Ülempreester Kaifas

Katie Lambert

Kiriku ajakirjad

Ilmalikest püüdlustest pimestatuna ja paljudele võimalustele vaatamata ei tundnud ta Messiat ära.

Kui Jeesus oli Laatsaruse surnuist äratanud, kutsusid kõige tähtsamad juutide juhid kokku nõukogu, et otsustada, mida Jeesusega peale hakata. Kuna Ta tegi palju imetegusid, oli Ta rahva seas populaarne, ja see tekitas neis hirmu. (Vt Jh 11:47.)

Seda nõukogu juhtatas Kaifas, kuna ta oli juhtiv ülempreester ja juhtis ka Suurkohut, mis oli Rooma okupatsiooni ajal juutide valitsusorgan. Ülempreestrina olid tema järelevalve all templitalitused, mis pidid suunama inimesi Kristuse juurde.

Aga kui Kristus tuli, ei tundnud ta Päästjat ära. Ja mis veelgi hullem, ta pidas salanõu Teda tappa. See on üks neist suurtest Uues Testamendis üles tähendatud irooniatest.

Prohvetlikud sõnad

Tema olulisest rollist hoolimata ei tea me Kaifase kohta palju. Uues Testamendis mainitakse teda vaid üheksa korda. Ta oli läviisik juutide ja roomlaste vahel. Ta oli saduser ehk kuulus Kristuse aegsesse juudi sekti, mis ei uskunud ülestõusmisesse (vt Ap 23:8).

Kaifas kõneles nõukogus pärast seda, kui Kristus Laatsaruse surnuist äratas. See oli imetegu, mis võis talle ja teistele saduseridele nende usuliste tõekspidamiste pärast muret teha.

Nõukogu teoretiseeris, et kui nad sellele üldteada imeteole ei reageeri, usuvad inimesed, et Jeesus on Messias, juutide Kuningas, ning „siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!” (Jh 11:48)

„Te ei tea midagi,” vastas Kaifas, „ega mõtle sellele, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest kui et kogu rahvas hukkub!” (Jh 11:49–50)

Apostel Johannes märgib, et Kaifas „ei öelnud [seda] iseenesest, vaid olles sel aastal ülempreester, kuulutas ta prohveti viisil, et Jeesus pidi surema rahva eest,

ja mitte ainult selle rahva eest, vaid et ta ka hajuvil elavad Jumala lapsed koguks ühtekokku.” (Jh 11:51–52)

Süüdimõistmine

Kaifase nime näeme taas Uues Testamendis, kui Kristust enne Tema ristilöömist küsitletakse.

„Ja ülempreester ütles temale: „Ma vannutan sind elava Jumala juures, et sa meile ütled, kas sina oled Kristus, Jumala Poeg?”” (Mt 26:63)

Jeesus kinnitas talle, et Ta on: „Jah, olen! Ometi ma ütlen teile: sellest ajast te näete Inimese Poega istuvat Jumala väe paremal pool ja tulevat taeva pilvede peal!” (Mt 26:64) Seepeale ütles Kaifas taas Päästjast lahti. „Siis ülempreester käristas oma riided lõhki ja ütles: „Tema on Jumalat pilganud!”” (Mt 26:65)

Kuigi Ta oli maailma Päästja juures, kes oli ette määratud kogu inimkonna patte lepitama ning kõiki valusid, muresid ja kannatusi kannatama, ei mõistnud Kaifas, et Jeesus on Kristus, ja mõistis Ta hukka.

Jumala Poeg elab

Kaifast mainitakse taas Piiblis Apostlite tegude 4. peatükis. Selles ülestähenduses räägitakse, kuidas apostel Peetrus tervendas mehe, kes oli sünnist saati halvatud (vt Ap 3:1–8). Kui tema ja Johannes jutlustasid seejärel Kristuse ülestõusmisest, võeti nad Suurkohtu volitusel kinni. Nad pandi ööseks vangi ja viidi nõukogu ette, kuhu kuulusid ka Kaifas ja tema äi, endine ülempreester Annas. (Vt Ap 4:1–6; vt ka Jh 18:13.)

Kui neilt küsiti, missuguse väega nad mehe terveks tegid, vastas Peetrus: „Olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et tema läbi seisab see siin teie ees tervena.” (Ap 4:10)

See oli Kaifase viimane ülestähendatud võimalus Kristus vastu võtta. Kuid kohus hoopis ähvardas Peetrust ja Johannest. Kuid nende ähvardused ei muutnud tõde, et Kristus elab. (Vt Ap 4:13–22.)

Peetrus tervendas halvatud mehe Jeesuse Kristuse väe ja volitusega. Sarnaselt võivad imed sündida ka nüüdisajal Kristuse taastatud preesterluse ja usu kaudu Tema nimesse. Kaifaselt saadud õppetund on lihtne. Ta ei pidanud Jeesust Kristuseks, Jumala Pojaks, kuid meil on see võimalik. Kui me Temasse usume, järgnevad sellele tunnustähed, imed ja imeteod (vt Mk 16:17–18).