Ehteks mõõdukuse voorus

Kui president Russell M. Nelson 2021. aasta mais Soolajärve templi renoveerimistöid väisas, pani ta imeks teerajajate ponnistusi, kes selle ajaproovile vastu pidanud püha hoone, nii füüsilises kui ka vaimses mõttes meistriteose, piiratud vahendite ja vankumatu usuga valmis ehitasid. Samas täheldas ta ka erosiooni mõju, mis oli põhjustanud aja jooksul templi algupärastes vundamendikivides lõhesid ja müüritise ebastabiilsust, mis oli selge märk, et konstruktsioon vajas tugevdamist.

Seejärel õpetas meie armastatud prohvet meile, et nii nagu oli vaja rakendada olulisi meetmeid templi vundamendi tugevdamiseks, et see loodusjõududele vastu peaks, nii peame ka meie võtma kasutusele erakorralisi meetmeid – võib-olla isegi selliseid, mida me pole kunagi varem kasutanud –, et omaenda vaimset alust Jeesuses Kristuses tugevdada. Ta jättis meile oma meeldejäävas sõnumis kaks sügavmõttelist küsimust, mille üle isiklikult järele mõelda: „Kui kindel on teie alus? Ja millist toestust vajavad teie tunnistus ja arusaam evangeeliumist?”

Jeesuse Kristuse evangeelium pakub meile jumalikult inspireeritud ja tõhusaid vahendeid vaimse hingeerosiooni ennetamiseks, tugevdades vägevalt meie alust ning aidates meil vältida usu lõhestumist ning vankumist nii meie tunnistuses kui ka pühade evangeeliumitõdede mõistmisel. Üks eriti oluline põhimõte selle eesmärgi saavutamiseks on kirjas Õpetuse ja Lepingute 12. osas. See ilmutus anti prohvet Joseph Smithi kaudu Joseph Knightile, kes püüdis õiglase mehena tõsimeelselt mõista Issanda tahet mitte pelgalt välise muutuse nimel, vaid selleks, et olla jüngrina vankumatu – kindel kui taeva sambad. Issand kuulutas:

„Vaata, ma räägin sinule ja samuti kõigile neile, kel on soov esile tuua ja jalule seada seda tööd;

ja ükski ei saa aidata selles töös, ilma et ta oleks alandlik ja täis armastust, omades usku, lootust ja ligimesearmastust, olles mõõdukas kõigis asjades, mis iganes tema hoolde usaldatakse.”

Selles pühas ilmutuses kirjas olev Päästja juhatus tuletab meile meelde, et mõõdukus on oluline omadus, et kindel alus Jeesuses Kristuses võiks tugevneda. Mõõdukus on asendamatu voorus mitte ainult neile, keda on kutsutud teenima, vaid ka kõigile, kes on sõlminud Issandaga pühasid lepinguid ja on nõus Teda ustavalt järgima. Mõõdukus harmoniseerib ja tugevdab teisi samas ilmutuses mainitud Kristuse-sarnaseid omadusi, nagu alandlikkus, usk, lootus, ligimesearmastus ja puhas armastus, mis Temast voogab. Lisaks on mõõdukuse arendamine tähendusrikas viis, kuidas kaitsta oma hinge maistest mõjudest tingitud salakavala, kuid pideva vaimse erosiooni eest, mis võib nõrgestada meie alust Jeesuses Kristuses.

Mõõdukus paistab teiste tõelisi Kristuse jüngreid ehtivate omaduste seas silma Päästja enda peegelduse, hinnalise Vaimu viljana, mis on kättesaadav kõigile, kes avavad end jumalikule mõjule. See voorus toob südamesse harmoonia, kujundades soove ja emotsioone targalt ja rahulikult. Pühakirjades on mõõdukusel oluline osa meie vaimsel rännakul edenemisel, juhatades meid kannatlikkusele, vagadusele ja kaastundele ning täiustades samal ajal meie tundeid, sõnu ja tegusid.

