Perekeskne Jeesuse Kristuse evangeelium

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku õpetus keskendub perekonnale. Meie perekonnaõpetuse lahutamatu osa on tempel. Seal saadud talitused võimaldavad meil naasta igaveste perekondadena meie Taevase Isa juurde.

2025. aasta kevadise üldkonverentsi seisuga oli president Russell M. Nelson teatanud 200 uue templi ehitamisest. Talle meeldis iga üldkonverentsi lõpus uusi templeid välja kuulutada ja me kõik rõõmustasime koos temaga. Kuna aga suur hulk templeid on praegu planeerimise ja ehitamise algfaasis, on kohane, et me aeglustame uute templite väljakuulutamist. Seetõttu ei kuuluta me Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi heakskiidul sellel konverentsil välja ühtegi uut templit. Me läheme nüüd edasi sellega, et teha templitalituste saamine võimalikuks Kiriku liikmetele kogu maailmas ja otsustada millal ja kus uute templite ehitamisest teada anda.

See osa minu kõnest, mida ma äsja jagasin kirjutati pärast meie armastatud presidendi Russell M. Nelsoni surma. Järgnev kirjutati ja kiideti heaks nädalaid varem, kuid see esindab ikkagi minu õpetusi, mis on inspireeritud Issandast.

30 aastat tagasi välja kuulutatud perekonnaläkitus kuulutab, et „perekond on seatud Jumala poolt” ja „on kesksel kohal Looja plaanis seoses Tema laste igavese saatusega”. Samuti kuulutab see, „et Jumala käsk oma lastele paljuneda ja täita maa kehtib endiselt”. Ja „me kuulutame lisaks sellele, et Jumala käsul tohivad püha sigitusjõudu kasutada ainult mees ja naine, kes on seaduslikus abielus”. Nagu tolleaegne vanem Russell M. Nelson õpetas Brigham Youngi ülikooli publikule, on perekond „Jumala plaani keskmes. ‥ Tegelikult on selle plaani eesmärgiks perekonna ülendamine”.

Jeesuse Kristuse Kirikut tuntakse mõnikord kui perekeskset Kirikut. Seda see ka on. Meie suhe Jumalaga ja meie sureliku elu eesmärk selgub kõige paremini perekonna kaudu. Jeesuse Kristuse evangeelium on meie Taevase Isa plaan oma vaimulaste heaks. Võime tõepoolest öelda, et evangeeliumi plaani õpetati meile esmakordselt igavese perekonna nõukogus, seda rakendatakse meie surelike perekondade kaudu ja selle eesmärk on ülendada Jumala lapsi igavestes peredes.

Vaatamata õpetuslikule kontekstile on sellele vastuseis. Ameerika Ühendriikides näeme abielu lagunemist ja laste saamise vähenemist. Ligi saja aasta jooksul on abielupaaride juhitud leibkondade osakaal vähenenud ja samuti on vähenenud sündimus. Meie Kiriku liikmete seas on abielude ja sündimuste arvud palju positiivsemad, kuid ka need on märkimisväärselt langenud. On oluline, et viimse aja pühad ei kaotaks oma arusaama abielu eesmärgist ja laste väärtusest. See on tulevik, mille poole me püüdleme. „Ülendus on perekondlik asi,” on president Nelson meile õpetanud. „Pere võib saada ülendatud vaid Jeesuse Kristuse evangeeliumi päästvate talituste kaudu.”

Abielude ja laste saamise vähenemine riigis on ajaloolistel põhjustel mõistetav, kuid viimse aja pühade väärtused ja tavad peaksid neid trende paremaks muutma, mitte järgima.

Oma poisipõlves 80 aastat tagasi elasin vanavanemate talus keskkonnas, kus peaaegu kõik päeva jooksul toimuv leidis aset perekonna juhtimisel. Puudus televiisor ja muu elektroonika, mis oleks perekondlikelt tegevustelt tähelepanu kõrvale juhtinud. Seevastu tänapäeva linnaühiskonnas kogevad vähesed liikmed järjepidevaid perekeskseid tegevusi. Linnaelu ja moodne transport, organiseeritud meelelahutus ja kiire side on teinud noortele lihtsaks pidada oma kodusid pansionaatideks, kus nad magavad ja aeg-ajalt söövad, kuid kus vanemad nende tegevusi palju vähem suunavad.

