Kas täiuslik Päästja mõistab, mis tunne on kogeda raskusi?

Arvasin, et olin kogemas misjoni kõige paremat osa – koolitasin just uut misjonäri, valmistusin ristimiseks ja sain misjonäriks olemisest aru. Tundsin end õnnelikuna.

Kuid ma ei märganud stressi ja ärevust, mis minu sees kuhjus.

Heitsin ühel õhtul magama, kui tekkis minu elu teine paanikahoog – esimene neist juhtus üheksa aastat tagasi. Üheksa aastat!

Miks ometi pärast lühikest ärevuse perioodi lapsena oli see nüüd äkki uuesti pinnale kerkinud?

Püüdsin jonnakalt oma misjonit tavapäraselt jätkata, arvates, et suudan ise oma probleemid lahendada.

Kui maadlesin oma vaimse tervisega, jagas keegi minuga kaemust, mille nad said, kui olid lugenud Päästja kogemusest Ketsemanis.

Jeesus ütles: „Minu hing on väga kurb surmani.” Ja siis Päästja palvetas: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!” (Mt 26:38–39)

Kas olete kunagi tundnud omaenda kurbuse raskust? Kas olete kunagi Jumalalt küsinud: „Kas on mõni teine viis?”

Täiusliku valmiduse, täiusliku kuulekuse ja täiusliku armastusega võttis meie Lunastaja vastu Isa tahte. Ta oli täiuslik, kuna Ta oli patuta, kuid Ta siiski tundis valu, kurbust ja üksildust.

Lõppude lõpuks laskus Ta allapoole kõigist asjadest – et Ta saaks meid üles tõsta.

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht juhataja Jeffrey R. Holland õpetas: „Pühakirjades öeldakse, et Jeesus oli „valude mees” (Js 53:3). Ta koges kurbust, väsimust, pettumust ja piinavat üksildust. Jeesuse ja Tema Isa armastus ei katke praegusel ega ühelgi ajal.”

Teadmine, et Kristus seisis silmitsi raskustega, tuletab mulle meelde, et Ta mõistab südamevalu, masendust, kurnatust, pettumust, ärevust ja üksildust rohkem kui keegi teine.

Tema oli see, kes nuttis, kui Laatsarus suri (vt Jh 11:33–36). Ja Tema oli see, kes ristil surres küsis: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?” (Mk 15:34)

Kuid Jeesus Kristus tunneb ka rõõmu, armastust, kaastunnet, halastust ja rahu rohkem kui keegi teine. Sest Ta on täiuslik. Seega teab Ta täiuslikult, mida me tunneme.

Juhataja Holland tunnistas: „Kui lohutav on nende ülestõusmispühade ajal teadmine, et kuna Jeesus läbis selle pika üksildase tee täiesti üksi, siis ei pea meie seda enam tegema. Tema üksildane tee andis meie märgatavalt kergemale teele kaasa suurepärased kaaslased: Taevase Isa halastava hoolitsuse, Tema armastatud Poja lahutamatu kaaslase, ülima anni – Püha Vaimu.”

Kui sain aru, et Jeesus Kristus mõistab täiuslikult, mida ma ärevusega heideldes tunnen, lubasin Tal lõpuks oma koormaid kanda.

Mu ärevus ei kadunud päevapealt. Mul oli ikka veel raskeid päevi. Kuid Kristusega lähedane olemine andis mulle kestvat rõõmu, sest teadsin, et Ta oli sealsamas minuga, öeldes: „Ma tean. Ma tean täiuslikult, kuidas sa end tunned.”

Selle kogemuse jooksul sai Kristusest minu lähedasim usaldusisik.

Ma arvan, et mõnikord kaldume mõtlema, et Kristuse täiuslikkus tähendab, et Ta on kaugel ja kättesaamatu, et Tema suured teod ja imeline elu tekitavad tunde, et Ta on meist, tavalistest, ebatäiuslikest ja uhketest olenditest nii kaugel. Kuid Ta pole meile mitte kunagi lähemal kui siis, kui seisame silmitsi kõige raskemate lahingute, suurima kurbuse ja kõige ahistavamate heitlustega.

Sellel ülestõusmispühade ajal võime meeles pidada, et Jeesus Kristus teab täpselt, mida raskuste kogemine tähendab, sest Ta oli täiuslik – ainus inimene, kes tundis meie valu ja kandis meie koormaid.

Seega, kui kogete raskusi, pöörduge Tema poole. Ta mõistab täiuslikult.