Nüüd ma näen

Teesklematu armastusega jagame kõik president Oaksi austusavaldust seoses president Russell M. Nelsoni lahkumisega. Ning samaväärse armastuse ja sügava leinaga peame meeles kõiki hiljuti Michiganis ja peaaegu iga päev üle kogu maailma toimuvaid tragöödiaid. Me peame neid asju meeles armastuse, kiindumuse ja usaldusega Issanda Jeesuse Kristuse vastu.

Johannese evangeeliumi üheksandas peatükis on kirjas Jeesusele ja Tema jüngritele osaks saanud kogemus, kui nad möödusid kerjusest, kes oli olnud sünnist saati pime. Seetõttu tekkis jüngritel Jeesusele kohe mitu keerulist usuga seotud küsimust mehe puude päritolu ja edasikandumise kohta. Õpetaja vastas, tehes midagi väga lihtsat ja väga üllatavat. Ta sülitas maha ja segas kokku veidi muda. Seejärel määris ta seda selle mehe silmadele ja käskis tal end Siiloa tiigis pesta. Mees, kes ei näinud, tegi seda kõike kuulekalt, ja pühakirjades öeldakse, et ta „tuli nägijana tagasi”. Kui olulised on tõendid tõele vastu seisvate vastandlikele soovide või argumentide või isegi pahatahtlikkusega võrreldes.

Ja kartes, et see ime ohustab veel enam nende näilist mõjujõudu, millele Jeesus juba niigi endast ohtu kujutas, pärisid Päästja vaenlased äsja nägema hakanud mehelt aru ja ütlesid vihaselt: „Me teame, et [Jeesus] on patune.” Mees kuulas hetke ja ütles siis: „Kas ta on patune, seda ma ei tea; [kuid] üht ma tean, et olin pime ja nüüd näen.”

Sellele muutusele tähendust andes ütles Jeesus oma jüngritele kõigepealt, et kõik see oli juhtunud selleks, „et Jumala teod saaksid ‥ avalikuks”. Pidage meeles, et selles loos öeldi kaks korda, et Päästja „võidis” pimeda inimese silmi, milline tegu tuli lõpule viia pesemisega. Kokkuvõte, „et Jumala teod saaksid ‥ avalikuks,” võib vabalt viidata talituse toimumisele.

Teine ilmselge tõde on siin vahendid, mida taeva ja maa ning kõige, mis neis on, Looja selle ime tegemiseks kasutas: sülg ja peotäis mulda! Need üpris mõeldamatud koostisosad kuulutavad, et Jumal saab meid õnnistada mistahes Tema valitud meetodil. Nii nagu Naaman, kes tõrkus minemast Jordani jõkke, või Iisraeli lapsed, kes ei tahtnud vaadata ridva otsa pandud madu, kui kerge on meil kõrvale heita oma lunastuse allikas, kuna selle koostisosad ja vahendid näivad piinlikult lihtsad.

Kuid meile meenub Mormoni Raamatust, et osa asju ongi nii selged kui ka hinnalised, ning et enne Jeesuse sündi kuulutati prohvetlikult, et pole „tal kuju ega ilu: me nä[eme] teda, aga tal ei ol[e] välimust, et [me] teda ihalda[ksime]”. Kui sageli on Jumal saatnud oma üleva sõnumi vast kutsutud õhinas Abiühingu juhataja või harimatu New Yorgi talupoisi, uhiuue misjonäri või sõimes lebava lapsukese kaudu.

Seega, mis siis, kui vastused meie palvetele tulevad lihtsal või keerulisel viisil? Kas oleme valmis vastu pidama, et püüda elada visalt Kristuse evangeeliumi järgi, ükskõik kui palju sülge ja muda selleks kulub? Võib-olla pole meile alati selge, mida tehakse või miks, ning aeg-ajalt tunneme me kõik end natuke selle vanema õe sarnaselt, kes ütles: „Issand, kuidas oleks õnnistusega, mis pole varjatud?”

