Ärge hüljake oma osadust

Kord õpetas üks kooliõpetaja, et kuigi vaal on suur, ei saaks ta inimest alla neelata, sest vaaladel on väike kõri. Üks tüdruk väitis vastu, et „vaal neelas alla Joona”. Õpetaja vastas: „See on võimatu.” Tüdrukut see ei veennud ja ta ütles: „Kui ma taevasse jõuan, küsin talt järele.” „Mis siis, kui Joona oli patune ega läinud taevasse?” pilkas õpetaja. Tüdruk vastas: „Siis küsid sina.”

See teeb meile nalja, kuid meil ei tohiks jääda märkamata vägi, mida Joona lugu pakub igale „alandlikule õnneotsijale”, eriti neile, kes on raskustes.

Jumal käskis, et Joona läheks „Niinivesse” meeleparandust kuulutama. Kuid Niinive oli muistse Iisraeli julm vaenlane ja Joona suundub seepeale kohe laevaga täpselt vastupidisesse suunda, Tarsisesse. Kui ta oma ametikohusest eemale seilab, puhkeb laevahukku kuulutav torm. Kuna Joona on veendunud, et selle põhjus on tema sõnakuulmatus, laseb ta end vabatahtlikult üle parda heita. Seepeale mere raev raugeb ja tema laevakaaslased pääsevad.

Ka Joona pääseb imekombel surmast, kui Issand „saa[dab] ühe suure kala” ja see ta alla neelab. Ta kiduneb selles uskumatult pimedas ja roiskunud kohas kolm päeva, kuni ta lõpuks kuivale maale süljatakse. Seejärel võtab ta oma Niinive kutse vastu. Kuid kui linn meelt parandab ja hävingust pääseb, paneb Joona vaenlastele armu andmist pahaks. Jumal õpetab kannatlikult Joonale, et Ta armastab ja püüab päästa kõiki oma lapsi.

Eksinud oma kohustuste täitmisel rohkem kui ühel korral, on Joona elavaks tunnistuseks, et surelikkuses on „kõik ‥ langenud”. Langemisega seotud tunnistusest ei räägita sageli. Kuid õpetuspõhine arusaam ja vaimne tunnistus sellest, miks igaüks meist maadleb moraalsete, füüsiliste ja olukorrast tulenevate raskustega, on suur õnnistus. Siin maa peal kasvab koledat umbrohtu, murtakse ka tugevaid luid ja kõik on „Jumala aust ilma”. Kuid see surelik seisund – Aadama ja Eeva langetatud valikute tulemus – on oluline meie olemasolu põhjuse jaoks: „et [me] võiksi[me] tunda rõõmu”! Nagu meie esivanemad õppisid, võime me tõelist õnne ette kujutada, rääkimata selle nautimisest, vaid langenud maailma kibedust maitstes ja valu tundes.

Tunnistus langemisest ei vabanda välja pattu ega lodevat suhtumist elukohustustesse, mis nõuavad alati usinust, voorulikkust ja vastutust. Kuid see peaks ohjeldama meie frustratsiooni, kui asjad lihtsalt lähevad valesti, või kui me näeme mõnda pereliiget, sõpra või juhti moraalselt läbi kukkumas. Liiga sageli panevad sellised asjad meid pahuralt kriitiseerima või nördima, mis röövib meilt usu. Kuid kindel tunnistus langemisest võib aidata meil olla meie paratamatult ebatäiuslikus seisundis rohkem Joona kirjeldatud Jumala moodi ehk siis „halastaja ‥, pika meelega ja rikas heldusest” kõigi, sealhulgas iseenda vastu.

Langemise tagajärgede ilmutamisest veel enam suunab Joona lugu meid vägevalt Tema poole, kes saab meid nendest tagajärgedest päästa. Joona eneseohverdus, et oma laevakaaslasi päästa, on tõesti Kristuse-sarnane. Ja kui Jeesuselt nõuti Tema jumalikkuse kohta imelist tunnustähte, ütles Ta kolmel korral kõminal, et „ei anta muud tunnustähte kui ‥ Joona tunnustäht,” kuulutades, et nii nagu Joona oli „valaskala kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd”. Päästja ohvrisurma ja hiilgava ülestõusmise sümbolina võib Joonal olla vigu. Kuid just see muudabki tema Jeesuse Kristuse kohta vaala kõhus antud isikliku tunnistuse ja Talle pühendumise nii liigutavaks ja inspireerivaks.

