Teie meeleparandus ei koorma Jeesust Kristust, vaid teeb Teda rõõmsamaks
Kui Jumal kutsub meelt parandama, väljendab Ta seeläbi oma armastust. Kui me sellele kutsele „jah” ütleme, väljendame sellega oma armastust.
Aastaid tagasi istusin ma ühe Florida reisi ajal õues ja lugesin raamatut. Selle pealkiri viitas sellele, et kuigi me ei ole praegu täiuslikud, jõuame me ikkagi taevasse. Minust kõndis mööda üks naine, kes küsis: „Kas sa arvad, et see on võimalik?”
Ma tõstsin hämmeldunult pilgu ja mõistsin siis, et ta räägib mu raamatust. Ütlesin seepeale midagi totrat, nagu „ma pole veel nii kaugele jõudnud, aga ma annan sulle teada, kuidas see lõpeb”.
Oi, kuidas ma soovin, et saaksin ajas tagasi rännata! Ütleksin talle: „Jah, see on võimalik! Sest taevas ei ole inimeste jaoks, kes on olnud täiuslikud. See on inimeste jaoks, kellele on andestatud, kes ikka ja jälle Kristuse kasuks otsustavad.”
Täna tahan ma kõneleda neile, kellele tundub vahel, et meeleparandus ja andestus toimivad kõigi puhul peale nende. Neile, kes mõtisklevad endamisi, et „kuna ma teen jätkuvalt samu vigu, siis võib-olla ma olengi selline”. Neile, kel tuleb nagu minulgi ette päevi, mil lepingurada tundub nii järsk, et see on peaaegu lepingu mägimatk!
Üks imeline Fidžilt pärit Austraalias teeninud misjonär, vanem QaQa, rääkis sarnasest tundest oma lahkumistunnistuses: „Ma tean, et Jumal mind armastab, kuid vahel tekib mul mõte, et kas Jumal teab, et mina ka Teda armastan? Kuna ma pole täiuslik ja teen ikka veel vigu.”
Selle ühe hella kummitava küsimusega võttis vanem QaQa kokku just selle, mille üle ka mina olen sageli pead murdnud. Võib-olla olete ka teie tulnud mõttele, et „ma pingutan nii palju, kuid kas Jumal teab, et ma tõesti pingutan? Kas Jumal teab, et ma Teda ikka veel armastan, kui ma kogu aeg vigu teen?”.
Mul on kurb tunnistada, kuid mina mõõtsin varem oma suhet Päästjaga selle järgi, kui täiuslikult ma elasin. Arvasin, et sõnakuulelik elu tähendab seda, et mul pole vaja kunagi meelt parandada. Ja kui ma tegin vigu, mida juhtus iga päev, tõmbusin ma Jumalast eemale, mõeldes: „Küll Ta võib minus pettunud olla.”
See ei vasta lihtsalt tõele.
Ma olen saanud selgeks, et kui te ootate, kuni te olete Päästja juurde minekuks piisavalt puhas või täiuslik, olete kogu asjast valesti aru saanud.
Mis oleks, kui me suhtuksime käskudesse ja kuulekusse teisiti?
Ma tunnistan, et kuigi Jumal hoolib meie vigadest, hoolib Ta rohkem sellest, mis juhtub pärast seda, kui me vea teeme. Kas me pöördume ikka ja jälle Tema poole? Kas me jääme sellesse lepingusuhtesse?
Võib-olla te kuulete Issanda sõnu „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” ja tunnete end mannetuna, kuna pole kõiki käske pidanud. Lubage mul teile meelde tuletada, et ka meeleparandus on käsk! Tegelikult võib see isegi olla käsk, mida pühakirjades kõige enam korratakse.
Kui Alma pidas oma ühekõne: „Oo, et ma oleksin ingel ja võiksin saada oma südame soovi ‥ ja hüüda meeleparandust”, ei püüdnud ta meie vigadele osutades meid häbistada. Ta soovis hüüda meeleparandust, et meie teiega ei peaks maailmas kannatama. Üks põhjus, miks Alma pattu vihkas, oli valu, mida see meile põhjustab.
Mõnikord tuleb mul nagu märkmekleeps meeldetuletuseks otsaette panna, et käsud viivad valust eemale. Ja meeleparandus samuti. Meie prohvet on öelnud: „Päästja armastab meid alati, kuid eriti siis, kui me meelt parandame.”
Seega, kui Päästja ütleb: „Parandage meelt, parandage meelt”, siis mis oleks, kui te kujutleksite Teda ütlemas: „Ma armastan sind! „Ma armastan sind!” Kujutage ette, et Ta palub teil valu tekitav käitumine maha jätta ning kutsub teid pimedusest välja astuma ja Tema valguse poole pöörduma.
