„Toomas: kõndimine usuteel”, Liahoona, märts 2026.
Nad tundsid Päästjat
Toomas: kõndimine usuteel
Toomase lugu näitab meile, et küsimustel, kannatlikkusel ja tunnistuse saamisel on meie usu ja veendumuse tugevdamisel oma osa.
Illustreerinud Laura Serra, koopiate tegemine keelatud
Millele te mõtlete Päästja jüngri, Toomase nime kuuldes? Me seostame sageli tema nime sõnadega „kahtleja” või „kahtlemine”.
Kuid Toomase lugu ei piirdu ainult sellega. Johannese evangeeliumis näeme Toomase usurännakut, milles võib peegelduda meie enda usutee: usk võib aja jooksul tugevneda, kui usume ja tegutseme, et oma usku suurendada.
Küsimustes pole midagi halba
Jeesus Kristus kutsus Toomase üheks oma kaheteistkümnest apostlist ja Toomas järgis Päästjat kogu Tema kolmeaastase teenimistöö jooksul. Ta armastas Päästjat pühendunult. Kui Toomas kartis Issanda elu pärast, õhutas ta teisi apostleid: „Lähme ka meie, et ühes temaga surra!” (Jh 11:16)
Kuigi ta oli pühendunud, esitas ta küsimusi. Jeesus õpetas Ketsemani eel oma jüngritele, et Ta läheb ära. Toomas küsis: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed! Kuidas võime teada teed?”
Jeesus vastas: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!” (Jh 14:5–6)
Toomase sarnaselt ei pruugi ka meie mõista kõiki Jumala õpetusi ega päästmisplaani tahke. Kuid õigemeelsete küsimuste esitamisega võib Issandalt saadud tõde ilmsiks saada. Usku on vaja tugevdada.
President Russell M. Nelson õpetas:
„Kui teil on küsimusi – ja ma loodan, et teil on küsimusi –, siis otsige vastuseid, soovides tulihingeliselt uskuda. ‥
Teie siirad usuga esitatud küsimused viivad alati suurema usu ja lisateadmisteni.”
Usk või hirm
Kui apostlid kuulsid, et Jeesus oli surnuist üles tõusnud, oli see „nende meelest nagu tühi jutt ja nad ei uskunud” (Lk 24:11). Toomas võis kahelda teistest kauem, kuna ta polnud kohal, kui ülestõusnud Issand neile esimest korda ilmus (vt Jh 20:24).
Kui nad olid rääkinud Toomasele, et nad olid näinud Päästjat, vastas ta: „Kui ma ei näe tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt tema külje sisse, siis ma ei usu!” (Jh 20:25)
Kaheksa päeva pärast ilmus Issand taas ja käskis Toomasel oma haavu katsuda. Vastuseks kuulutas Toomas: „Minu Issand ja minu Jumal!” (Jh 20:28) Seejärel õpetas Päästja tähtsat tõde: „Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!” (Jh 20:29)
Vastused tulevad. Vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud: „Taevane Isa kuuleb siiraid palveid ja vastab neile, kuid vastused, mida me saame, ei pruugi olla need, mida me ootame, või ei tule need siis, kui me seda tahame, või sel viisil, kuidas me arvame neid tulevat.”
Kestev veendumus
Saades vastu pidades, palvetades ja ilmutuse kaudu vastuseid, võib meil tekkida ka veendumus ehk tunnistus. Kui me jätkuvalt oma usku kosutame, võib see tunnistus jääda meiega kogu eluks. President Nelson õpetas: „Kui austate kannatlikult Issanda ajakava, antakse teile teadmised ja mõistmine, mida otsite. Seejärel tulevad kõik õnnistused, lausa imed, mis Issand on teile tallele pannud. See on see, mida teeb teiega isiklik ilmutus.”
Toomase kogemus näitab, et usk pole sihtpunkt, vaid protsess. Jumal austab seda protsessi ja õnnistab meid, kui jääme Tema juhatusele avatuks ja otsime tunnistust, mis rahustab meie südant (vt ÕL 88:63).