Need Kristuse jüngrid, kes seda kristlikku omadust kujundada püüavad, on üha alandlikumad ja pakatavad üha enam armastusest. Neis tärkab selge sisemine jõud ja nad suudavad paremini viha taltsutada, kannatlikkust kosutada ning kohelda teisi sallivalt, austavalt ja väärikalt ka raevukas vastutuules. Nad ei püüa tegutseda impulsiivselt, vaid vaimse tarkusega, juhindudes tasadusest ja Püha Vaimu hellast mõjust. Nõnda pole nad nii kaitsetud vaimse erosiooni ees, sest nad teavad apostel Pauluse õpetuse kohaselt, et nad suudavad kõike läbi Kristuse, kes teeb nad vägevaks ka katsumustes, mis võiksid kõigutada nende tunnistust Temast.

Paulus andis oma kirjas Tiitusele püha nõu nende inimeste omaduste kohta, kes soovivad esindada Päästjat ja täita Tema tahet usu ja pühendumusega. Ta ütles, et nad peaksid olema külalislahked, mõistlikud, õiglased ja pühad. Neist omadustest peegeldub selgelt mõõdukuse mõju.

Samas hoiatas Paulus, et nad ei peaks olema „isemeel[sed], ‥ äkili[sed] ‥ [ega] riiaka[d]”. Sellised omadused on vastuolus Päästja meelelaadiga ega lase tõeliselt vaimselt kasvada. Pühakirja kontekstis pole „isemeelne” see, kes keeldub käitumast ülbelt ja uhkelt; „äkiline” pole see, kes väldib loomulikku tungi muutuda kannatamatuks ja ärrituda, ning „riiakas” ei ole see, kes keeldub tülitsevast, agressiivsest ja karmist käitumisest nii verbaalselt, füüsiliselt, kui ka emotsionaalselt. Kui me püüame usuga ja alandlikult oma käitumist muuta, võime ankurduda kindlalt Tema vankumatu armu kalju külge ning saada Tema pühades kätes puhtaks ja poleeritud tööriistaks.

Mõõdukuse vooruse kujundamise vajaduse üle mõtiskledes meenuvad mulle prohvet Saamueli ema Hanna sõnad, kes oli märkimisväärse usuga naine ja laulis Issandale tänulaulu ka pärast suuri katsumusi. Ta lausus: „Ärge rääkige üha nii kõrgilt, ärgu väljugu ülbust teie suist! Sest Jehoova on kõikteadja Jumal ja tema uurib tegusid.” Tema laul on enam kui palve. See on enesele suunatud üleskutse käituda alandlikult, ennast valitsevalt ja vaoshoitult. Hanna tuletab meile meelde, et tõeline vaimne jõud ei väljendu impulsiivses reageerimises ega kõrkides sõnades, vaid Issanda tarkusega joondunud mõõdukas ja läbimõeldud suhtumises.

Maailmas ülistatakse sageli agressiivsusest, ülbusest, kannatamatusest ja liialdustest tulenevat käitumist, õigustades sageli sellist suhtumist igapäevaelu pingete ning heakskiidu ja populaarsuse otsimisega. Kui me pöörame oma pilgu mõõdukuse vooruselt ega pane tegutsedes ega kõneledes tähele Püha Vaimu hella ja taltsutavat mõju, langeme kergesti vaenlase lõksu ning lausume seltskondlikes, perekondlikes või isegi kiriku suhetes paratamatult sõnu ja võtame omaks hoiakuid, mida hiljem sügavalt kahetseme. Jeesuse Kristuse evangeelium kutsub meid rakendama seda voorust eriti rasketel hetkedel, sest inimese tõeline iseloom ilmneb just sellises olukorras. Martin Luther King noorem on öelnud, et „inimese ülim mõõdupuu pole tema suhtumine mugaval ja heaolu hetkel, vaid ta suhtumine raskustes ja vastuoludes”.

Lepingurahvana on meid kutsutud elama nii, et meie süda oleks juurdunud kindlalt Issandale antud pühadesse lubadustesse, järgides hoolikalt Tema täiuslikku eeskuju. Ta on lubanud meile vastutasuks: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et see on minu õpetus ja kes iganes ehitab sellele, ehitab minu kaljule, ja põrgu väravad ei saa temast võitu.”