Joona hüüd on hea inimese hüüd kriisis, mis on suures osas tema enda tekitatud. Kui nii paljudele teistele headele kavatsustele ja siiraile õigemeelsetele püüdlustele vaatamata mõni kahetsusväärne harjumus, kommentaar või otsus katastroofi põhjustab, võib see olla mõne püha jaoks eriti muserdav ja tekitada temas hüljatustunnet. Kuid meie ees seisva katastroofi põhjusest või ulatusest sõltumata on alati olemas kuiv maa, kust leiab lootust, tervenemist ja õnne. Kuulake, mida ütleb Joona:

„Ma hüüdsin oma kitsikuses Jehoova poole. ‥ Haua sisemuses ma hüüdsin appi. ‥

Sest sina heitsid mind sügavusse, merede südamesse. ‥

[Ja] ma mõtlesin: ma olen ära aetud su silma eest. Kas saan veel näha su püha templit!

Vesi ümbritses mind kõrist saadik, süvavesi piiras mind, kõrkjad mähkisid mu pead!

Ma vajusin alla mägede alusteni. ‥ Aga sina tõid mu elu hauast üles. ‥

Kui mu hing nõrkes ‥, mõtlesin ma Jehoovale ja mu palve tuli ‥ su pühasse templisse!

Need, kes austavad tühje ebajumalaid, hülgavad oma osaduse.

Aga mina tahan ohverdada sinule tänulaulu kõlades. Mida olen tõotanud, seda täidan! Jehoova käes on pääste!”

Kuigi see juhtus palju aastaid tagasi, oskan ma teile täpselt öelda, kus ma istusin ja mida ma tundsin, kui ma sügaval isikliku põrgu sisemuses selle pühakirjakoha avastasin. Kui ka keegi teist peaks tundma täna sama, mida mina tookord – et te olete kõrvale heidetud ja süvavette vajumas, et kõrkjad on teil ümber pea mähitud ja ookeanimäed ümberringi kokku varisemas –, siis minu Joonast inspireeritud palve teile on järgmine: ärge hüljake oma osadust. Teil on vahetu ligipääs jumalikule abile ja tervenemisele inimlikele vigadele vaatamata. See aukartustäratav osadus tuleb Jeesuses Kristuses ja Tema kaudu. Kuna Ta tunneb ja armastab teid täiuslikult, pakub Ta seda teile kui teie oma, mis tähendab seda, et see sobib teile ideaalselt, on loodud teie isiklike piinade leevendamiseks ja teie konkreetsete valude ravimiseks. Seega, taeva ja enda pärast, ärge pöörake sellele selga. Võtke see vastu. Alustage sellest, et te ei võta kuulda vastase „tühje ebajumalaid”, kes ahvatlevad teid arvama, et kergendust leiab oma vaimsetest kohustustest eemale seilates. Järgige selle asemel meelt parandava Joona juhatust. Hüüdke Jumala poole. Pöörduge templi poole. Klammerduge oma lepingute külge. Teenige Issandat, Tema Kirikut ja teisi ohverdamise ja tänuga.

Kõige selle tegemine aitab teil mõista seda erilist lepinguarmastust, mida Jumal teie vastu tunneb, mille kohta öeldakse heebreakeelses Piiblis hesed. Te näete ja tunnete Jumala lojaalse, väsimatu, ammendamatu ja „õrn[a] halastus[e]” väge, mis võib teha teid „vägevaks”, kuni te „pääse[te]” igast patust või tagasilöögist. Alles tekkinud ja meeletu ahastus võib selle mõistmist alguses hägustada. Kuid kui te jätkate selle täitmist, „mida ole[te] tõotanud”, lööb see mõistmine teie hinges üha eredamalt särama. Ja seda mõistes ei leia te ainuüksi lootust ja tervenemist, vaid hämmastaval kombel ka rõõmu, isegi ränkades katsumustes. President Russell M. Nelson õpetas väga hästi: „Kui meie tähelepanu keskmes on Jumala päästmisplaan ‥ [ning] Jeesus Kristus ja Tema evangeelium, võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia. Rõõm tuleb Temalt ja tänu Temale.”

Olenemata sellest, kas me seisame silmitsi sügava, Joona-laadse katastroofiga, või oma ebatäiusliku maailma igapäevaväljakutsetega, siis üleskutse jääb samaks: ärge hüljake oma osadust. Vaadake Joona tunnustähe, elava Kristuse poole, kes tõusis oma kolmepäevasest hauast, võites kõik – teie nimel. Pöörduge Tema poole. Uskuge Temasse. Teenige Teda. Naeratage. Sest Temas ja ainult Temas leiab täieliku ja õnneliku tervenemise langemisest, tervenemise, mida me kõik nii hädasti vajame ja alandlikult otsime. Ma tunnistan, et see on tõsi. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.