plaani, mille kohaselt kõik asjad kokku sünnivad nende heaks, kes peavad oma lepinguid.

Mooses, kes kasvas üles Egiptuses vaarao majapidamises, sai ja hiljem taastas võtmed Jumala laste kokkukogumiseks.

Prohvetlikku kuulutust täites otsisid Joosep, Maarja ja väike Kristuslaps pelgupaika Egiptuses. Kairos ütleb üks vaga moslem aupaklikult: „Koraan õpetab, et Joosep, Maarja ja Jeesuslaps leidsid minu kodumaal kaitset ja varjupaika. Minu kodumaal sõi Jeesus väikelapsena meie toitu, astus oma esimesed sammud, ütles oma esimesed sõnad. Usume, et siin, minu riigis, paindusid puud madalale, et anda Talle ja Tema perele vilja. Tema kohalolek minu riigis õnnistas meie rahvast ja maad.”

Jumala moraalse ja ajaliku valikuvabaduse plaan võimaldab meil õppida oma kogemuste põhjal. Mõned meie suurimad eluõppetunnid pärinevad asjadest, mida me kunagi ei valiks. Armastuses laskus Jeesus Kristus allapoole ja tõusis kõrgemale kõigist asjadest. Ta tunneb rõõmu meie jumalikust võimest olla loovad ja rõõmsad, lahked ilma tasu lootmata, uskuda meeleparanduseks ja andestuseks. Ja Ta nutab kurbusest meie inimlike kannatuste, julmuse ja ebaõigluse üle – mis sünnivad sageli inimeste valikute tulemusena –, nagu nutavad ka taevad ja koos nendega ka taeva Jumal.

Iga ülestõusmispühade kevad annab tunnistust vaimsest sündmuste jadast, mis on osa Jeesuse Kristuse jumaliku lepituse, ülestõusmise ja taastamise mustrist. See püha ja sümboolne kokkulangevus ei toimu juhuslikult ega ole kokkusattumus. Palmipuudepüha, püha nädal ja ülestõusmispüha tähistavad Kristuse lepitust ja ülestõusmist. Nagu täna, tähistame iga aasta 6. aprillil Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku asutamist ja organiseerimist. See taastamine on põhjus, miks koguneme iga aprilli esimesel pühapäeval üldkonverentsile.

Taastamine saabus ka siis, kui ülestõusnud Jeesus Kristus, Mooses, Eelijas ja Eelija andsid äsja pühitsetud Kirtlandi templis tagasi preesterluse võtmed ja volitused 1836. aasta ülestõusmispühapäeval. Sel päeval selles kohas sai taastatud Jeesuse Kristuse Kirik Jumala volituse ja õnnistused koguda kokku Tema lapsi, valmistada Tema lapsi ette naasma Tema juurde ja liitma peresid kokku igaveseks. Sel päeval toimunud taastamine viis täide prohvetliku kuulutuse, leides aset päeval, mis langes kokku ülestõusmispüha ja paasapühaga.

Lisaks Kirtlandi templile külastasin hiljuti Ohio osariigis mitut püha paika, kus prohvet Joseph ja teised nägid nägemuses Jumalat, meie Isa, ja Tema Poega Jeesust Kristust. Prohvet Joseph nägi, milline on taevas. Taevas päästab Taevane Isa Jeesuse Kristuse kaudu „kogu tema kätetöö” hiilguse kuningriigis. Ainsad erandid on need, kes teadlikult „salgavad Poja pärast seda, kui Isa on tema ilmutanud”.

Kui tema surelik teenimistöö algas, kuulutas Jeesus välja oma missiooni õnnistada meid kõiki kõigega, mida oleme valmis vastu võtma – igal ajal, igal maal ja igas olukorras. Pärast 40-päevast paastumist läks Jeesus sünagoogi ja luges: „Issanda Vaim on minu peal; seepärast on ta mind võidnud kuulutama evangeeliumi vaestele; ta on mind läkitanud tervendama neid, kelle süda on murtud, kuulutama vabakssaamist seotuile ja nägemist pimedaile, laskma rõhutuid vabadusse.”

Vaesed, murtud südamega, seotud, pimedad, rõhutud – need oleme meie kõik.

Jesaja raamat jätkab Messia tõotust lootusest, pääsemisest ja kindlusest sõnadega: „[Tasu] Siioni leinajaile, andes neile laubaehte tuha asemele, rõõmuõli leina asemele, ülistusrüü kustuva vaimu asemele.”

Ja seega hüüame me ühes: „Mina rõõmutsen väga Jehoovas, mu hing ilutseb mu Jumalas, sest ta on mind riietanud päästeriietega, katnud õigusekuuega.”

Igal ülestõusmispühal tähistame sümboolse tervikuna igaviku suuri ande Jeesuse Kristuse kaudu: Tema lepitust, Tema sõnasõnalist ülestõusmist (ja lubadust meie ülestõusmisest), Tema viimse aja Kiriku taastamist preesterluse võtmete ja volitusega õnnistada kõiki Jumala lapsi. Me rõõmustame päästeriiete ja õigusekuue üle. Me hüüame: „Hosianna Jumalale ja Tallele!”

„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”

Leidku igaüks meist Jeesuse Kristuse lepituses, ülestõusmises ja taastamises rahu, arengu ja kuulumise – selle, mis on püsivalt tõeline ja rõõmus, õnnelik ja igavene. Seda ma palvetan Tema pühal nimel, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.