Üksteisele kaasaelamine

Ma lugesin hiljuti ühest kogemusest, mis mind sügavalt liigutas. See leidis aset USA mastersarja riiklikel meistrivõistlustel kergejõustikus, mis on mõeldud seeniorsportlastele.

Üks 1500 meetri jooksus osalenu oli 100-aastane Orville Rogers. Autor kirjutab:

„Kui stardipauk kõlas, hakkasid jooksjad liikuma ja Orville jäi otsekohe viimasele kohale. Ta püsis seal kogu jooksu vältel üksinda, liikudes edasi väga aeglaselt jalgu lohistades. [Kui] viimane jooksja enne Orville’i lõpetas, oli Orville’il veel kaks ja pool ringi jäänud. Ligikaudu 3000 pealtvaatajat istusid vaikides ja jälgisid, kuidas ta aeglaselt – täielikus, vaikses ja painavas üksinduses – ümber staadioni liikus.

[Kuid] kui ta alustas oma viimast ringi, tõusis publik püsti ja hakkas talle aplodeerides kaasa elama. Kui ta jõudis finišisirgele, hakkas publik möirgama. Tuhandete pealtvaatajate kaasa elades võttis Orville kokku oma viimased jõuvarud. Publik rõkkas rõõmust, kui ta finišijoone ületas ja ta konkurendid teda kallistasid. Orville lehvitas alandlikult ja tänulikult publikule ning lahkus koos oma uute sõpradega rajalt.”

See oli viies kord, kui Orville neil võistlustel jooksis, ja ta oli jäänud viimaseks ka kõigil teistel kordadel. Mõni võis tunda kiusatust Orville’i hukka mõista, mõeldes, et ta poleks pidanud oma vanuses üldse võistlema – et ta ei kuulunud rajale, kuna tema tõttu venisid kõik tema võistlused kõigi teiste jaoks tublisti pikemaks.

Kuid isegi alati viimaseks tulles purustas Orville sel päeval viis maailmarekordit. Keegi, kes tema võidujooksu pealt vaatas, poleks seda võimalikuks pidanud, kuid ei pealtvaatajad ega ka tema konkurendid polnud kohtunikud. Orville ei rikkunud ühtegi reeglit ja ametnikud ei alandanud ühtegi normi. Ta jooksis sama võidujooksu ja täitis samad nõuded nagu kõik teised võistlejad. Kuid võttes arvesse tema raskusastet, antud juhul tema vanust ja piiratud füüsilist võimekust, kuulus ta üle 100-aastaste vanuserühma. Ja selles vanuserühmas purustas ta viis maailmarekordit.

Nii nagu Orville pidi olema väga südikas, et iga kord rajale astuda, peavad ka mõned meie õed ja vennad väga südikad olema, et iga päev elu areenile astuda, teades, et neid võidakse ülekohtuselt hukka mõista, isegi kui nad annavad hirmutavate raskuste kiuste endast parima, et Päästjat järgida ja Temaga sõlmitud lepinguid austada.

Pole oluline, kus me siin maailmas elame, pole oluline, kui vanad me oleme, meie kõigi põhivajadus inimestena on tunda kuuluvust, tunda, et meid tahetakse ja vajatakse, ning et meie elul on eesmärk ja mõte meie olukorrast või piirangutest hoolimata.

Võistluse viimasel ringil elas publik Orville’ile hoogsalt kaasa, andes talle jõudu edasi minna. Sel polnud mingit tähtsust, et ta lõpetas viimasena. See oli osalejate ja publiku jaoks palju enamat kui lihtsalt võistlus. Mitmes mõttes oli see kaunis näide sellest, kuidas toimib Päästja armastus. Kui Orville finišeeris, olid kõik üheskoos rõõmsad.

Nagu mastersarja meistrivõistlused, võivad meie kogudused ja pered olla kogunemiskohad, kus üksteist ergutada – lepingukogukonnad, mida toidab Kristuse armastus üksteise vastu –, aidates üksteisel ületada kõik meie ees seisvad väljakutsed, andes üksteisele jõudu ja julgustust ilma kedagi hukka mõistmata. Me vajame üksteist. Ühtsuses peitub jumalik jõud ja seetõttu on Saatana kavatsus meid lõhestada.