Vanemate mõju on lahjendanud ka see, kuidas enamik Kiriku praegusi liikmeid elatist teenib. Varem oli üks suurim peresid ühendav tegur kogemus ühise eesmärgi nimel võitlemisest – näiteks kõnnumaa harimine või elatise teenimine. Perekond oli organiseeritud kui majandusliku tootmise üksus ja sellisena seda ka juhiti. Tänapäeval on enamik peresid majandusliku tarbimise üksused, mis ei nõua kõrgetasemelist perekondlikku organiseeritust ja koostööd.

Kui vanemate mõju väheneb, on viimse aja pühadel endiselt Jumala antud kohustus õpetada oma lapsi valmistuma meie perekonna igavikuliseks saatuseks (vt ÕL 68:25). Paljud meist peavad seda tegema mittetraditsioonilises peres. Lahutus, surm ja lahkuminek on reaalsus. Ma kogesin seda peres, kus ma üles kasvasin.

Mu isa suri, kui olin seitsmeaastane, seega kasvatas mind ja mu nooremat venda ja õde minu lesestunud ema. Ta tegi seda ka kõige raskemates olukordades. Ema oli üksi ja murtud, aga Issanda abiga juhatas meid tema vägev õpetus taastatud Kiriku põhiõpetusest. Ta palvetas, et saada taevast abi oma laste kasvatamisel, ja teda õnnistati! Meid kasvatati õnnelikus kodus, kus meie surnud isa oli meil alati meeles. Ema õpetas meile, et meil on isa ja temal on abikaasa ning me jääme alati perekonnaks tänu nende templiabielule. Meie isa oli ajutiselt ära, sest Issand oli kutsunud ta teistsugusele tööle.

Ma tean, et paljud teised pered pole nii õnnelikud, aga iga üksikema saab õpetada Taevase Isa armastusest ja templiabieluga kaasnevatest lõplikest õnnistustest. Ka teie saate seda teha! Taevase Isa plaan tagab selle võimaluse kõigile. Me kõik oleme tänulikud templiabielu ja igavese perekonnana kokku pitseerimisest tulevate õnnistuste eest. Nagu minu ema, armastame ka meie tsiteerida Lehhi lubadust oma pojale Jaakobile, et Jumal „pühitseb sinu kannatused sinule kasuks” (2Ne 2:2). See kehtib iga viimse aja pühade perekonna kohta, olgu see täielik või hetkel mittetäielik. Me oleme perekirik.

Meie õpetus ja usk igavestesse perekondadesse tugevdavad ja seovad meid. Ma ei unusta kunagi oma emapoolse vanaisa Harrise lubadust, kui me, lapsed, elasime tema talus Paysoni lähedal Utah’ osariigis. Nad edastasid mulle traagilise uudise, et mu isa oli surnud kaugel Denveris Colorado osariigis. Jooksin magamistuppa ja põlvitasin voodi kõrvale, südamest nuttes. Vanaisa järgnes mulle, laskus mu kõrvale põlvili ja ütles: „Ma olen sinule isaks.” See õrn lubadus on vägev näide sellest, mida vanavanemad saavad teha, et täita lünki, kui pered kaotavad liikme või neil puudub üks liige.

Vanemad, vallalised või abielus – ja teised, näiteks vanavanemad, kes täidavad seda rolli laste elus –, on meisterõpetajad. Nende kõige tõhusam õpetus toimub eeskuju kaudu. Perering on ideaalne koht igaveste väärtuste, näiteks abielu ja laste tähtsuse, elu eesmärgi ja tõelise rõõmu allika näitlikustamiseks ja õppimiseks. See on ka parim koht teiste oluliste elu õppetundide, näiteks lahkuse, andestuse, enesekontrolli ning hariduse ja ausa töö väärtuse õppimiseks.

