Nimi, mille järgi teid kutsutakse

President Russell M. Nelson õpetas, et kui Issand meiega otse räägiks, siis esimene asi, mida Ta meile selgitaks, oleks meie tõeline identiteet: me oleme Jumala lapsed, lepingulapsed ja Jeesuse Kristuse jüngrid. Igasugune muu nimetus veab meid lõpuks alt.

Sain seda ise teada, kui mu vanim poeg sai oma esimese mobiiltelefoni. Suure elevusega hakkas ta oma pereliikmete ja sõprade nimesid kontaktidesse sisestama. Ühel päeval märkasin, et helistas tema ema. Ekraanile ilmus nimi „Ema”. See oli mõistlik ja väärikas valik – ja tunnistan, et see oli austuse märk meie kodu parema vanema vastu. Loomulikult tekkis mul uudishimu. Mis nime ta mulle oli pannud?

Kerisin tema kontakte, eeldades, et kui Wendi oli „Ema”, siis mina pidin olema „Isa”. Seda seal polnud. Otsisin „Paps”. Seda ma ka ei leidnud. Minu uudishimu muutus kergeks mureks. „Kas ta kutsub mind Coreyks?” Ei. Viimase hetke katsel mõtlesin: „Me oleme jalgpallurid – võib-olla kutsub ta mind Peléks.” Soovmõtlemine. Lõpuks helistasin ise tema numbrile ja tema ekraanile ilmus kaks sõna: „Mitte ema”!

Vennad ja õed, millise nimega teid kutsutakse?

Jeesus kutsus oma järgijaid mitme nimega. Jüngrid. Pojad ja tütred. Prohvetite lapsed. Lambad. Sõbrad. Maailma Valgus. Pühad. Igal nimel on igavene tähendus ja see rõhutab isiklikku suhet Päästjaga.

Kuid nende nimede seas on üks, mis on teistest kõrgemal – Kristuse nimi. Mormoni Raamatus õpetas kuningas Benjamin vägevalt:

„Ei ole ühtegi teist nime antud, mille kaudu tuleb pääste; seepärast, ma tahan, et te võtaksite enda peale Kristuse nime. ‥

Ja sünnib, et kes iganes seda teeb, leitakse Jumala paremalt käelt, sest ta teab nime, mille järgi teda kutsutakse, sest teda kutsutakse Kristuse nime järgi.”

Need, kes võtavad enda peale Kristuse nime, saavad Tema jüngriteks ja tunnistajateks. Apostlite tegude raamatust loeme, et pärast Jeesuse Kristuse ülestõusmist kästi valitud tunnistajatel tunnistada, et igaüks, kes usub Jeesusesse, saab ristitud ja võtab vastu Püha Vaimu, saab pattude andeksandmise. Need, kes said need pühad talitused, kogunesid Kirikuga kokku, said jüngriteks ja neid kutsuti kristlasteks. Mormoni Raamat kirjeldab samuti, et Kristusesse uskujaid kutsuti kristlasteks ja lepingurahvast „Kristuse lasteks, tema poegadeks ja tema tütardeks”.

Mida tähendab olla kutsutud Kristuse nime järgi? See tähendab lepingute sõlmimist ja pidamist, Tema meelespidamist alati, Tema käskudele kuuletumist ja valmidust seista „kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal”. See tähendab seismist koos prohvetite ja apostlitega, kui nad kannavad Kristuse sõnumit – koos selle õpetuse, lepingute ja talitustega – üle maailma. See tähendab ka teiste teenimist, et leevendada kannatusi, olla valguseks ja tuua kõigile inimestele lootust Kristuses. Muidugi on see elukestev püüdlus. Prohvet Joseph Smith õpetas, et „see on koht, kuhu ükski inimene ei ole jõudnud üheainsa hetkega”.

Kuna jüngriks olemise teekond võtab aega ja vaeva, mis ehitatakse rida rea peale, õpetus õpetuse peale, on lihtne takerduda maistesse tiitlitesse. Need annavad vaid ajutist väärtust ja ei ole kunagi iseenesest piisavad. Lunastus ja igaviku asjad tulevad ainult „Pühas Messias ja tema kaudu”. Seetõttu on prohvetliku nõuande järgimine ja jüngriks olemise prioriteediks seadmine nii ajakohane kui ka arukas, eriti ajastul, mil on nii palju konkureerivaid hääli ja mõjutusi. See oli kuningas Benjamini nõuande keskmes, kui ta ütles: „Ma tahan, et teil oleks meeles [Kristuse] nime alati oma südames kirjas hoida, et ‥ te kuuleksite ja tunneksite häält, millega teid kutsutakse, ja samuti nime, millega ta teid kutsub.”

Olen seda näinud oma peres. Minu vanavanaisa Martin Gassner muutus igaveseks, sest alandlik koguduse juhataja vastas Päästja kutsele. 1909. aastal olid Saksamaal rasked ajad ja raha oli äärmiselt napp. Martin töötas keevitajana torutehases. Ta rääkis, et enamik palgapäevi lõppes juues, suitsetades ja teistele jooke ostes. Lõpuks hoiatas ta naine teda, et kui mees end ei muuda, siis ta lahkub.

Ühel päeval kohtas Martini töökaaslane teda teel pubisse, käes kortsus usuline brošüür. Ta oli selle tänavalt leidnud ja ütles Martinile, et tundis mingit erilist tunnet, kui oli lugenud seda brošüüri, mille pealkiri oli „Was Wissen Sie von den Mormonen?” ehk „Mida te teate mormoonidest?”. Olen kindel, et see pealkiri on muutunud.

