Kristuses peituv lihtsus

Kolmkümmend kolm aastat tagasi sain kutse teenida misjonärina Utah’ Ogdeni misjonil. Kuna tulin Euroopast, siis loomulikult tundusid mõned kohalikud tavad nagu roheline tarretis porganditükkidega ja leinatalgute kartulivorm minu jaoks mõnevõrra veidrad!

Aga mulle avaldas muljet paljude pühade pühendumus ja jüngriks olek, Kiriku koosolekutel viibivate isikute arvukus ning täielikult toimivate Kiriku programmide ulatus. Kui mu misjon läbi sai, oli mul kindel soov, et minu tulevane perekond saaks osa samast rõõmust, vaimsest tugevusest ja küpsusest, mida olin misjonil näinud. Olin otsustanud kiiresti naasta, et elada oma elu „igaveste mägede varjus”.

Kuid Issandal olid teised plaanid. Minu esimesel pühapäeval tagasi kodus kutsus minu tark piiskop mind teenima koguduse Noorte Meeste juhatajana. Neid imelisi noori mehi teenides sain kiiresti aru, et rõõm, mis tuleb Kristuse jüngriks olemisest, ei olene Kiriku koguduste suurusest või programmide ulatusest.

Seega, kui abiellusin oma kauni abikaasa Margretiga, otsustasime rõõmsameelselt jääda Euroopasse ning kasvatada oma lapsed üles meie koduriigis Saksamaal. Kogesime koos seda, mida president Russell M. Nelson õpetas palju aastaid tagasi, et „meie rõõmul on vähe pistmist meie elus valitseva olukorraga, küll aga on see seotud sellega, millele elus tähelepanu pöörame”. Kui meie elu keskmes on Kristus ja Tema evangeeliumi sõnum, saame kogeda jüngriks olemise täielikke õnnistusi, kus iganes me elame.

Kuid kuidas saame vältida oma silmade pimedaks muutumist ja südame kõvenemist ning jääda keskendunuks Jeesuse Kristuse evangeeliumi „selge[tele] ja hinnalis[tele] asjad[ele]” üha ilmalikumaks, keerulisemaks ja segasemaks muutuvas maailmas, kus valitsevad erinevad ning sageli vastuolulised sõnumid ja nõudmised? Segaduse ajal andis apostel Paulus Korintose pühadele suurepärast nõu, tuletades neile meelde keskenduda lihtsusele Kristusest arusaamisel.

Kristuse õpetus ja evangeeliumi seadused on nii lihtsad, et isegi laps suudab neid mõista. Me saame juurdepääsu Jeesuse Kristuse lunastavale väele ning võime saada kõik vaimsed õnnistused, mis Taevane Isa on meile valmistanud, kui usume Jeesusesse Kristusesse, parandame meelt, saame ristitud, saame pühitsetud Püha Vaimu anni kaudu ning peame vastu lõpuni. President Nelson kirjeldas seda teekonda imetabaselt kui lepingurada ja „Jeesuse Kristuse ustavaks jüngriks” saamise protsessi.

Kui see sõnum on nii lihtne, siis miks tundub sageli nii raske elada Kristuse seaduste järgi ning järgida Tema eeskuju? Võib-olla tõlgendame lihtsust valesti kui midagi, mis on kergesti saavutatav ilma pingutuse ja usinuseta. Kristuse järgimine nõuab järjepidevat pingutust ning jätkuvat muutust. Me peame „jät[ma] maha loomupäras[e] inimes[e] ja saa[ma] lapse sarnaseks”. See tähendab, et me „looda[me] Jehoova peale” ning laseme lahti keerukusest, just nagu väikesed lapsed seda teevad. Kristuse õpetuse lihtsustatud ja keskendunud rakendamine aitab meil leida rõõmu igapäevaelus, juhib meid meie kutsetes, vastab mõnele elu kõige keerulisemale küsimusele ning annab jõudu suurimate väljakutsetega toimetulekuks.

