Mu lein muutus rõõmuks

Illustreerinud Briana Kranz

Kui ma olin 18-aastane, suri mu emapoolne vanaisa. Ma polnud selle hetkeni kaotanud oma elus kedagi lähedastest. Ma teadsin, et see juhtub ühel päeval, kuid ma ei oodanud, et see juhtuks nii äkki.

Mu vanaisa tervis oli hea, kuid ilma hoiatusmärkideta sai ta insuldi. Minu vanaema viis ta kiiresti haiglasse, kuid ta suri neli päeva hiljem.

Nii äkki kellegi kaotamine esimest korda tegi haiget. Oli kummaline, et vanaisa oli olnud kohal igal minu elu tähtsal sündmusel ja nüüd ta oli läinud.

Leidsin pärast matuseid viisi, kuidas austada vanaisa mälestust ja meie koosveedetud aega. Talle meeldis oma autot putitada ja muid projekte teha. Tegelikult oli ta insuldi saamisel hetkel garaažis, hoidis mutrivõtit ühes oma karedas käes, töötas nagu tavaliselt.

Otsustasin, et hakkan ka autosid putitama. See aitab mul tunda tema lähedust. Pöördusin ka palve ja pühakirjade poole, kust leidsin rahu, et minna tema puudumisel edasi usu ja lootusega.

„Ülestõusmine on olemas,” meenutas mulle prohvet Abinadi, „seepärast haual ei ole võitu ja surma astel on alla neelatud Kristuses” (Mo 16:8).

Minu vanaisa surm aitas mul näha Jeesuse Kristuse lepitust minu elus veelgi tähendusrikkamast vaatenurgast. Nii nagu ma austasin oma vanaisa autosid putitades, mõistsin, et austame Jeesust Kristust – ja võime tunda end Talle lähedal – kui püüame elada nii, nagu elas Tema, uurides Tema sõnu, jagades Tema evangeeliumi ja tehes „[Tema] Isa tegusid” (vt Jh 10:37). See annab Päästja lepitusele sügavama tähenduse ja suurendab meie usaldust Tema vastu.

„Kui me nutame leinast või rõõmust, mõistab Jeesus Kristus meid täiuslikult,” õpetas vanem Gerrit W. Gong Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. „Ta saab olla kohal hetkedel, mil me kõige rohkem vajame igaviku suuri ande – Jeesuse Kristuse lepitust, ülestõusmist ja taastamist.”

Jeesus Kristus on muutnud minu leina rõõmuks. Ma tean, et tänu Temale ja Tema lepitusele näen oma vanaisa jälle.