Kaaluge ka üht teist tõde, seekord püha preesterluse kohta käivaid tõendeid. Dokumenteerides Kiriku asutamist aegade keskpaigas, kirjutab Luukas esimeses reas: „Kutsunud kokku need kaksteist, andis Jeesus neile väe ja meelevalla.” Neid ande ei eraldata muljet avaldavate volikirjade alusel ega määrata pärimuse või esmasünniõiguse järgi. Ka ei anta neid usuteaduse koolis ega teoloogiaseminaris. Neid saab vaid käte pealepanemise teel kelleltki, kes on saanud selleks käte pealepanemise teel volituse katkematus jadas, mis ulatub kogu jumaliku volituse allika, Issanda Jeesuse Kristuseni.

Ja kas halastuse andi mõistvas kirikus poleks veel üheks imeliseks kiriku tõepärasust kinnitavaks tõendiks näha, kuidas need õnnistused ja lepingud lähevad meie surnud sugulastele, neile meie peres, kes on elanud enne meid? Kas neid tuleks karistada selle eest, et neil puudus ligipääs evangeeliumile, või et nad sündisid ajal või kohas, kus jumalikud talitused ja lepingud polnud neile kättesaadavad? Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikul on pühad pühendatud Issanda kojad, kus asemikud teevad päevad läbi halastavat ja päästvat tööd nende surnute eest, ja kus pakutakse Jumala teenimise võimalusi ja talitusi ka elavatele. Minu teada ei ole kõnealust tõendit Jumala tõest, Tema kõikehõlmavast armastusest elavate ja surnute vastu märgata kusagil mujal maailmas, välja arvatud ühes kirikus, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus, mis selles osas tõde näitab.

Minu esimene nägemist ja elu andev kohtumine reaalsete tõde kinnitavate tõenditega ei tulnud võidva muda läbi ega ka Siiloa tiigis. Ei, mulle Issandalt tervenemist toonud tõde tuli raamatu lehekülgede, jah, Mormoni Raamatu lehekülgede vahendusel, mis on teine testament Jeesusest Kristusest! Mõned uskmatud on selle raamatu kohta esitatud väiteid rünnanud ja välja praakinud ning selline viha sarnaneb mõnikord nende salvava pilkamisega, kes ütlesid terveks saanule, et ta ei saanud mingil viisil kogeda seda, mida ta oli endale teadaolevalt kogenud.

Mulle on ette heidetud, et selle raamatu tekkelugu pole mõistlik ega usutav, vaid piinlik ja lausa pühadust riivav. Need on karmid sõnad igaühelt, kes arvab teadvat, kuidas see raamat sündis, võttes arvesse, et ainus raamatu tekkeloo kirjeldus on see, et see tõlgiti „Jumala anni ja väega”. Nii see on. See on kõik. Igal juhul pole Mormoni Raamatul olnud mu elus sugugi vähem imeline mõju, kui pimeda mehe silmadele määritud süljel ja mudal. See on olnud mu hinge jaoks turvaline käsipuu, ülev ja läbistav ilmutusevalgus, mis valgustab minu teerada, kui tekib pimeduse udu. Mis on kindlasti tekkinud ja tekib kindlasti ka edaspidi.

Ja tänu sellele vaatenurgale, mille see raamat on andnud mulle minu Päästja kõiki hõlmava armastuse ja lunastava armu kohta, jagan ma teiega oma tunnistust sama õigustatult, nagu see äsja õnnistatud mees, kelle vanemate sõnul tulnuks nende poega ära kuulata, kuna ta oli „küllalt vana”. Ja seda olen ka mina. Nad ütlesid, et ta oli küllalt vana, et teda tõsiselt võtta. Ja seda olen ka mina. Minu 85. sünnipäevani on jäänud kaks kuud. Ma olen olnud surma suus ja sealt tagasi tulnud. Ma olen lävinud kuningate ja prohvetite, presidentide ja apostlitega. Kõige selle juures on parim, et Jumala Püha Vaim on mind aeg-ajalt endasse mähkinud. Ma usun, et ka minu tunnistuse üle võiks nüüd veidigi järele mõelda.

Vennad ja õed! Ma jõudsid kogu hingest veendumuseni, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on tõeline taastatud Uue Testamendi Kirik ja enamgi veel, sest ma ei võinud eitada selle taastamist kinnitavaid tõendeid. Pärast neid esimesi kogemusi olen ma saanud arvatavasti tuhat või kümme tuhat muud tõendit, et see, millest ma olen täna rääkinud, on tõsi. Seetõttu on mul nüüd rõõm ühineda oma Jeruusalemma tänavatel kössitanud sõbraga ja laulda nõrgenenud häälega:

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.