Jeesuse Kristuse nime enda peale võtmine

2018. aastal loodi Utah’ ülikoolis spetsiaalne dr Russell M. Nelsoni ja Dantzel W. Nelsoni nimeline presidendi kardiotorakaalkirurgia professuur. Antud nimetuses on kardio seotud südame ja torakaalne rindkerega. Sellega tunnustati president Nelsoni olulist tööd südamekirurgina ja tuge, mida ta sai oma nüüdseks meie seast lahkunud abikaasalt Dantzelilt. Selle professuuri rahastaja on fond, mis on loodud kestma ka tulevikus. Sellisele prestiižsele professorikohale valitud isikule avaldatakse tunnustust ning ta saab palga- ja teadustegevuse toetust.

Esimene kirurg, kes sellele professorikohale valiti, oli dr Craig H. Selzman, kogenud südamekirurg, kes ei ole meie Kiriku liige. Doktor Selzmani professuuri nimetamise tseremoonial osalesid paljud tähtsad külalised, teiste seas ka president Nelson ja tema abikaasa, õde Wendy W. Nelson. President Nelson rääkis kokkusaamisel tagasihoidlikult oma teed rajanud kirurgikarjäärist.

Seejärel jagas dr Selzman, mida professuuri nimetamine tema jaoks tähendas. Ta rääkis, et oli veetnud neli päeva varem pika päeva operatsioonitoas, kui avastas, et üks tema patsientidest peab uuesti operatsioonile minema. Ta oli väsinud ja pettunud, teades, et peab veel ühe öö haiglas veetma.

Tol õhtul pidas dr Selzman endaga maha elu muutva jutuajamise. Ta oli tol hetkel mõelnud: „Reedel nimetatakse mind dr Nelsoni järgi nime saanud professuuri. Teda teati alati kui inimest, kes hoidis oma emotsioone kontrolli all, kohtles kõiki austusega ega kaotanud kunagi enesevalitsust. Nüüd, mil mu nime hakatakse seostama tema nimega, pean püüdma olla rohkem tema moodi.” Doktor Selzman oli juba väga hooliv kirurg. Kuid ta soovis saada veel paremaks.

Varem võis tema operatsioonirühm olla ta väsimusest ja frustratsioonist teadlik, sest ta võis seda oma käitumise ja hääletooniga välja näidata. Kuid tol õhtul operatsioonitoas püüdis dr Selzman vastutustundlikult oma tiimi vastu eriti toetav ja mõistev olla. Talle tundus, et see muutis olukorda, ja otsustas püüda jätkuvalt rohkem dr Nelsoni moodi olla.

Viis aastat hiljem annetas president Nelson oma ametidokumendid Utah’ ülikoolile. Ülikooli kõrged ametiisikud tulid president Nelsonile ametlikult tänu avaldama. Ürituse käigus pidas kõne ka dr Selzman. Ta viitas president Nelsoni initsiaalidele RMN ja ütles: „Utah’ ülikooli kardiotorakaalkirurgia osakonnas valitseb nüüd RMN-eetos.”

Dr Selzman selgitas: „Ma teen [rusuvas olukorras] sama, mida me nüüd oma praktikantidele õpetame. Selleks on keskendu, saa üle ja anna endast parim. See eetos elab iga päev meie sees. Me anname igale osakonnaliikmele ja igale uuele praktikandile rinnamärgi. Märgi allservas on tähed „RMN”. RMN-eetos on meie väljaõppe alustala; me õpetame seda kõigile.” Dr Selzman oli parandanud teadlikult oma varasemat suhtumist ja pürgimusi, sest tema nime seostati nüüd president Nelsoni nimega.

See dr Selzmaniga seotud sündmustejada pani mind endalt küsima: „Kuidas olen mina muutunud pärast seda, kui sidusin oma nime Jeesuse Kristuse nimega? Kas olen võtnud selle tulemusena omaks Kristuse-sarnase eetose? Kas olen püüdnud saada siiralt paremaks ja rohkem Tema-sarnaseks?”

Me võime näha dr Selzmani kogemuses vähemalt viit paralleeli protsessiga, mille käigus me võtame enda peale Jeesuse Kristuse nime. Kuigi see protsess algab ristimisega, ei lõpe see enne, kui me oleme puhtamad ja pühamad ning saanud rohkem Tema-sarnaseks.

Esimene paralleel on samastamine. Dr Selzmani nimetamine Nelsoni-nimelisse professuuri sidus ta nime president Nelsoni nimega ja dr Selzman hakkas samastama end president Nelsoniga. Kui me võtame enda peale Jeesuse Kristuse nime, seome oma nime Tema omaga. Me samastame end Temaga. Meil on hea meel, et meid tuntakse kristlastena. Me tunnustame Päästjat ja seisame end õigustamata püstipäi, et meid Tema omaks arvataks.

Samastamisega on lähedalt seotud ka teine paralleel: meelespidamine. Kui dr Selzman läheb oma kabinetti, köidab ta pilku medaljon, mille ta sai, kui ta Nelsoni-nimelisele professori ametikohale nimetati. See medaljon meenutab talle iga päev RMN-eetost. Meie puhul aitab iganädalane sakramendi võtmine meil terve nädala jooksul Jeesust Kristust meeles pidada. Kui me võtame sakramenti, peame me seeläbi meeles hinda, mida Ta maksis, et meid lunastada. Me uuendame lepingut Teda meeles pidada, tunnustame Tema vägevust ja hindame Ta headust. Me tunnustame korduvalt, et ainult Tema armust ja Tema armu läbi päästetakse meid füüsilisest ja vaimsest surmast.