Muidugi on paljudel Kiriku liikmetel armsaid pereliikmeid, kes ei ela evangeeliumi väärtuste ja ootuste järgi. Sellised liikmed vajavad meie armastust ja kannatlikkust. Üksteisega suheldes peaksime meeles pidama, et täiuslikkus, mida me otsime, ei piirdu ainult surelikkuse stressirohkete oludega. Suur õpetus kirjakohas Õpetus ja Lepingud 138:57–59 kinnitab meile, et meeleparandus ja vaimne kasv võivad jätkuda surelikkusele järgnevas vaimumaailmas. Veelgi olulisem on see, et kui pered ühinevad üksteise tugevdamiseks, peaksime kõik meeles pidama, et patud ja paratamatud puudused, mida me kõik surelikkuses kogeme, võib meeleparanduse kaudu andeks saada tänu Jeesuse Kristuse hiilgavale ja päästvale lepitusele.

Meie Päästja Jeesus Kristus on meie ülim eeskuju. Meid õnnistatakse, kui me elame oma elu Tema õpetuste ja eneseohverduse eeskuju järgides. Kristuse järgimine ja üksteise teenimine on parim ravim isekuse ja individualismi vastu, mis praegu tunduvad nii levinud olevat.

Vanematel on ka kohustus õpetada oma lastele lisaks evangeeliumi põhimõtetele praktilisi teadmisi. Pered muutuvad ühtseks, kui nad teevad koos tähendusrikkaid asju. Pereaiad loovad peresuhteid. Õnnelikud perekogemused tugevdavad peresidemeid. Telkimine, sporditegevused ja muu vaba aja veetmine on peresidemete tugevdamiseks eriti väärtuslikud. Pered peaksid korraldama perekonna kokkutulekuid esivanemate mälestamiseks, mis suunab meid templi juurde.

Vanemad peaksid õpetama lastele eluks vajalikke põhioskusi, sealhulgas aias ja kodus töötamist. Keelte õppimine on kasulik ettevalmistus misjonitööks ja tänapäeva eluks. Nende ainete õpetajad võivad olla vanemad, vanavanemad või kaugemad sugulased. Pered õitsevad, kui nad õpivad rühmana ja peavad koos nõu kõigis pere ja selle liikmetega seotud küsimustes.

Mõned võivad öelda: „Aga meil pole selleks aega.” Et leida aega selleks, mis on tõeliselt väärtuslik, avastavad paljud vanemad, et oma pere sisselülitamiseks on vaja kõik tehnoloogia välja lülitada. Ja vanemad, pidage meeles, et tegelikult tahavad need lapsed õhtusöögiks hoopis aega teie seltsis.

Suured õnnistused saavad osaks peredele, kui nad koos palvetavad, õhtul ja hommikul põlvitavad, et tänada õnnistuste eest ja palvetada ühiste murede pärast. Peresid õnnistatakse ka siis, kui nad jumalateenistustel ja teistel pühalikel koosolekutel koos Jumalat kummardavad. Perekondlikke sidemeid tugevdavad ka perekonna lood, perekondlike traditsioonide loomine ja pühade kogemuste jagamine. President Spencer W. Kimball tuletas meile meelde, et „inspireerivad lood meie endi elust ja meie esivanemate elust ‥ on võimsad õpetusvahendid”. Need on sageli parimad inspiratsiooniallikad meile ja meie järeltulijatele.

Ma tunnistan Issandast Jeesusest Kristusest, kes on Jumala, meie Igavese Isa ainusündinud Poeg. Ta kutsub meid järgima lepingurada, mis viib taevase perekonna taasühinemiseni. Preesterluse pitseerimisvägi, mida juhivad Kirtlandi templis taastatud võtmed, toob pered kokku kogu igavikuks (vt ÕL 110:13–16). Neid rakendatakse praegu üha enamates Issanda templites üle maailma. See on reaalne. Olgem osa sellest! Selle nimel ma palvetan, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.