Õndsad on rahunõudjad

Kujutage koos minuga ette, et te olete Jeesuse Kristuse teenimistöö ajal noor teismeline Kapernaumas Galilea järve lähedal. Jutud levivad rabist – ühest õpetajast –, kelle sõnum meelitab ligi rahvahulki. Naabrid plaanivad Teda mere ääres kõrguvale mäele kuulama minna.

Te otsustate mööda Galilea tolmuseid teid teistega kaasa minna. Kohale jõudes üllatab teid, et nii suur rahvahulk on seda Jeesust kuulama tulnud. Mõni sosistab vaikselt: „Messias.”

Te kuulate. Tema sõnad lähevad teile südamesse. Pikal kojurännakul olete pigem vait, kui ajate juttu.

Te mõtisklete imepäraste asjade üle – selliste asjade üle, mis jätavad varju isegi Moosese seaduse. Ta rääkis teise põse pööramisest ja vaenlaste armastamisest. Ta lubas: „Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.”

Päriselus – raskete päevade koorma all, kindlusetuse ja hirmu käes – tundub rahu kauge.

Te kiirendate sammu ja jõuate hingetult koju. Teie pere tuleb kokku ja isa ütleb: „Räägi meile, mida sa kuulsid ja tundsid.”

Te räägite, et Ta palus teil lasta oma valgusel paista teiste ees ja püüda olla õigemeelne ka siis, kui teid taga kiusatakse. Te kordate värisevi hääli: „Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.”

Te küsite: „Kas ma saan tõesti rahunõudja olla, kui maailmas valitseb segadus, kui mu süda on täis hirmu ja kui rahu tundub nii kaugel?”

Te isa heidab pilgu te emale ja vastab hellalt: „Jah. Me alustame peamisest kohast – oma südamest. Seejärel võtame ette oma kodu ja perekonna. Seal harjutades saab rahunõudmine levida meie tänavatele ja küladesse.”

Teeme kiire põike 2000 aastat edasi. Enam pole vaja ette kujutada – see on tegelikkus. Kuigi nüüdisajal sirguvale põlvkonnale osaks saavad pinged, nagu polariseerumine, ilmalikustumine, kättemaks, maanteeviha, raev ja sotsiaalmeediarünnakud, erinevad sellele Galilea noorukile harjumuspärastest pingetest, seisavad mõlemad põlvkonnad silmitsi konflikte ja pingeid täis ühiskonnaga.

Õnneks tunnevad meie noored mehed ja naised samasugust tõmmet oma mäejutluse hetkede ehk seminari, noortekonverentside ja programmi „Tule, järgne mulle” poole. Siin esitab Issand neile neidsamu elukestvaid üleskutseid: lasta oma valgusel paista teiste ees, püüda olla õigemeelne ka siis, kui teid taga kiusatakse, ja armastada oma vaenlasi.

Lisaks saavad nad julgustussõnu taastamisajal elavatelt prohvetitelt: „Vajatakse rahunõudjaid.” Olge eri meelt, kuid ärge muutuge ebaviisakaks. Asendage tüli ja uhkus andestuse ja armastusega. Rajage koostöö ja mõistmise sildu, mitte eelarvamuse ja eraldatuse müüre. Ning seesama lubadus: „Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.”

Nüüdisajal sirguva põlvkonna südant täidab tunnistus Jeesusest Kristusest ja tulevikulootus. Ja ometi küsivad ka nemad: „Kas ma saan tõesti rahunõudja olla, kui maailmas valitseb segadus, kui mu süda on täis hirmu ja kui rahu tundub nii kaugel?”

Vastuseks kõlab taas „jah”! Me tervitame Päästja sõnu: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile. ‥ Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!”

Tänapäeval saab rahunõudmine ikka veel alguse peamises kohas – meie südames. Seejärel võtame ette kodu ja perekonna. Seal harjutades levib rahunõudmine meie naabrus- ja kogukonda.

