Lammaste meelespidamine

Kristus on Hea Karjane. Iga lammas karjas on Tema jaoks kallis. Ta näitas, kuidas olla karjane ja õpetas meile nii sõna kui ka teoga hea karjase omadusi, sealhulgas lammaste nimepidi tundmist, nende armastamist, kadunute leidmist, toitmist ja lõpuks koju tagasi juhatamist. Ta ootab, et meie Tema karjastena sama teeksime.

Me saame palju õppida Issanda viisil teenimise kohta muistselt prohvetilt – ja erakordselt karjaselt – Moronilt. Ta elas väga raskel ajal, neil polnud mobiiltelefone, arvuteid ega internetti. Aga tal õnnestus lammastel silma peal hoida. Kuidas ta seda tegi? Me saame heita pilgu tema metoodikale Moroni 6. peatükis. Seal me loeme, et liikmed „loeti ‥ Kristuse kiriku rahva hulka; ja nende nimed märgiti üles, et neid võidaks meeles pidada ja kosutada Jumala hea sõnaga, et hoida neid õigel teel. ‥ Kirik kohtus tihti, et paastuda ja palvetada ja rääkida üksteisega oma hingede heaolust” (Mn 6:4–5; rõhutus lisatud).

Moroni jaoks olid kõige tähtsamad inimesed – nimed! Nad järgisid „loendamise ja arvestamise” põhimõtet, et kõiki meeles peetaks. Igaüht, kellel oli raskusi või kes kõrvale kaldus, märgati, mis võimaldas pühadel arutada nende heaolu nõukogudes. Nagu karjane, kes jättis maha üheksakümmend üheksa (kindlasti ohutult ja turvaliselt) ja läks ühe kadunu järele (vt Lk 15:4–7), palutakse ka meil olla sama teadlikud oma karjadest – neid märgata ja meeles pidada ning minna ja teha samamoodi.

Misjonijuhina Indias mäletan, kuidas küsisin ühelt noorelt kogudusejuhatajalt tema eesmärkide kohta eelseisvaks aastaks: „Mitu meest sa valmistad ette Melkisedeki preesterluse saamiseks?” Tema kohene vastus oli „Seitse!”.

Mõtlesin, kust kohast ta selle väga konkreetse numbri välja oli mananud! Enne kui jõudsin vastata, võttis ta välja paberitüki, mille äärele olid kirjutatud numbrid ühest seitsmeni. Esimesel viiel real olid nimed – inimesed, keda tema ja ta vanemate kvoorum kavatsesid kutsuda ja julgustada saama oma ellu preesterluse õnnistust. Muidugi pidin ma küsima tühja kuuenda ja seitsmenda rea kohta. „Oh, juhataja,” ütles ta kaastundlikult pead raputades, „kindlasti ristime aasta alguses vähemalt kaks meest, kes võiksid aasta lõpuks preesterluse saada.” See suurepärane juht mõistis loendamise ja arvestamise põhimõtet.

Kristus on korraldanud oma Kiriku nii, et peaks olema raske ühtegi hinge unustada, sest igaüks neist on Temale kallis. Igal koguduse liikmel, olenemata vanusest või soost, on palju majapidajaid – karjaseid –, kelle ülesanne on nende eest hoolitseda ja neid meeles pidada. Näiteks on noore mehe heaolu eest vastutama määratud piiskopkond, teenivad vennad, täiskasvanud noorte nõustajad, seminariõpetajad, kvoorumi juhatused ja veel mõned, kes kõik toimivad turvavõrkudena ja on kindlalt noore mehe alla riputatud, et teda kukkumise korral kinni püüda. Isegi kui ainult üks võrk on õigesti paigutatud, on see noor mees kaitstud, teda märgatakse ja peetakse meeles. Ja ometi leiame me sageli, et ühtegi võrku pole paika pandud. Inimesed ekslevad rutiinselt udus – ja keegi ei pane tähele. Kuidas me saame olla paremad karjased? Me saame õppida loendama ja arvestama.