Minu tütre Carly koguduses põlvitas üks uus preester sakramenti õnnistama ning selle asemel, et öelda: „Et nad teeksid seda sinu Poja vere mälestuseks” , ütles ta kogemata: „Et nad teeksid seda sinu Poja armastuse mälestuseks.” Carly silmad täitusid pisaratega, kui nende sõnade tõde talle kohale jõudis.
Meie Päästja oli nõus kannatama oma lepituse valu, sest Ta armastab teid. Tõtt-öelda olitegi teie „tem[a] oodata[v] rõõ[m]”, kui Ta kannatas.
Kui Jumal kutsub meelt parandama, väljendab Ta seeläbi oma armastust.
Kui me sellele kutsele „jah” ütleme, väljendame sellega oma armastust.
Mõelge oma lemmikpildile Kristusest. Ja nüüd kujutage ette, kuidas Ta iga kord, kui te Tema andi kasutate, teile suurest rõõmust säravalt naeratab, sest Ta on „täiusliku lootuse sära”.
Tõesti, teie meeleparandus ei koorma Jeesust Kristust, vaid teeb Teda rõõmsamaks.
Õpetagem seda!
Sest meeleparandus on meie parimad uudised!
Me ei jää lepingurajale seepärast, et me ei tee kunagi vigu. Me jääme lepingurajale, kuna teeme iga päev meeleparandust.
Ja kui me meelt parandame, andestab Jumal ilma hukka mõistmata, kellegagi kõrvutamata ja tõrelemata, kuna me parandasime samast asjast meelt juba möödunud nädalal.
Ta on elevil iga kord, kui Ta meid põlvitamas näeb. Talle meeldib meile andestada, sest me meeldime Talle.
Kas te tunnete, et see on nii?
Miks küll on meil seda siis nii raske uskuda?!
Saatan, suur süüdistaja ja petis, kasutab häbi, et meid Jumalast eemal hoida. Häbi on nii raske pimedus, et tundub, nagu sel oleks kehast väljavõetuna mass või kaal.
Häbi on hääl, mis materdab teid, öeldes: „Mida sa ometi mõtlesid?” „Kas sa üldse kunagi midagi õigesti teed?”
Häbi ei ütle meile, et me tegime vea. See ütleb, et me oleme meie vead. Võib-olla te lausa kuulete: „Mine peitu!” Vastane teeb kõik endast oleneva, et raskustunnet meie sees hoida, öeldes meile, et selle hind on liiga kõrge, et on lihtsam, kui see jääb pimedusse, võttes nii ära igasuguse lootuse.
Saatan on lootuse varas.
Ja kuna teil on vaja seda kuulda, ütlen ma selle välja: te ei ole hääl teie peas ega ka vead, mida te teinud olete. Võib-olla peaksite ka teie selle välja ütlema. Öelge Saatanale: „Mitte täna!” Käskige tal endast taganeda.
Tunnetage seda tõmmet, seda Jumalale meelepärast kurvastust, mis pöörab teid teie Päästja poole, ning vaadake, kuidas Tema arm tuleb teie ellu ja nende ellu, keda te armastate. Ma luban, et selsamal hetkel, kui me murtud südame julgelt Tema ette toome, seisab Ta kohe meil vastas.
Kui te näeksite kedagi uppumas, kas te siis ei sirutaks kätt ega päästaks neid? Kas suudate ette kujutada, et Päästja teie väljasirutatud käe tagasi lükkaks? Ma kujutan ette, kuidas Ta vette sukeldub ja kõikidest asjadest allapoole laskub, et meid värskeks hingetõmbeks pinnale tõsta! Keegi ei saa vajuda madalamale, kui särab Kristuse valgus.
Päästja on igavesti säravam kui häbi pimedus. Ta ei ründaks kunagi teie väärtust. Seega olge tähelepanelik.
-
Kujutage ette, et see käsi siin sümboliseerib väärtust.
-
See käsi sümboliseerib kuulekust. Võib-olla te ärkasite täna hommikul, tegite mõtteka palve ja uurisite pühakirju, et Jumala häält kuulda. Te olete teinud häid otsuseid ja kohtlete enda ümber olijaid Kristuse-sarnaselt. Te kuulate üldkonverentsi! Siin on teie kuulekus!
-
Aga võib-olla ei ole kõik nii hästi läinud. Teil on olnud hiljuti raskusi nende väikeste lihtsate asjadega, mis teid taevaga ühendavad. Te olete teinud otsuseid, mille üle te pole uhked.
-
Kus on teie väärtus? Kas see käsi on veidigi liikunud?
Teie väärtus pole seotud kuulekusega. Teie väärtus on püsiv, see ei muutu kunagi. Jumal andis selle teile ja ei teie ega ka keegi teine ei saa teha midagi, et seda muuta. On tõsi, et kuulekus toob õnnistusi! Kuid väärtus ei kuulu nende hulka. Teie väärtus on alati „Jumala silmis suur” olenemata sellest, kuhu te oma otsustega jõudnud olete.
