Naeratavad näod ja tänulikud südamed
Meie pühade suurepärasus Aafrikas saab veelgi ilmsemaks, kui nad seisavad silmitsi elu väljakutsete ja kasvava Kiriku vajadustega.
Veidi üle aasta tagasi vabastati mind minu ülesandest Seitsmekümne juhatuses, see muudatus kuulutati välja siin üldkonverentsil. Kuna minu nimi loeti ette emeriitüldjuhtide nimede järel, eeldasid paljud, et ka minu teenistusaeg lõpeb. Pärast konverentsi sain arvukalt tänusõnumeid ja häid soove oma järgmiseks eluetapiks. Mõned tegid isegi ostupakkumise minu majale North Salt Lake Citys. Oli tore näha, et mind igatsetakse, ja ka teada, et meil ei ole probleeme oma maja müümisega, kui ma oma teenimisaja lõpetan. Aga ma pole veel sealmaal.
Minu uus ülesanne viis meid Monicaga kaunisse Aafrikasse, kus Kirik õitseb. On olnud õnnistus teenida ustavate pühade seas Aafrika lõunapiirkonnas ja olla tunnistaja Issanda armastusele nende vastu. On inspireeriv näha mitmepõlvkonnalisi igasuguse taustaga perekondi, sealhulgas paljusid edukaid ja haritud Kiriku liikmeid, kes pühendavad oma aega ja andeid teiste teenimisele.
Samal ajal, arvestades piirkonna demograafiat, liituvad paljud tagasihoidliku sissetulekuga inimesed Kirikuga ja muudavad oma elu ustavalt kümnise maksmisega kaasnevate õnnistuste ja Kiriku pakutavate haridusvõimaluste kaudu. Programmid nagu „Succeed in School”, „EnglishConnect”, „BYU–Pathway Worldwide” ja Alaline Haridusfond õnnistavad paljude, eriti pealekasvava põlvkonna elu.
President James E. Faust ütles kord: „On öeldud, et see kirik ei tõmba tingimata ligi suurepäraseid inimesi, vaid pigem muudab tavalised inimesed suurepärasteks.”
Meie pühade suurepärasus Aafrikas saab veelgi ilmsemaks, kui nad seisavad silmitsi elu väljakutsete ja kasvava Kiriku vajadustega. Nad suhtuvad sellesse alati positiivselt. Nad kehastavad hästi president Russell M. Nelsoni tuntud õpetust:
„Meie rõõmul on vähe pistmist meie elus valitseva olukorraga, küll aga on see seotud sellega, millele elus tähelepanu pöörame.
Kui meie tähelepanu keskmes on Jumala päästmisplaan, ‥ Jeesus Kristus ja Tema evangeelium, võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia.”
Nad leiavad rõõmu vaatamata oma raskustele. Nad on õppinud, et meie suhe Päästjaga võimaldab meil raskustele läheneda naeratava näo ja tänuliku südamega.
Lubage mul jagada mõningaid kogemusi nende ustavate pühadega, kes seda põhimõtet illustreerivad, alustades Mosambiigist.
Mosambiik
Mõni kuu tagasi juhatasin ma ühe üheaastase vaia vaiakonverentsi, kus oli juba 10 üksust. Üle 2000 inimese täitis väikese kogudusehoone ja kolm õue püstitatud telki. Vaiajuhataja on 31-aastane, tema abikaasa on 26-aastane ja neil on kaks väikest last. Ta juhib seda kasvavat ja väljakutseid pakkuvat vaia ilma kaebusteta – ainult naeratava näo ja tänuliku südamega.
Patriarhiga peetud vestluses sain teada, et tema abikaasa oli raskelt haige ja tal oli raskusi tema eest hoolitsemisel. Pärast selle probleemi arutamist vaiajuhatajaga andsime naisele preesterluse õnnistuse. Küsisin patriarhilt, mitu patriarhaalset õnnistust ta keskmiselt annab.
„Kaheksa kuni kümme,” vastas ta.
Uurisin, kas seda ühes kuus.
Ta vastas: „Nädalas!” Ma andsin talle nõu, et igal nädalavahetusel nii paljude inimestega kohtumine pole tark tegu.
„Vanem Godoy,” ütles tema, „nad tulevad iga nädal, nende seas uued liikmed ja palju noori.” Jällegi ei mingeid kaebusi – ainult naeratav nägu ja tänulik süda.
Pärast laupäevaõhtust vaiakonverentsi istungit märkasin hotelli sõites inimesi hilisõhtul tee ääres toitu ostmas. Küsisin oma autojuhilt, miks nad seda pimedas teevad, mitte päeval. Ta vastas, et päeval nad töötavad, et neil oleks raha hilja õhtul toitu osta.
„Aa, nad töötasid täna, et homme süüa,” ütlesin ma.