Kirik annab meile aruanded ja vahendid just selleks – et meeles pidada. Kvartaliaruanne on suurepärane näide. See võimaldab meil iga liiget mitu korda loendada ja nendega arvestada ning märgata neid, kes on kadunud või vajavad meie abi ja armastust. Tegevus- ja vestlusnimekiri toob välja need, kes kohe praegu meie tähelepanu vajavad, nagu ka templisoovituse staatuse aruanne ja muud. Need loendamise ja arvestamise vahendid suunavad meie tähelepanu inimestele. Kes vajab kutset, preesterluses edenemist või abi perenime templisse viimisel? Keda saaksime aidata põhimisjoniks valmistumisel? Kes sel kuul kaduma läks? Need tööriistad aitavad meil inimesi meeles pidada.

Ma tundsin üht perekonda Ameerika Ühendriikidest, kes võttis vastu ülesande Aafrikas. Oma esimesel pühapäeval astusid nad riigi ainsasse Kiriku üksusse, kus neid entusiastlikult tervitati. Hommiku lõpuks oli selle mehe naine kutsutud Abiühingu juhatajaks ja mees ise Noorte Meeste juhiks! Mees küsis kurnatud ilmega koguduse juhatajalt, kui palju noori mehi koguduses on. See ustav esimese põlvkonna juht osutas sakramendisaali tagaosale ja ütles: „Need kaks seal.” Mees oli sobivalt skeptiline, seega võttis koguduse nimekirja koju, märgates kiiresti, et nimekirjas oli tegelikult 20 noort meest. Ta naasis koguduse juhataja juurde ja palus kahte energilist, kakskeelset noort täiskasvanut oma nõuandjateks ning istus seejärel nende ja kahe poisiga maha, et leitud nimed üle vaadata.

Seejärel asusid need usinad noored tööle. Järgnevate kuude jooksul, leidsid nad üles kõik nimekirjas olevad poisid. Üks nimi teise järel tõid eakaaslased need kadunud lambad tagasi ning toitsid neid vaimselt ja füüsiliselt! Aasta jooksul oli igal pühapäeval kohal keskmiselt 21 noort meest. Taevale tänu noorte meeste eest, kes loendasid ja arvestasid.

Üks mu kallis sõber kolis noore magistrandina koos perega suurde Ameerika linna, et oma haridusteed jätkata. Ta kutsuti kohe vanemate kvoorumit juhtima. Muretsedes veidi oma esimese vestluse pärast vaiajuhatajaga, oli ta otsustanud minna ettevalmistunult. Ta ütles vaiajuhatajale, et tal on eelseisvaks aastaks kolm eesmärki: (1) 90 protsenti teenimistööd, (2) igal nädalal üks sisukas evangeeliumi õppetund ja (3) igal kuul hästi planeeritud kvoorumi tegevus.

Mu sõbrale naeratades küsis see arukas vaiajuhataja: „Kas sa oskad nimetada mõnda vähem aktiivset kvoorumi liiget, kellel sa saaksid aidata sel aastal koos perega templisse jõuda?” See tabas mu sõpra ootamatult. Ta mõtles hoolikalt ja leidis ühe nime. „Pane see kirja,” juhendas vaiajuhataja. Seejärel esitas see kogenud juht sama küsimuse veel kolm korda – ja sellega oli vestlus lõppenud. See noormees lahkus vestluselt, olles õppinud ühe oma suurima õppetunni juhtimise ja teenimise kohta. Ta läks vestlusele programmide, õppetundide ja tegevustega. Ta lahkus nimedega! Need neli nime said hiljem tema ja tema kvoorumi teenimise peamiseks fookuseks.

