Rõõmsad uudised

Illustreerinud Briana Kranz

Kohtusin naaber Maritzaga, kui olime noored. Kuigi ta oli paar aastat vanem, saime headeks sõpradeks ja olime väga lähedased.

Kui olin 19-aastane ja vajasin väga juhatust, tutvustas ta mind põhimisjonäride kaudu Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumiga. Ma teadsin Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kohta juba natuke oma onu ja vanaema kaudu. Nad olid Kiriku teerajajatest liikmed minu peres.

Maritza oli minuga kogu mu pöördumise jooksul, aitas mul saada tunnistuse Päästjast ja Tema evangeeliumist ning võttis mul käest iga kord, kui ma teda vajasin.

Õppisin temalt, kui palju rõõmu toob, kui elada lihtsalt ja kindlameelselt evangeeliumi järgi. Ma imetlesin tema seltskondlikkust, kuidas ta ühendas pere ja sõbrad ning oli visa ajalike ja vaimsete eesmärkide saavutamisel. Õppisin temalt, et tõega kokku puutudes peame õpitut päriselus rakendama, pidama käske ning rakendama evangeeliumi õpetusi oma elus ja perekonnas. Et jääda ustavaks, peame olema oma tunnistuses vaprad ja püüdma vastuseisust hoolimata oma usust kinni hoida.

2010. aastal suri Maritza autoõnnetuses. See oli minu jaoks kurb hetk, kuid ma tean, et päästmisplaani ja Jeesuse Kristuse lepituse kaudu näen teda taas. Ma tean, et ta jätkab seal, kus ta praegu on, sama rõõmsa suhtumise ja innukusega, mis iseloomustas teda siin maa peal.

Ma tean, et kõik ei piirdu selle prooviseisundiga (vt Al 12:24). Ma tean, et näeme teisel pool eesriiet oma perekonda ja sõpru jälle. Me näeme neid, tervitame neid ja oleme taas koos. Me kogeme samu armastuse tundeid, mis meil olid üksteise vastu maa peal (vt ÕL 130:2). Minu pereliikmed on seal. Ma tean, et ka Maritza on seal.

Maritza rääkis siin maa peal evangeeliumist kõigile rõõmsameelselt. Olen kindel, et ta teeb sama vaimumaailmas (vt ÕL 138:57). Ta õpetab Päästja lõputust lepitusest ja rõõmsatest uudistest, et tänu Temale ja templitalituste kaudu saame naasta Tema ja Isa juurde, et elada peredena igavesti.