„Jüngrid Emmause teel: ilmutuse ja äratundmise rännak”, Liahoona, märts 2026.
Nad tundsid Päästjat
Jüngrid Emmause teel: ilmutuse ja äratundmise rännak
Nende jüngrite kogemuse sarnaselt võib ka meie süda põleda meie sees Päästja lepituse ja ülestõusmise tunnistuseks.
Illustreerinud Laura Serra, koopiate tegemine keelatud
Pühapäeval, ülestõusmise pärastlõunal, kõndisid kaks jüngrit kolmeteistkümne kilomeetri pikkusel teel Jeruusalemmast Emmausse. See päev – need mõned päevad – olid olnud tundelised.
Nende süda oli raske. Nende mõtteid täitis imestus ja kurbus. Nad rääkisid Naatsareti Jeesusest – Tema surmast, Tema ülestõusmise kohta käivatest kuulujuttudest ja valusast kindlusetusest, mida see kõik võis tähendada.
Kui nad teel olid, sekkus nende vestlusesse keegi võõras. See oli Jeesus, kuigi nad ei tundnud Teda ära. Nende silmad olid kaetud ja nende arusaamine hägune. Võõras küsis: „„Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?” (Lk 24:17) Siis nad seisatasid kurvanäolistena.”
Üks jüngritest, Kleopas, vastas uskmatult, et keegi võis olla nii suures teadmatuses, nii võhiklik Jeruusalemma tol nädalavahetusel raputanud dramaatiliste sündmuste osas: „Sinaks üksi elad kui võõras Jeruusalemmas ega tea, mis neil päevil seal on sündinud?”
„Mis?” küsis Jeesus.
Nad vastasid siiralt ja läbematult: „See, mis sündis Jeesus Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teolt ja sõnalt Jumala ja kõige rahva ees.” (Lk 24:18–19) Nad rääkisid, et olid lootnud, et Jeesus lunastab Iisraeli, kuid Tema surmast oli möödunud juba kolm päeva. Ja kuigi mõned naised olid teatanud inglite ilmumisest, kes kuulutasid, et Ta on elus, polnud asja uurima läinud apostlid Teda näinud.
Seejärel rääkis Jeesus – mitte kui võõras, vaid kui õpetaja. „Oh te mõistmatud ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud!” (Lk 24:25) Ta selgitas neile Moosesest alates kõigi prohvetite pühakirju, tehes neile ilmsiks, mida Tema enda kohta oli räägitud. Kujutage ette, et kõnnite tundide kaupa koos Jumala Poja, elu Issandaga, ja kuulete Teda tõlgendamas Messia kohta antud prohvetlikke kuulutusi. Nende kurbus hakkas hajuma ning aukartuse ja sisemise elevusega asenduma.
Jää meie juurde
Kui nad Emmausele lähenesid, tegi Jeesus, nagu Ta läheks edasi. Nemad aga käisid talle peale: „Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!” (Lk 24:29) Ta jäi nendega, võttis istet ja murdis leiba.
Selle kohta, mis siis edasi juhtus, kirjutas vanem James E. Talmage (1862–1933) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist järgmist: „Võib-olla oli selles tundeküllases õnnistamises või leiva murdmise ja jagamise viisis midagi sellist, mis eelnenud päevade mälestused taaselustas; või võimalik, et neile jäid silma augustatud käed; kuid mistahes põhjusel vaatasid nad pingsalt oma Külalise poole ja „nende silmad läksid lahti ja nad tundsid tema ära! Ja tema kadus nende silmist” (Lk 24:31).”
Järgmisel hetkel vaatasid nad teineteisele otsa ja ütlesid: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?” (Lk 24:32) See põlemine polnud ei segadus ega ka hirm – see oli äratundmine. „Nii kirjeldatud tunded on veenev tunnistus jumalikust Poja-seisusest,” õpetas vanem Bruce R. McConkie (1915–1985) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist.
Meie isiklik Emmause tee
„Mida Ta ütleks, kui te saaksite Temaga kõndida ja rääkida?” küsis vanem Patricio M. Giuffra Seitsmekümnest.
Jüngrite sarnaselt ei pruugi ka meie märgata, et Päästja kõnnib koos meiega, ütles ta. „Me ei pruugi näha, kuidas Ta on koos meiega, pingutab koos meiega, töötab koos meiega ja nutab koos meiega.” Kõik, mis elus tähelepanu kõrvale juhib, olgu katsumus või võit, võib varjata Tema kohalolekut.
Igaüks meist kõnnib oma Emmause teel. Me kohtame sel teel haigusi, nõrkust, rahalisi pingeid või isegi eduga kaasneda võivat uhkust. Ometi ei pea me kunagi üksi kõndima, ütles vanem Giuffra. „Me võime paluda, et Päästja oleks meiega.”
Kui me õpime Kristusest, kuuletume Tema käskudele, palvetame, uurime pühakirju, järgime elavaid prohveteid ja kutsume Teda jääma meie juurde, hakkame me Tema mõju märkama. Jüngrite palve „jää meie juurde” peaks olema ka meie palve, ütles vanem Giuffra. Ja kui see on nii, põleb ka meie süda meie sees.