Mõelgem lähemalt neile kolmele paigale, kus nüüdisaja viimse aja püha „rahu nõuab”.

Esimene koht on meie süda. Kristuse teenimistöö puhul paistab silma, kuidas Ta oli võitnud laste südamed. Siin peitub vihje. Pilk lapse puhtasse ja süütusse rahunõudvasse südamesse võib inspireerida ka meie südant. Küsimusele „Kuidas rahunõudjaks olemine välja näeb?” vastasid mõned Algühingu-ealised lapsed.

Jagan nende vastuseid nii, nagu need tulid otse nende südamest! Luke sõnas: „Aita teisi alati.” Grace rääkis, kui oluline on üksteisele andestada, isegi kui see ei tundu õiglane. Anna ütles: „Ma nägin kedagi, kellel ei olnud mängusõpra, ja ma läksin ise temaga mängima.” Lindy mõtiskles, et rahunõudjaks olemine tähendab teisi aidata. „Seejärel annad sa selle edasi teistele. Ja see läheb muudkui edasi.” Liam lausus: „Ära ole inimeste vastu õel, isegi kui nad on sinu vastu õelad.” London hüüatas: „Kui keegi sinu kallal norib või on sinu vastu õel, siis ütle: „Palun ära tee nii.”” Trevor märkis: „Kui alles on ainult üks sõõrik ja kõik tahavad seda, siis jagage.”

Nende laste vastused on minu jaoks tõend, et igaühel meist on sündides jumalik kalduvus lahke ja kaastundlik olla. Jeesuse Kristuse evangeelium kosutab neid jumalikke iseloomuomadusi, sealhulgas rahu nõudmist, ja koob need meile südamesse, õnnistades meid nii selles kui ka tulevas elus.

Teiseks suurendame rahu nõudmist oma kodus, kui mõjutame omavahelisi suhteid Issanda eeskujul: veenmise, pikameelsuse, leebuse, lahkuse, tasaduse ja teesklematu armastusega.

Siin on üks inspireeriv lugu, mis näitab, kuidas üks pere muutis rahu nõudmise perekonnaürituseks ja võttis need põhimõtted kasutusele.

Selle pere lastel oli raske suhelda ühe täiskasvanuga, kes oli sageli pahur, halvustav ja napisõnaline. Haiget saanud ja pettunud lapsed hakkasid mõtlema, kas ainus viis temaga suhelda on vastata talle samasuguse kiusliku käitumisega.

Ühel õhtul rääkis see pere avameelselt pingest ning sellega kaasnevast kahjust. Ja siis tekkis neil mõte – mitte ainult lahendus, vaid eksperiment.

Selle asemel, et vastata vaikimisega või tasuda samaga, otsustasid lapsed teha midagi ootamatut: nad otsustasid vastata lahkusega. Mitte ainult viisaka vaoshoitusega, vaid sihilike ja südamlike lahkete sõnade ja läbimõeldud tegudega, olenemata sellest, kuidas neid vastu koheldi. Kõik olid nõus seda teatud aja jooksul proovima ning seejärel uuesti kohtuma ja sellest rääkima.

Kuigi osa algul kõhkles, kohustusid nad siirast südamest plaani täitma.

See, mis edasi juhtus, oli täiesti harukordne.

Külm sõnavahetus hakkas üles soojenema. Põrnitsemine asendus naeratustega. Kunagine eemalolev ja karm täiskasvanu hakkas muutuma. Laste otsus armastavalt käituda andis neile jõudu ja muutus tõi neile rõõmu. Muutus oli nii põhjalik, et plaanitud järelkohtumist polnud üldse vaja. Lahkus oli vaikselt oma töö teinud.

Aja jooksul tekkisid tõelised sõprussidemed, mis olid kõigile meeltülendavad. Rahunõudjatena andestame teistele ja oleme neile teadlikult toeks, selle asemel et neid maha kiskuda.