Aga ta parandas mind: „Noh, nad töötasid päeval, et täna õhtul süüa.” Olin lootnud, et meie liikmed on paremas olukorras, kuid nad kinnitasid, et paljud neist seisavad riigi selles osas silmitsi sarnaste raskustega. Järgmisel hommikul, meie vaiakonverentsi pühapäevasel istungil ja äsja nende oludest teadlikuks saanuna, liigutasid nende naeratavad näod ja tänulikud südamed mind veelgi enam.
Sambia
Teel pühapäevasele koosolekule nägime vaiajuhatajaga mööda teed kõndivat paari koos imiku ja kahe väikese lapsega. Peatusime, et neile küüti pakkuda. Nad olid üllatunud ja rõõmsad. Kui küsisin, kui kaugele nad peavad kogudusehoonesse minemiseks kõndima, vastas isa, et see võib võtta 45 minutit kuni tund aega, olenevalt laste tempost. Nad läbisid selle edasi-tagasiteekonna igal pühapäeval ilma kaebusteta – ainult naeratava näo ja tänuliku südamega.
Malawi
Ühel pühapäeval enne vaiakonverentsi külastasin kahte kogudust, mis kasutasid kogudusehoonena koolimaju. Olin šokeeritud, kui lihtsad ja tagasihoidlikud olid need hooned, kus puudusid isegi mõned põhimugavused. Kui kohtasin seal mõnda liiget, olin valmis vabandama nende kogudusemaja ebapiisavate tingimuste pärast, kuid nad olid õnnelikud, et neil oli lähedal asuv kogunemiskoht, mis võimaldas vältida tavapärast pikka kõndimist. Jällegi ei olnud kaebusi – ainult naeratavad näod ja tänulikud südamed.
Zimbabwe
Pärast laupäevast juhtide koolitust viis vaiajuhataja mind pühapäevasele jumalateenistusele, mis toimus ühes üürimajas. Kohal oli 240 inimest. Seejärel tutvustas piiskop 10 uut liiget, kes olid sel nädalal ristitud saanud. Kogudus oli jagunenud kahe väikese toa vahel, mõned liikmed istusid ka hoone ees ja jälgisid koosolekut akendest ja ustest. Jällegi ei olnud kaebusi – ainult naeratavad näod ja tänulikud südamed.
Lesotho
Külastasin seda kaunist väikest riiki, mida tuntakse ka kui mägiriiki, et näha, kuidas Kiriku üks ringkond valmistub vaiaks saama. Pärast laupäevaseid koosolekuid osalesin pühapäevasel jumalateenistusel ühes nende koguduses üürimajas. Sakramendiruum oli rahvast täis, inimesed seisid ukse taga, et osaleda. Ütlesin koguduse juhatajale, et neil on vaja suuremat maja. Minu üllatuseks teatas ta mulle, et see on ainult pool tema liikmeskonnast. Teine pool osaleb teisel sakramendikoosolekul pärast teist tundi. Jällegi ei olnud kaebusi – ainult naeratavad näod ja tänulikud südamed.
Hiljem naasin Lesothosse liiklusõnnetuse tõttu, milles hukkus mitu meie noort, mida vanem D. Todd Christofferson juba varem mainis. Perekondi ja juhte külastades ootasin sünget õhkkonda. Selle asemel kohtasin tugevaid ja vastupidavaid pühasid, kes said olukorraga hakkama ülendaval ja inspireerival viisil.
14-aastane õnnetuses ellujäänu Mpho Aniciah Nku, sellel pildil, illustreeris seda hästi oma sõnadega: „Usalda Jeesust ja vaata alati Tema poole, sest Tema kaudu leiad rahu ja Ta aitab sind tervenemisprotsessis.”
Need on vaid mõned näited, kus näeme nende positiivset suhtumist, sest nad keskendavad oma elu Jeesuse Kristuse evangeeliumile. Nad teavad, kust abi ja lootust leida.
Päästja tervendav vägi
Miks saab Päästja aidata neid ja meid meie elu igas olukorras? Vastuse leiate pühakirjadest:
„Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi. ‥
Ja ta võtab enda peale nende jõuetused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega ‥ , et ta võiks teada ‥ , kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele.”
Nagu vanem David A. Bednar õpetas, ei saa meile osaks ükski füüsiline valu, hingeahastus ega nõrkus, mida Päästja juba kogenud poleks. „Me võime nõrkushetkel hüüda: „Keegi ei mõista[, mida ma läbi elan].” ‥Ükski inimene ei pruugigi mõista. Kuid Jumala Poeg teab ja mõistab täiuslikult.” Ja miks? Sest „Tema tundis ja kandis meie koormaid ammu enne meid”.
Lõpetuseks jagan oma tunnistust Kristuse sõnadest, mis on kirjas Matteuse 11. peatükis:
„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!
Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.
Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge.”
Just nagu need pühad Aafrikas, tean ka mina, et see lubadus on tõsi. See on tõsi seal ja see on tõsi kõikjal. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.