Mõõdukuse voorust võis märgata Päästja maapealse teenimistöö ajal igas Tema iseloomujoones. Ta õpetas meile oma täiusliku eeskujuga: „Ole kannatlik vaevades, ära sõima neid, kes sõimavad.” Õpetades, et me ei peaks saama vaidluste ja tülide tõttu vihaseks, kuulutas Ta: „Te peate meelt parandama ja saama väikese lapse sarnaseks.” Lisaks õpetas Ta, et kõik, kes soovivad tulla kogu südamest Tema juurde, peavad leppima nendega, kelle peale nad on vihased, või kel on midagi nende vastu. Ta kinnitas meile mõõdukuse ja kaastundliku südamega, et kui meid koheldakse karmilt, ebaviisakalt, lugupidamatult või hoolimatult, siis Tema lahkus meie vastu ei kao ja Tema rahuleping meie elus ei kõigu.

Mõned aastad tagasi oli meil abikaasaga püha ja eriline võimalus kohtuda Mehhiko pealinnas mõne ustava Kiriku-liikmega. Paljud neist või nende lähedastest olid läbi elanud kirjeldamatuid katsumusi, nagu inimröövid, mõrvad ja muud südantlõhestavad tragöödiad.

Neile pühadele otsa vaadates ei näinud me viha, pahameelt ega kättemaksuiha. Selle asemel nägime vaikset alandlikkust. Olgugi et kurbus oli oma jälje jätnud, kiirgus nende palgeilt siiras igatsus tervenemise ja tröösti järele. Kuigi kannatused olid nende südame murdnud, tungisid need pühad edasi usuga Jeesusesse Kristusesse, otsustades, et nad ei lase oma katsumustel oma usku lõhestada ega oma tunnistust evangeeliumist vankuma lüüa.

Selle püha kokkusaamise lõpus saime neid kõiki kätelda. Igast käepigistusest, igast kallistusest sai vaikne tunnistus, et Issanda abil võime otsustada vastata nurjaminekutele ja eluraskustele mõõdukusega. Nende vaikne ja vähenõudlik eeskuju kutsus meid hellalt käima Päästja teerada kõikides asjades mõõdukana. Me tundsime end nagu inglite juures.

Jeesus Kristus, kes on suurim kõigist, kannatas meie eest, kuni Ta veritses igast poorist, kuid ei lasknud kunagi vihal oma südant sütitada. Ka sellistes katsumustes ei lipsanud agressiivsed, solvavad ja labased sõnad Ta huultelt. Täiusliku mõõdukuse ja võrreldamatu tasadusega ei mõelnud Ta iseendale, vaid igale Jumala lapsele – minevikus, olevikus ja tulevikus. Apostel Peetrus tunnistas Kristuse ülevast suhtumisest, kui ta kuulutas: „[Ta] ei sõimanud vastu, kui teda sõimati, [Ta] ei ähvardanud, kui ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, kes mõistab kohut õigesti.” Päästja näitas üles täiuslikku ja jumalikku mõõdukust ka kõige suuremas agoonias. Ta kuulutas: „Ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks.”

Mu armsad vennad ja õed, ma esitan meile kõigile tõsimeelse kutse ehtida oma meelt ja südant Kristuse-sarnase mõõdukuse voorusega. Olgu see meie püha vastus meie kalli presidendi Russell M. Nelsoni prohvetlikule üleskutsele. Ma tunnistan, et kui me püüame usu ja hoolega mõõdukust oma tegudesse ja sõnadesse põimida, tugevdame oma elu ja ankurdame end seda kindlamalt oma Lunastaja vankumatu aluse külge.

Ma tunnistan pühalikult, et pidev mõõdukuse poole püüdlemine puhastab meie hinge ja pühitseb meie südant Päästja ees, tõmmates meid hellalt Temale lähemale ja valmistades meid ette lootuse ja rahuga selleks hiilgavaks päevaks, mil me Temaga Ta teisel tulemisel kohtume. Ma jätan need pühad sõnad meie Päästja Jeesuse Kristuse nimel, aamen.