Kolmandaks, kogukonnas rahu nõudmine. Teise maailmasõja keerulistel aastatel õpetas vanem John A. Widtsoe: „Ainus viis ehitada rahus elavat kogukonda on ehitada mehi ja naisi, kes on rahuarmastajad ja rahunõudjad. Kristuse ‥ õpetuse kohaselt hoiab iga inimene oma käes ‥ maailma rahu.”

Seda õpetust illustreerib kaunilt järgmine lugu.

Mitu aastat tagasi seisid kaks meest – islamiusu imaam ja Nigeeriast pärit ristiusu pastor – valusa usutüli vastasleeris. Kumbki oli tõsiselt kannatanud. Ja ometi otsustasid nad andestuse tervendava väe abil sama rada käia.

Imaam Muhammad Ashafast ja pastor James Wuyest said sõbrad ja ebatõenäolised rahupartnerid. Nad asutasid koos uskudevahelise lepituse keskuse. Nüüd õpetavad nad teisi vihkamist lootusega asendama. Kahekordsete Nobeli rahupreemia nominentidena said neist hiljuti esimesed Rahvaste Ühenduse rahupreemia laureaadid.

Need endised vaenlased rändavad nüüd külg külje kõrval, ehitades uuesti üles seda, mis oli katki, olles elavaks tunnistajaks, et Päästja kutse olla rahunõudjad pole mitte ainult võimalik, vaid see on vägev.

Kui me saame teada Jumala hiilgusest, siis me „ei ole seda meelt, et üksteisele kahju teha, vaid et elada rahus”. Otsustagem näha üksteist oma kogudustes ja kogukondades Jumala lastena.

Ma esitan teile kokkuvõtteks üleskutse. Rahunõudmine nõuab tegutsemist – mis võiks see meist igaühe jaoks alates homsest olla? Kas te oleksite nõus kaaluma ühenädalast kolmeastmelist rahu nõudmise plaani?

1. Tülivaba kodutsoon: kui tüli algab, siis peatuge ning alustage otsast peale lahkete sõnade ja tegudega.

2. Digitaalne sillaehitus: küsige endalt enne veebis postitamist, vastamist või kommenteerimist: „Kas see loob sildu?” Kui ei, siis ärge tehke seda. Ärge saatke. Jagage hoopis headust. Avaldage vihkamise asemel rahu.

3. Parandage ja taasühinege: iga pereliige võiks vaadata, milline suhe on pinges, et siis vabandust paluda, teenida, olukorda parandada ja taasühineda.

Sellest on möödas juba mõned kuud, kui mul tekkis ümberlükkamatu mulje, mis viis mind selle „õndsad on rahunõudjad” sõnumini. Lubage mul jagada teiega lõpetuseks muljeid, mis on selle aja jooksul mu südant rõhunud.

Rahunõudmine on Kristuse-sarnane omadus. Rahunõudjaid tembeldatakse mõnikord igast suunast naiivseteks või nõrkadeks. Ometi ei tähenda rahunõudjaks olemine nõrkust, vaid hoopis sellist tugevust, mida maailm ei pruugi mõista. Rahu nõudmine nõuab julgust ja järeleandmist, kuid ei nõua põhimõtete ohverdamist. Rahu nõudmine tähendab avatud südame, mitte suletud meelega eeskuju näitamist. See tähendab üksteisele lähenemist väljasirutatud, mitte rusikasse surutud kätega. Rahu nõudmine pole midagi uut ega trükisooja. Seda õpetas Jeesus Kristus ise nii Piibli kui ka Mormoni Raamatu inimestele. Nüüdisaja prohvetid on õpetanud rahu nõudmist taastamise algusaegadest kuni tänapäevani.

Kui me püüame saada rahunõudjaks, täidame me armastava Taevase Isa lastena oma jumalikku rolli. Ma tunnistan Jeesusest Kristusest, kes on Rahuvürst, elava Jumala Poeg, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.