Aga kuidas me saame seda lihtsust oma elukestval teekonnal Kristuse jüngritena praktiliselt rakendada? President Nelson tuletas meile meelde, et me peaksime Päästjat järgides keskenduma puhtale tõele, puhtale õpetusele ja puhtale ilmutusele. Endalt regulaarselt küsimine: „Mida Issand Jeesus Kristus tahaks, et ma teeksin?“ annab meile sügava suuna. Tema eeskuju järgimine annab turvalise tee läbi ebakindluse ja armastava, juhatava käe, millest päevast päeva kinni hoida. Ta on Rahuvürst ja Hea Karjane. Ta on meie Trööstija ja Päästja. Ta on meie Kalju ja Varjupaik. Ta on Sõber – teie sõber ja minu sõber! Ta kutsub meid kõiki armastama Jumalat, pidama Tema käske ja armastama oma ligimest.

Kui me otsustame järgida Tema eeskuju ja tegutseda usus Kristusesse, võtta vastu Tema lepituse vägi ja pidada meeles oma lepinguid, täidab armastus meie südame, lootus ja tervendamine tõstab meie vaimu ning kibestumine ja kurbus asenduvad tänulikkuse ja kannatlikkusega, et oodata tõotatud õnnistusi. Mõnikord võib olla vaja eemalduda ebatervest olukorrast või otsida professionaalset abi. Aga igas olukorras aitab lihtsate evangeeliumi põhimõtete rakendamine meil elu väljakutsetes Issanda viisil hakkama saada.

Mõnikord me alahindame jõudu, mida saame lihtsatest tegudest, nagu palve, paastumine, pühakirjade uurimine, igapäevane meeleparandus, igal nädalal sakramendi võtmine ja regulaarselt Issanda kojas Jumala kummardamine. Aga kui mõistame, et me ei pea tegema „midagi suurt” ja keskendume puhta ning lihtsa õpetuse rakendamisele, siis hakkame nägema, kuidas evangeelium „toimib imeliselt” meie jaoks, ja seda isegi kõige katsumuserohkemates olukordades. Me leiame jõudu ja „enesekindlus[t] Jumala ees” ka siis, kui kogeme südamevalu. Vanem M. Russell Ballard tuletas meile sageli meelde, et „just sellises lihtsuses leia[me] rahu, rõõmu ja õnne”.

Kristuses oleva lihtsuse rakendamine paneb meid seadma esikohale inimesi protsesside asemel ja igavesi suhteid lühiajalise käitumise asemel. Me keskendume Jumala päästmis- ja ülendustöös „kõige olulisemate[le] asjade[le]” selle asemel, et takerduda oma teenimise korraldamisse. Me teeme ennast vabaks, et seada esikohale asjad, mida me saame teha, selle asemel, et olla koormatud asjadega, mida me teha ei saa. Issand tuletas meile meelde: „Mispärast, ärge väsige head tegemast, sest te rajate alust suurele tööle. Ja väikestest asjadest kasvab välja see, mis on suur.” Milline vägev julgustus tegutseda lihtsuses ja alandlikkuses, olenemata meie olukorrast.

Minu vanaema Marta Cziesla oli suurepärane näide isikust, kes tegi „väikes[eid] ja lihtsa[id] asju”, et saata korda suuri asju. Kutsusime teda armastavalt Oma Czieslaks. Oma võttis evangeeliumi vastu 30. mail 1926. aastal Ida-Preisimaal asuvas väikeses Selbongeni külas koos minu vanavanaemaga.

Marta Cziesla (paremal) tema ristimispäeval.

Ta armastas Issandat ja Tema evangeeliumit ning oli oma lepingutest kinnipidamisel otsustuskindel. 1930. aastal abiellus ta minu vanaisaga, kes ei olnud Kiriku liige. Sellest ajast alates muutus Kiriku koosolekutel osalemine Oma jaoks võimatuks, sest mu vanaisa talu oli lähimast kogudusest väga kaugel. Aga ta keskendus sellele, mida ta sai teha. Oma jätkas palvetamist, pühakirjade lugemist ning Siioni laulude laulmist.

Mõni võinuks arvata, et ta ei olnud enam Kirikus aktiivne, aga see oli tõest kaugel. Kui sündisid minu tädi ja isa, siis tegi ta, ilma preesterluse, Kiriku koosolekute ja hõlpsa ligipääsuta talitustele, kõik mis suutis, ja keskendus sellele, et õpetada oma lapsi „palvetama ja kõndima Issanda ees laitmatult”. Ta luges neile ette pühakirju, laulis nendega Siioni laule ning loomulikult palvetas nendega – iga päev. See oli sajaprotsendiliselt kodukeskne Kiriku kogemus.

