Siin ma olen

Issand lubas Aabrahamile ja Saarale tohutul hulgal järeltulijaid. Selle õnnistuse saabumine võttis oma aja või õigemini jõudis see kohale Issanda ajal. Kuid Issand pani Aabrahami usu proovile, kui palus tal ohverdada oma poja Iisaki, kelle nimel nad olid palvetanud ja keda nii kaua oodanud. Me oleme ehk lugenud seda pühakirjalugu palju kordi, kuid kui tihti oleme pannud end Aabrahami olukorda?

Armastava isa tundeid enne sellist ülesannet on raske isegi ette kujutada. Kuid Aabrahami otsusekindlus kuuletuda ei lakka mind kunagi hämmastamast, kui ta valmistus minema Morija mäele ja nõutud ohvrit tooma. Väljendades valmisolekut ja allumist Taevase Isa tahtele, jäi tema vastuseks alatiseks: „Siin ma olen.” (Vt 1Ms 22:1–2.)

Vastutasuks kuulekuse eest õnnistati teda Iisaki ellujäämisega ning samuti imeliste ja lõputute õnnistustega nii tema, Saara kui ka nende järeltuleva põlve jaoks (vt 1Ms 22:15–18).

Päästja allumine

Kahtlemata on kuulekuse ja Taevasele Isale allumise ülim eeskuju keskendunud Päästjale Jeesusele Kristusele. Ta näitas oma valmidust olla kuulekas, kui tuli siia maa peale; sai ristitud, oli puhas ja täiuslik; ja kui andis oma elu ohvriannina ning võttis enda peale oma rahva valud, kannatused, jõuetused, patud ja surma, et Ta võiks teada, kuidas meid lihas aidata (vt Al 7:11–13).

Kogemus oli nii ränk, et see pani Teda hetkeks küsima, kas on võimalik, et see kibe karikas võiks kuidagi mööda minna. Seejärel ütles Ta otsekohe: „Ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!” (Lk 22:42) ehk teisisõnu: „Siin ma olen”, näidates sellega oma valmidust täita Isa tahet.

Kuidas saame arendada valmidust öelda „siin ma olen” vastuseks igale palvele, mille Taevane Isa esitab meile kui Kiriku liikmele või mõnikord isiklikul tasandil?

Paulus õpetas roomlastele, et „on armastus käsu täitmine” (Rm 13:10). Kui tahaksin leida sõna, mis asendaks sünonüümselt fraasi „käsu täitmine,” siis arvan, et sõna kuulekus meenuks kiiresti. Seega võiksime öelda, et armastus on kuulekus. Seega on Päästja sõnad „kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” (Jh 14:15) väga loogilised.

Võiksime vastata sõnadega „siin ma olen” või Nefi sõnadega „ma lähen ja teen” (1Ne 3:7). Tänapäeval võiksime öelda: „Muidugi olen ma igal juhul valmis tegema seda, mida Taevane Isa käsib.”

Tahaksin siiski rõhutada armastuse ja kuulekuse suhet, mis tähendab, et me kuuletume Isale, sest armastame Teda. Usun, et kuulekuse valimine on üks parimaid viise, kuidas Talle oma armastust selgelt väljendada. „Usk ilma tegudeta on surnud” (Jk 2:26) ja mina isiklikult ei arva, et ka armastus Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse vastu ilma kuulekuseta oleks väga elav.

Kuidas suurendada oma armastust Tema vastu ja oma kuulekust Talle? Päästja ütles: „Aga see on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Jh 17:3). Jeesuse Kristuse – ja Tema kaudu ka Isa – tundmine võimaldab meil teada, kui väga Nad meid armastavad ja milliseid kirjeldamatuid asju Nad meie heaks on teinud ja tulevikus teevad, sealhulgas rasketel hetkedel, mida kogeme selles surelikus elus. Nende tundmine muudab meie südant, tekitades soovi järgida oma tegudes Nende eeskuju ja tekitab valmiduse öelda nii sõnades kui ka tegudes „siin ma olen.” See valmidus väljendub soovis lugeda pühakirju või palves Taevase Isa poole pöörduda.

„Siin ma olen” võib olla vastus kutsele teenida misjonil või kuuletuda pühendunumalt sellistele käskudele nagu hingamispäeva pühitsemine, vanemate austamine või püüe elada kõlbeliselt puhast elu. „Siin ma olen” on väljend, mis saadab Kristuse jüngreid pidevalt, isegi kui palutud ohverdus mõjutab seda, mida me kõige enam soovime või mille eest oleme maksnud kõrget hinda.

Valmidus kuuletuda on väga väärtuslik, eriti seoses lepingutega, mille sõlmisime, kui meid ristiti või templisse sisenesime. Kas suudate ette kujutada, milline oleks meie elu, kui mõtleksime Kristuse nime enda peale võttes pidevalt „siin ma olen” või et Teda alati meeles pidada ja Tema käskudest kinni pidada? Sakramendi võtmine kutsub meid seda pühendumist uuendama, mis peaks kajastuma meie tegudes nädala jooksul. Sama kehtib siis, kui läheme templisse, kui sõlmime seal lepinguid või peame seal sõlmitud lepinguid meeles.

Mulle meenub aastatetagune vestlus piiskopina ühe äsja abiellunud abielupaariga. Ühel õhtul oli neil pikk ja tuline arutelu kümnise maksmise teemal. Noorel abielumehel oli olnud raske töönädal ja ta tahtis teenitud raha säästa mõningate isiklike kulutuste jaoks. Mul on aga meeles selle noore abielunaise sõnad, kui ta ütles oma mehe ees: „Piiskop, ma olen nõus neid kulutusi mitte tegema ja vajadusel isegi söömata olema, kuid ma tahan maksta kümnist ja Issandale kuuletuda.”

„Siin ma olen,” mida noor abielunaine oma suure tunnistusega väljendas, kõlas nii valjult, et me tundsime naise abikaasaga vestluse ajal tugevat vaimu. Lõppkokkuvõttes ma ei tea, kas see oli tema enda soov või tema naise veenmise tagajärg, kuid mees maksis sel nädalavahetusel kümnist.

Järgmisel pühapäeval, enne koosolekuid, palus see noor abielumees võimalust paar sõna minuga vestelda. Tema näoilme oli eelmise nädala omast erinev ja ta ütles: „Piiskop, sa tead, et eelmisel nädalal maksin ma lõpuks ära kümnise ja kartsin, et mul ei jätku toidu ostmiseks piisavalt raha, kuid ma tahtsin, et sa teaksid, et sel nädalal oli meil toidu jaoks kaks korda rohkem raha, kui meil tavaliselt on. Piiskop, see oli ime ja ma tahan alati neid imesid oma elus näha.” Mulle tundus, nagu oleks see noor mees mulle öelnud: „Piiskop, ma olen nõus vastama kõigele, mida Jumal minult palub lausega „siin ma olen”.

Issand on öelnud, et Ta on seotud, kui me teeme, mida Ta palub (vt ÕL 82:10). Kas me tõesti usume selle lubaduse paikapidavusse?

Ehk ei tule õnnistused meie ajal või meie soovitud viisil, kuid ma tunnistan teile, et see lubadus on tõeline ja õige. Selle jaoks on vaja Tema armastamist, Talle allumist, soovi täita Tema tahet ja Kristuse jüngritena elamist. Ta aitab ja õnnistab meid lepinguid mõistma ja neist kinni pidama. Siis kui Ta palub meil täita oma tahet, vastakem kõlavalt „siin ma olen, Issand!”