Kahjuks võib kirikus käimine mõnele meist vahel erinevatel põhjustel raske olla. Võib-olla maadleb keegi usuküsimustega või on kellelgi sotsiaalne ärevus või depressioon. Võib-olla tuleb ta teisest riigist või erineb rassi poolest, või on tal teistsugused elukogemused või vaatenurgad ning ta tunneb seetõttu, et ei sobitu teistega. Nende seas võivad olla ka unepuuduse ja emotsionaalse kurnatuse all kannatavad imikute ja väikelaste vanemad või keegi, kes on abielupaare ja peresid täis koguduses vallaline. Nende seas võib olla ka keegi, kes kogub julgust, et pärast aastatepikkust eemalolekut tagasi tulla, või keegi, keda painab tunne, et ta pole lihtsalt piisavalt hea ega hakka kunagi teiste sekka kuuluma.

President Russell M. Nelson ütles: „Kui abielupaar teie koguduses lahutab või kui noor misjonär naaseb koju enne misjoni lõppu või kui teismeline kahtleb oma tunnistuses, ei vaja nad teie kohtumõistmist. Nad peavad kogema Jeesuse Kristuse puhast armastust, mis peegeldub teie sõnades ja tegudes.”

Meie kirikuga seotud kogemused on mõeldud selleks, et luua Issanda ja üksteisega elutähtsaid sidemeid, mis on vaimseks ja emotsionaalseks heaoluks nii vajalikud. Jumala perekonna liikmetena, Kristuse ihu liikmetena kaasneb ristimisest alates Jumalaga sõlmitud lepingutega loomuomane kohustus üksteist armastada ja üksteise eest hoolitseda ning mitte ainult meilt oodatud tegude nimekirja linnukest märkida.

Kristuse-sarnane armastus ja hoolitsus on ülem ja püham. Kristuse puhas armastus on ligimesearmastus. President Nelson õpetas, et „ligimesearmastus paneb meid „kandma üksteise koormaid” (Mo 18:8) selle asemel, et üksteise koormaid suurendada.”

Päästja ütles: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis.” President Nelson lisas, et „ligimesearmastus on Jeesuse Kristuse tõelise järgija põhiomadus.” „Päästja sõnum on selge: Tema tõelised jüngrid toetavad, tõstavad, julgustavad, veenavad ja inspireerivad. ‥ See, kuidas me räägime teistega [ja teistest] ‥, on tõeliselt oluline.”

Päästja õpetus sel teemal on väga lihtne. See on kokku võetud kuldreeglis: tee teistele nii, nagu sa tahad, et nad sulle teeksid. Pange end selle inimese asemele ja kohelge teda nii, nagu te tahate, et teid koheldakse, kui teie tema kingades oleksite.

Teiste Kristuse-sarnane kohtlemine ulatub meie perest ja kogudusest palju kaugemale. See hõlmab meie õdesid ja vendi, kelle usk on erinev, või kellel polegi usku. See hõlmab meie vendi ja õdesid, kes on pärit teistest riikidest ja kultuuridest, aga ka neid, kelle poliitilised veendumused erinevad. Me kõik kuulume Jumala perekonda ja Ta armastab kõiki oma lapsi. Ta soovib, et Ta lapsed armastaksid Teda ja ka üksteist.

Päästja oli oma eluga eeskujuks, kuidas armastada, koguda ja ülendada ka neid, keda ühiskond pidas heidikuks ja rüvedaks. Meil on kästud järgida Tema eeskuju. Me oleme siin selleks, et kujundada Kristuse-sarnaseid iseloomujooni ja saada lõpuks selliseks, nagu on meie Päästja. Tema evangeelium ei koosne kontrollnimekirjadest, vaid on arenguevangeelium – et saada selliseks nagu Tema ja armastada nagu Tema. Ta tahab, et meist saaks Siioni rahvas.

Kui ma olin hilistes kahekümnendates, oli mul mõnda aega sügav depressioon ja mulle tundus, nagu oleks reaalsus, et Jumal on tõesti olemas, äkitselt kadunud. Ma ei oska öelda selle tunde kirjelduseks midagi muud kui see, et tundsin end täielikus segaduses. Olin juba väikesest peale alati teadnud, et mu Taevaisa on olemas ja et ma saan Temaga rääkida. Kuid tol ajal ei teadnud ma enam, kas Jumal ikka on olemas. Ma polnud oma elus kunagi varem midagi sellist kogenud ja tundus, nagu kogu mu vundament laguneb.