Meelespidamine tähendab, et me järgime Mormoni Raamatu prohveti Alma nõuannet. Me teeme „kõik, mida [me] tee[me], ‥ Issandale, ja kuhu iganes lähe[me], [läheme] Issandaga; ‥ olgu kõik [meie] mõtted suunatud Issandale; [ja me] anna[me] Issandale oma südame kiindumus[e] igaveseks!” Me mõtleme Tema peale ka siis, kui oleme hõivatud muude asjadega, nii nagu me mäletame oma nime olenemata sellest, millele muule me keskendume.

Selle meelespidamisest, mida Päästja on meie heaks teinud, võrsub kolmas paralleel: jäljendamine. Dr Selzman hakkas jäljendama president Nelsonit ja RMN-eetost. Ma arvan, et president Nelsoni eetoses avaldub lihtsalt see, et ta on olnud elupõline Jeesuse Kristuse jünger. Meie puhul kajastub see selles, et mida enam me samastame end Jeesuse Kristusega ja mida enam me Teda meeles peame, seda enam tahame me saada Tema-sarnaseks. Tema jüngritena muutume Temale keskendudes paremaks kui iseendale keskendudes. Me püüame saada Tema-sarnaseks ja soovime, et meid õnnistatakse Tema omadustega. Me palvetame tulihingeliselt, et meid täidetaks ligimesearmastuse, Kristuse puhta armastusega.

President Nelson õpetas selle aasta aprillis: „Kui ligimesearmastus muutub meile loomuomaseks, kaotame vajaduse teisi alandada. Me lakkame teiste üle kohut mõistmast. Meil jagub ligimesearmastust igal elujärjel olijaile. Ligimesearmastus kõikide inimeste vastu on oluline meie arenguks. Ligimesearmastus on jumalakartliku iseloomu alus.” Lisaks ligimesearmastusele otsime, „arendam[e] ‥ ja suurendam[e] ka teisi Päästjalt saadud vaimseid ande, sh ausameelsust, kannatlikkust ja usinust.

Jeesuse Kristuse jäljendamine juhatab meid neljanda paralleelini, milleks on Tema eesmärkide järgi joondumine. Me asume koos Temaga Tema tööd tegema. Kirurgina tunti doktor Nelsonit õpetaja, ravija ja teadlasena. Doktor Selzmani osakonnas kantav rinnamärk pöörab neile taotlustele tähelepanu, kandes sõnu õpeta, ravi ja avasta. Kui meie võtame Jeesuse Kristuse nime enda peale, hõlmab see ka oma eesmärkide vabatahtlikku, teadlikku ja innukat joondamist Tema eesmärkide järgi. Me teeme Tema tööd koos Temaga, kui me „armastame, jagame ja kutsume”. Me teeme Tema tööd koos Temaga, kui me teenime teisi, eriti kaitsetuid ja neid, kes on oma maiste kogemuste tõttu haiget saanud, katki või löödud.

Seega võtame me Jeesuse Kristuse nime täielikumalt enda peale samastudes, meeles pidades, jäljendades ja joondudes. Nende nelja tegevusega jõuame viienda paralleeli ehk väestamiseni. Me pääseme oma elus ligi Jumala väele ja õnnistustele. Nelsoni-nimeline professuur toob dr Selzmanile tunnustust ja toetusraha, mida ta kasutab oma osakonnas töökultuuri muutmiseks. Ta rakendab seda „väe andi” teiste aitamiseks. Ka siis, kui me võtame enda peale Päästja nime, õnnistab meie Taevane Isa meid oma väega, et aidata meil täita oma missiooni surelikkuses.

Kui me sõlmime Jumalaga veel lepinguid, võtame Jeesuse Kristuse nime täielikumalt enda peale. Selle tulemusena annab Jumal meile õnnistuseks veel rohkem oma väge. President Nelson on õpetanud, et „igal inimesel, kes ristimisbasseinis ja templis lepinguid sõlmib – ja neist kinni peab –, on suurem ligipääs Jeesuse Kristuse väele. ‥ Jumalaga sõlmitud lepingutest kinnipidamise tasu on taevane vägi ‥, mis tugevdab meid, et paremini vastu pidada meie katsumustele, kiusatustele ja südamevalule.”

Me muutume vaimselt vastuvõtlikumaks. Meil on rohkem julgust seista silmitsi näiliselt võimatute olukordadega. Meie otsus järgida Jeesust Kristust tugevneb. Me parandame kiiremini meelt oma üleastumistest ja naaseme Tema juurde. Me oskame Tema väe ja volitusega paremini evangeeliumi jagada. Me pole abivajajaid aidates kaugeltki mitte nii hukkamõistvad. Meie patud on meile andeks antud. Me võime tunda suuremat rahu ja olla alati rõõmsamad, sest meil on võimalik alati rõõmustada. Tema hiilgus on meie ümber ja Tema inglitel on käsk meid hoida.

Päästja kutsub meid „tul[ema] Isa juurde minu nimel ja parajal ajal saada osa tema täiusest”. Ma õhutan teid seda tegema. Tulge meie Taevase Isa juurde. Võtke enda peale Jeesuse Kristuse nimi. Samastage end Temaga. Pidage Teda alati meeles. Püüdke olla Tema moodi. Tehke Tema tööd koos Temaga. Laske Tema väel ja õnnistustel oma ellu tulla. Söövitage vabatahtlikult ja teadlikult Tema nimi oma südamesse. See tõstab teid Jumala ees „seisusesse” ja teeb teid Päästja eestkoste vääriliseks. Teist saavad meie Taevaisa kuningriigis ülendatud pärijad, Tema Esmasündinu, meie armsa Päästja ja Lunastaja kaaspärijad.

Ta elab. Ma absoluutselt tean seda. Ta armastab teid. Ta andis teie eest oma elu. Ta anub, et te tuleksite Tema kaudu Isa juurde. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.