Mina tahan jääda ka vigu tehes Kristusega lepingusuhtesse ja ma räägin teile, miks.
Ma käisin suureks sirgudes sukeldumistrennis ja sain teada, et kohtunikud jälgivad sukeldumise hindamisel sooritustehnikat. Kas vette sukeldumine oli täiesti vertikaalne, sirutatud varvaste ja pisikese sulpsatusega. Seejärel teevad nad midagi ebaharilikku. Nad korrutavad seda raskusastme koefitsiendiga.
Igaühel on sukeldumisel oma raskusaste. Ja teie Päästja teab ainukesena tõeliselt, millise raskusega teie sukeldute. Ma tahan, et mul oleks suhe selle ainsa isikuga, kes mind mõistab, kes teab mu südant ja seda, kui väga ma üritan!
Ta teab, et pimeduse udu langeb meile kõigile rändajatele ja et meie rännak viib meid mööda roojasest jõest, nii et pritsmed lendavad meie peale ka raudkäsipuust kinni hoides.
Kristuse juurde tulemine on sama, mis öelda „Kas sa aitad mind?” lootuse ja ilmse kindlustundega, et Tema käsivarred on alati teie poole sirutatud. Ma usun, et selline värske vaatenurk meeleparandusele tähendab seda, et kuigi me pole veel täiuslikult kuulekad, püüame me praegu olla kiinduvalt kuulekad, otsustades ikka ja jälle jääda, kuna me Teda armastame.
Mäletate kuningas Benjamini rahvast, kes ei tahtnud enam üldse halba teha, vaid tahtis teha pidevalt head? Kas te arvate, et nad panid oma telgid kokku, läksid koju ja ei teinud enam kunagi ühtegi viga? Muidugi mitte! Vahe on selles, et nad ei tahtnud enam patustada. Nende kuulekus põhines kiindumusel! Nad olid pöördunud ja häälestunud oma südames Jumala poole ka siis, kui neil oli raske!
Ükskord nägin ma rannas lindu, kes lendas vastutuult ja lehvitas tiibu nii kõvasti, peaaegu meeletult, kuid ei liikunud edasi. Seejärel märkasin kõrgemal teist lindu. Tuulepuhang oli ta ülespoole lennutanud ja ta hõljus tuules kergelt ja segamatult. Selles ongi vahe, kas me püüame ise hakkama saada või pöördume oma Päästja poole ja laseme Tal end tõsta, „paranemine tema tiibade all”.
Kui me olime Austraalias misjonijuhid, rääkisime iga misjonäriga viimast korda vesteldes 3. Nefi 17. peatükist, kus inimesed olid Päästja lähedal ja kuulsid, kuidas Ta nende eest palvetas. Me küsisime: „Kui sa kuuleksid, kuidas Päästja sinu eest palvetab, siis mida Ta sinu arvates ütleks?”
Nende vastused olid mu elus ühed vaimurikkamad kogemused. Igaüks neist misjonäridest vaikis hetke ja nende silmi täitsid pisarad, kui me tuletasime neile meelde: „Sinu Päästja teab, kui raske sul on. Ta on seda läbi elanud!”
Need misjonärid jagasid vaikselt ja hellalt järgmist. Üks õde lausus: „Jeesus ütleks Isale, et ta annab endast parima. Ma tean, kui väga ta püüab.” Üks vanem ütles: „Arvestades kõike seda, mis ta elus on juhtunud, olen ma ta üle väga uhke!”
Proovime järele! Enne kui te täna õhtul palvetate, kujutage ette, et Jeesus Kristus on teie lähedal. Tema on meie Eestkostja Isa juures. Küsige endalt: „Mida ütleks mu Päästja Isale minu kohta?”
Ja olge siis tasa.
Kuulake seda häält, mis teist head räägib – kuulake Päästja, oma parima sõbra, ja oma Taevaisa häält, kes on tõepoolest teiega. Pidage meeles, et mis ka ei juhtuks, nende armastus ja teie väärtus on alati suured.
Ma seisan siin, et tunnistada, et Jeesus Kristus annab valgust neile, kes istuvad pimeduses. Seega, neil päevil, mil teile tundub, et mingi hääl käsib teil end üksinda pimedasse ruumi ära peita, kutsun ma teid olema vaprad ja Kristust uskuma! Minge ja süüdake Valgus – meie täiusliku lootuse sära.
Tema valguse soojuses näete kõikjal enda ümber inimesi, kes on tundnud end samuti üksikuna, kuid nüüd imestate te üheskoos valguse käes: „Miks me pimedas nii väga kartsime? Ja miks me sinna nii kauaks jäime?”
„Võtku Valguste Issand [teid] oma käte vahele ning lohutagu ja armastagu [teid] pidevalt.” Ning armastagem ja valigem Teda ikka ja jälle. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.