Selle tagajärjel oli mul raske kirikus käia. Ma käisin osalt seetõttu, kuna kartsin, et mind sildistatakse „mitteaktiivseks” või „mitte kuigi usklikuks”, ja kartsin ka saada kellelegi määratud projektiks. Tegelikult vajasin ma tol ajal, et mu ümberolijad mind siiralt armastaksid, mõistaksid ja toetaksid ega mõistaks mind hukka.

Mõned oletused, mida ma kartsin, et inimestel minu suhtes tekivad, olid oletused, mis minul endal olid teistega seoses olnud, kui nemad ei käinud regulaarselt kirikus. See valus isiklik kogemus õpetas mulle väärt õppetunde selle kohta, miks on meil kästud mitte mõista üksteise üle ebaõiglast kohut.

Kas meie seas on neid, kes kannatavad vaikides ja kardavad, et teised saavad aimu nende varjatud heitlustest, kuna ei tea, kuidas nad reageerivad?

Vaid Issand teab täielikult tegelikku raskusastet, millega igaüks meist oma elujooksu jookseb – neid koormaid, väljakutseid ja takistusi, millega me silmitsi seisame, ja mida teised sageli ei näe. Vaid Tema mõistab täielikult elumuutvaid haavu ja traumat, mida mõni meist on võib olla minevikus kogenud, kuid mis mõjutab meid ikka veel olevikus.

Sageli langeme ka iseenda karmi hukkamõistu alla, arvates, et peaksime olema rajal palju kaugemale jõudnud. Vaid Issand teab täielikult meie individuaalseid piiranguid ja võimeid ning on seetõttu ainus, kes on täielikult pädev meie sooritust hindama.

Õed ja vennad! Olgem õige nagu selles loos olnud pealtvaatajad ja elagem üksteisele oma jüngrirännakul kaasa olukorrast olenemata! Me ei pea selleks reegleid rikkuma ega norme alandama. Tegelikult on see teine suur käsk – armastada oma ligimest nagu iseennast. Lisaks on Päästja öelnud, et „mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade [või õdede] seast, seda te olete minule teinud”, olgu see siis hea või halb. Ka on Ta öelnud meile: „Kui te ei ole üks, pole te minu omad.”

Meie kõigi elus tuleb ette aegu, mil me ise abi ja julgustust vajame. Pühendugem juba nüüd seda alati üksteisele andma. Seda tehes arendame me suuremat ühtsust ja loome keskkonna, kus Päästja saaks teha oma püha tööd, et meid kõiki tervendada ja muuta.

Kui keegi teist peaks tundma end selles elujooksus, sel surelikkuse rännakul, kaugele mahajäänuna, siis palun ärge andke alla. Vaid Päästja saab täielikult hinnata, kus te antud hetkel olema peaksite, ning Tema on kaastundlik ja õiglane. Ta on elujooksu Peakohtunik ja ainult Tema mõistab täielikult seda, millise raskusega te jooksete, kõnnite või jalgu lohistate. Ta võtab arvesse teie piiranguid, teie võimeid, teie elukogemusi ja nii teie turjal olevaid varjatud koormaid kui ka teie südamesoove. Võib-olla purustate ka teie tegelikult sümboolselt maailmarekordeid. Palun ärge kaotage lootust. Palun jätkake! Palun jääge! Te kuulute! Issand vajab teid ja meie vajame teid!

Ükskõik kus te siin maailmas ka ei ela, ükskõik kui kõrvalises paigas see ka pole, pidage palun alati meeles, et teie Taevane Isa ja teie Päästja tunnevad teid täielikult ja armastavad teid täiuslikult. Nad pole teid iial ära unustanud. Nad tahavad teid koju tuua.

Ärge laske Päästjat silmist. Tema on teie raudkäsipuu. Ärge laske Temast lahti. Ma tunnistan, et Ta elab ja et te võite Teda usaldada. Ma tunnistan ka, et Ta elab teile kaasa.

Järgigem kõik Päästja eeskuju ja elagem üksteisele kaasa, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.