Misjonijuhina külastasin ühel pühapäeva hommikul üht oma kogudust. Märkasin, et koguduse juhataja võttis pidevalt taskust kaardi ja kirjutas sellele. Otsustasin temalt selle kohta pärast lõpupalvet küsida. Kui koosolek oli lõppenud ja enne, kui ma kaardi kohta küsida jõudsin, tormas koguduse misjonitöö juht poodiumile, kus talle paber ulatati. Järgnesin sellele entusiastlikule juhile kiiresti tema iganädalasele koguduse misjonäride koordineerimiskoosolekule. Enne kui nad alustasid, võttis ta paberi taskust. See oli täis liikmete nimesid, kes olid sakramendikoosolekult puudunud. Mõne minuti jooksul oli iga nõukogu liige valinud ühe või kaks nime, lubades neid samal päeval külastada, et veenduda nende heaolus ja anda neile teada, et nende järele igatsetakse. See ongi loendamine ja arvestamine.

Mulle meenub piirkond, mis asus lähimast templist mitmetunnise lennusõidu kaugusel, kus kehtiv templisoovitus oli kõrge prioriteet, hoolimata asjaolust, et seda tõenäoliselt kunagi ei kasutata. Iga kuu esimesel pühapäeval kasutasid juhid oma loendamise tööriistu, et arvestada oma templianni saanud liikmetega. Kui nad leidsid, et soovitus hakkab peagi aeguma, leppis täitevsekretär kokku vestluse soovituse uuendamiseks. Peeti nõu aegunud soovitusega inimeste üle, kes seejärel üles otsiti, et aidata neil lepingurajale naasta. Küsisin, kui paljudel nende templianni saanud liikmetel on kehtiv soovitus. Vastus oli hämmastav 98,6 protsenti. Kui juhtidelt küsiti kuue inimese kohta, kelle soovitus oli aegunud, tundsid nad neid nimepidi ja kirjeldasid mulle pingutusi, mida tehakse nende tagasitoomiseks!

Mõni aasta tagasi kolis mu pere tagasi Ühendriikidesse. Meil oli hea meel siin kirikus käia pärast 26 imelist aastat väiksemates ja eraldatumates üksustes. Mind kutsuti koguduse misjonäriks. Meil oli suurepärane koguduse misjonijuht ja me tegime põnevaid asju ning õpetasime imelisi inimesi. Palusin luba osaleda koguduse nõukogu koosolekul, et jälgida ja saada nende abi sõpradega, kelle tagasi toomiseks me koos töötasime. Olin üllatunud, kui koosolekul arutati ainult eelseisvat koguduse üritust. Pärast koosolekut pöördusin koguduse misjonijuhi poole ja avaldasin arvamust, et tal polnud võimalust meie inimeste kohta aru anda. Tema vastus? „Oh, mulle ei anta kunagi võimalust aru anda.”

Võrdlesin seda koguduse nõukogu koosolekuga Lahores Pakistanis, kus olin osalenud vaid paar nädalat varem. See väike rühm istus koos väikese laua ümber ja nad rääkisid ainult inimestest. Nimedest. Iga juht andis aru oma ülesannetest ning inimestest ja peredest, kelle pärast ta muretses. Kõigil oli võimalus lisada oma mõtteid parimate viiside kohta, kuidas nad saaksid arutelus mainitud inimesi õnnistada. Tehti plaane ja anti ülesandeid. Milline suurepärane õppetund nimepidi loendamise ja arvestamise kohta meie esimese põlvkonna vendadelt ja õdedelt.

Jeesuse Kristuse Kirikus on meid õpetatud nii möödunud aja kui ka tänapäeva prohvetite ning meie Päästja seatud kavandi kaudu, kuidas teenida. Me märgime üles nimesid, me peame meeles ja me arutame hingede heaolu üle. Juhtidel, kes seda teevad, ei saa nõukogu koosolekutel kunagi päevakorrapunktid otsa! Loendamise ja arvestamise põhimõte toimib. See on Issanda viis. Me suudame teha paremini. Jumala jaoks, kes lõi universumi ja valitseb kõige üle, on see töö – Tema töö ja hiilgus – väga isiklik. Ja nii peaks see olema ka igaühele meist kui tööriistadele Tema käes Tema hämmastavas päästmise ja ülendamise töös. Selle tulemusel sünnivad imed päris inimeste elus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.