1945. aastal teenis mu vanaisa sõja ajal kodust kaugel. Kui vaenlased nende talule lähenesid, siis lahkus Oma oma kahe väikese lapsega ning jättis armastatud talu maha, et otsida mujalt turvalist pelgupaika. Pärast rasket ja eluohtlikku teekonda leidsid nad lõpuks 1945. aasta mais varjupaiga Põhja-Saksamaal. Neil ei olnud mitte midagi peale seljas olevate riiete. Kuid Oma tegi jätkuvalt seda, mida sai: ta palvetas iga päev oma lastega. Ta laulis koos nendega iga päev Siioni laule, mille oli pähe õppinud.

Elu oli äärmiselt raske ning palju aastaid keskenduti peamiselt sellele, et toitu lauale panna. Aga 1955. aastal läks mu sel hetkel 17-aastane isa õppima Rendsburgi linna kutsekooli. Ta kõndis mööda ühest hoonest ja nägi sellel väikest silti, millel oli kirjas „Kirche Jesu Christi der Heiligen der Letzten Tage” – „Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik”. Ta mõtles: „Kui huvitav. See on ema kirik.” Koju jõudes rääkis ta Omale, et oli leidnud tema kiriku.

Te võite ette kujutada, mida ta võis tunda pärast seda, kui tal polnud 25 aastat Kirikuga kontakti olnud. Ta otsustas järgmisel pühapäeval kirikusse minna ning veenis mu isa endaga kaasa tulema. Rendsburg oli 32 km kaugusel sellest väiksest külast, kus nad elasid. Aga see ei takistanud Omal kirikusse minna. Järgmisel pühapäeval ronis ta oma jalgratta selga ning nad väntasid isaga kirikusse.

Kui sakramendikoosolek algas, istus mu isa viimasesse ritta lootuses, et koosolek kiiresti läbi saab. See oli Oma, mitte tema kirik. See, mida ta nägi, ei olnud eriti julgustav: kohal oli vaid paar vanemat naist ja kaks noort misjonäri, kes koosolekul kõike põhimõtteliselt ise tegid. Aga siis hakkasid nad laulma ja laulsid Siioni laule, mida mu isa oli kuulnud juba väikese poisina: „Tulge, kõik pühad”, „Oo, mu Isa” ja „Au olgu mehel”. Kui ta kuulis seda pisikest karjakest laulmas Siioni laule, mida ta oli lapsepõlvest saati tundnud, puudutas see tema südant ja ta mõistis kohe ja igasuguse kahtluseta, et Kirik on õige.

Esimene sakramendikoosolek, millest mu vanaema 25 aasta järel osa võttis, oli koosolek, kus mu isa sai isikliku kinnituse Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi tõesuse kohta. Ta sai ristitud kolm nädalat hiljem, 25. septembril 1955, koos mu vanaisa ja tädiga.

Sellest väikesest sakramendikoosolekust Rendsburgis on möödas 70 aastat. Mõtlen tihti Omale, kuidas ta nendel üksildastel õhtutel end tundis, kui tegi neid väikeseid ja lihtsaid asju, mida ta teha sai, nagu palvetamine, lugemine ning laulmine. Kui ma täna siin üldkonverentsil seisan ja Omast räägin, täidab tema otsusekindlus pidada kinni oma lepingutest ja usaldus Issanda vastu hoolimata oma raskustest mu südame alandlikkuse ja tänulikkusega – mitte ainult tema, vaid ka paljude meie imeliste pühade suhtes kogu maailmas, kes keskenduvad oma rasketes oludes Kristuse lihtsusele, nägemata ehk praegu suuri muutusi, kuid usaldades, et tulevikus midagi suurt sünnib.

Olen õppinud omaenda kogemuse kaudu, et evangeeliumi väikesed ja lihtsad asjad ning ustavalt Kristusele keskendumine juhatavad meid tõelise rõõmuni, toovad kaasa vägevad imed ning annavad meile kindluse, et kõik lubatud õnnistused saavad teoks. See kehtib nii teie kui ka minu kohta. Vanem Jeffrey R. Holland on öelnud: „Mõned õnnistused tulevad varem, mõned hiljem ja mõned ei tule enne kui taevas. Kuid need ei jää tulemata neile, kes võtavad omaks Jeesuse Kristuse evangeeliumi.” Ka mina tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.