Tagaküljele oli tembeldatud aadress, millest oli vaevu aru saada, kus kirik asub. See oli küllaltki kaugel, aga loetu liigutas neid ja nad otsustasid pühapäeval rongiga asja uurima minna. Kohale jõudes avastasid nad, et aadress polnudki see kirik, mida nad leida ootasid, vaid matusebüroo. Martin kõhkles – sest kirik matusebüroos kõlas natuke liiga palju nagu paketipakkumine.

Kuid ülakorrusel, üüritud saalis, leidsid nad väikese rühma pühasid. Üks mees kutsus neid tunnistuste koosolekule. Vaim puudutas Martinit ja lihtsad, tulihingelised tunnistused avaldasid talle nii suurt muljet, et ta jagas oma tunnistust. Ja just seal, selles kõige ebatõenäolisemas kohas, ütles ta, et ta juba teadis, et see peab tõsi olema.

Pärastpoole tutvustas see mees end koguduse juhatajana ja küsis, kas nad tulevad ka järgmine kord. Martin selgitas, et ta elab liiga kaugel ja ei saa endale lubada igal pühapäeval perega reisimist. Koguduse juhataja ütles lihtsalt: „Järgne mulle.”

Nad kõndisid lähedalasuvasse tehasesse, kus töötas koguduse juhataja sõber. Pärast lühikest vestlust pakuti Martinile ja tema sõbrale tööd. Seejärel juhatas koguduse juhataja nad kortermajja ja leidis nende peredele eluaseme.

Kõik see juhtus kahe tunni jooksul. Martini pere kolis järgmisel nädalal sisse. Kuus kuud hiljem nad ristiti. Mees, keda kunagi oli peetud lootusetuks joodikuks, muutus oma uues usus nii tulihingeliseks, et linnaelanikud hakkasid teda, võib-olla mitte kuigi hellitavalt, „preestriks” kutsuma.

Mis puutub koguduse juhatajasse, siis ma ei saa teile tema nime öelda – tema identiteet on aja jooksul kaduma läinud. Aga ma kutsun teda jüngriks, käskjalaks, kristlaseks, heaks samaarlaseks ja sõbraks. Tema mõju on tunda ka 116 aastat hiljem ja ma seisan tema jüngritöö õlgadel.

On vanasõna, mis ütleb, et te võite lugeda kokku ühe õuna seemned, kuid te ei suuda lugeda kokku õunu, mis tulevad ühest seemnest. Selle koguduse juhataja külvatud seeme on kandnud lugematul hulgal vilju. Ta poleks osanud arvata, et 48 aastat hiljem pitseeritakse mitu Martini perekonna põlvkonda mõlemal pool eesriiet Berni Šveitsi templis.

Võib-olla on suurimad jutlused need, mida me kunagi ei kuule, vaid näeme vaiksetes, tagasihoidlikes tegudes ja toimetustes, mida täheldame tavaliste inimeste elus, kes püüavad olla nagu Jeesus, käia mööda maad ja teha head. See, mida see armuline kogudusejuhataja tegi, ei olnud osa kontrollnimekirjast. Ta elas lihtsalt evangeeliumi järgi, nagu on kirjeldatud Alma raamatus: „Nad [ei saatnud] ära kedagi, kes oli alasti või kes oli näljas või kes oli janus või kes oli haige ‥ nad [olid] helded kõigi, nii vanade kui ka noorte ‥, nii meeste kui ka naiste vastu.” Ja punkti, mida me ei tohiks tähelepanuta jätta – nad ei saatnud ära kedagi, „kas nad kuulusid kirikusse või ei kuulunud kirikusse”.

Need, kes võtavad enda peale Kristuse nime, mõistavad seda, mida Joseph Smith ütles: „Mees, kes on tulvil Jumala armastust, ei lepi võimalusega õnnistada üksnes oma perekonda, vaid rändab ringi kogu maailmas, et kogu inimsugu saaks õnnistatud.”

Nii elas Jeesus. Tegelikult tegi Ta nii palju, et Tema jüngrid ei suutnud seda kõike kirja panna. Apostel Johannes kirjutas: „On veel palju muudki, mida Jeesus tegi; kui seda kõike üksikult üles kirjutataks, siis ma arvan, et maailm ei mahutaks kirjutatavaid raamatuid!”

Püüdkem järgida Kristuse eeskuju, tehes head ja seades jüngriks olemise eluaegseks prioriteediks, et iga kord, kui me teistega suhtleme, tunneksid nad Jumala armastust ja Püha Vaimu kinnitavat väge. Siis võime liituda minu vanavanaisa ja miljonite teistega, kes kuulutasid nagu jünger Andreas: „Me oleme leidnud Messia!”

Lõpuks ei määratle meie identiteeti maailm. Kuid meie jüngriks olemist määratlevad talitused, mida me saame, lepingud, mida me peame, ja armastus, mida me näitame Jumala ja ligimese vastu lihtsalt head tehes. Nagu president Nelson õpetas, oleme me tõepoolest Jumala lapsed, lepingulapsed, Jeesuse Kristuse jüngrid.

Ma tunnistan, et Jeesus Kristus elab ja on meid lunastanud. Tema on see, kes ütles: „Ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt.” Jeesuse Kristuse nimel, aamen.