Kristuses järele proovitud ja tugevdatud

Mu kallid vennad ja õed! Ma tunnen teiega kokku saades Issanda armastust. Olen alandlik, et saan teile kõneleda. Ma palvetan, et palju enam minu lausutud sõnadest kannaks Vaim teie südamesse selle, mida Issand soovib teile kuulda anda.

Ammustel ülikooliaastatel tahtsin ma õppida füüsikat ja matemaatikat. Ma tundsin, et ei saa sellega hakkama. Mul tekkis tunne, et püüan õppida midagi mõistusevastast. Mida saamatumana ma end tundsin, seda vähem oli mul jõudu proovida. Tundsin heitumust, et mu pingutused ei kanna peaaegu mingit vilja. Mul tuli mõte alla anda ja midagi lihtsamat teha.

Tundsin end nõrgana. Kuid kui ma palvetasin, tundsin, kuidas Issand mulle tasase kinnituse annab. Tundsin, kuidas Ta ütles mu meeles: „Ma panen sind proovile, kuid olen samas ka sinuga.”

Tookord ei teadnud ma, mida kõik need sõnad tähendavad. Kuid teadsin, mida teha: ma hakkasin tegutsema.

Kui ma järgnenud aastatel mõtisklesin ja tegutsesin, hakkasin mõistma seda julgustavat pühakirjasõnumit: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.”

Ma sain teada, et mu raskused füüsikaga olid tegelikult and Issandalt. Ta õpetas mulle, et Tema abil tulen ma toime näiliselt võimatuga, kui mul jagub usku, et Ta on minu kõrval, et mind aidata. Selle anni kaudu pani Issand mind proovile ja tegi mind tugevamaks.

Sõnaühend järele proovima on mitmetähenduslik. Millegi järeleproovimine ei tähenda pelgalt järelekatsumist. Selle eesmärk on tugevdada. Terasetüki järeleproovimiseks tuleb see seada pinge alla. Parima terase saamiseks tuleb seda kuumutada ning raskuste ja surve alla panna. Karastamine terast ei nõrgenda. Teras muutub usaldusväärseks ja piisavalt tugevaks, et kanda suuremaid koormaid.

Paljuski sellesarnaselt proovib Issand ka meid, et meid tugevdada. Selline proovilepanek ei tule kergel või mugaval ajal. See tuleb ajal, mil tunneme, et meid on rohkem pingule tõmmatud, kui arvasime taluvat. Issand õpetab, et meie areng peab jätkuma ja me ei peaks iial väsima pingutamast, et mitte iial alla anda ja muudkui edasi proovida.

Kui meil on jätkuvalt usku Jeesusesse Kristusesse ka siis, kui miski meile hetkel võimatuna tundub, tugevdab see meid vaimselt. Seda tõde rõhutatakse harrastes pühakirjaülestähendustes.

Näiteks pandi sarnaselt proovile ja tugevdati prohvet Moronit. Ta elas oma elu lõpuaastatel üksinda. Ta kirjutas, et tal pole sõpru, et ta isa oli surma saanud ja tema rahvas hävitatud. Need, kes soovisid temalt elu võtta, pidasid talle jahti.

Kuid Moroni ei heitnud meelt. Selle asemel uurendas ta oma tunnistuse Jeesusest Kristusest plaatidele nende inimeste jaoks, keda tema oma eluajal ei näe, sealhulgas ka nende inimeste järglaste jaoks, kes soovisid teda tappa. Ta kirjutas meie jaoks. Ta teadis, et mõned tema sõnu pilkavad. Ta teadis, et osa need hülgab. Ja ometi jätkas ta kirjutamist.

Sellise järeleproovimise käigus Moroni usku lihviti ja tugevdati. See sai puhtamaks. Tema sõnad kannavad endas sellise inimese väge, kes ustavalt lõpuni vastu pidas. Me tunneme seda väge tema tunnistust lugedes:

„Nüüd, mina, Moroni, kirjutan veidi, nagu mulle tundub hea olevat; ja ma kirjutan oma vendadele laamanlastele; ja ma tahan, et nad teaksid, et rohkem kui nelisada ja kakskümmend aastat on möödunud ajast, kui anti tunnustäht Kristuse tulemisest.

Ja ma pitseerin kinni need ülestähendused pärast seda, kui ma olen rääkinud teile õhutusena mõned sõnad.

Vaata, ma tahan teid õhutada, et kui te loete neid asju, juhul kui te vastavalt Jumala tarkusele neid lugeda saate, et te peaksite meeles, kui halastav on Issand olnud inimlaste vastu Aadama loomisest kuni selle ajani välja, mil te need asjad saate, ja mõtiskleksite selle üle oma südames.

Ja kui te saate need asjad, tahan ma teid õhutada, et te küsiksite Jumalalt, Igaveselt Isalt, Kristuse nimel, kas need asjad ei ole mitte õiged; ja kui te küsite siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse, teeb ta teile selle kohta ilmsiks tõe Püha Vaimu väel.

Ja Püha Vaimu väel võite te teada tõde kõige kohta.”

Üksiolek andis Moroni tunnistusele lihvi ja see kiirgab valgust, et juhatada kõiki põlvkondi otsima meie Taevaisa ja Päästjat Jeesust Kristust.

Teist Mormoni Raamatu prohvetit, Jaakobit, pandi proovile ja tugevdati, kui ta lapsena vaeva ja palju muret kannatas. Kuid tema isa Lehhi õpetas talle, et Jumal õnnistab teda katsumuste kaudu.

„Ja vaata, oma lapsepõlves oled sa kannatanud vaeva ja palju muret oma vendade jõhkruse pärast.

Ometi, Jaakob, minu esmasündinu kõnnumaal, sa tunned Jumala suurust ja ta pühitseb sinu kannatused sinule kasuks.

Mispärast, õnnistatud saab sinu hing ja sa elad julgelt oma venna Nefiga; ja sinu päevad kuluvad sinu Jumala teenistuses. Mispärast, ma tean, et sind on lunastatud sinu Lunastaja õigemeelsuse tõttu; sest sa oled näinud, et kui aeg saab täis, tuleb ta inimestele päästet tooma.”

Prohvet Joseph Smith koges sellist järeleproovimist ja tugevdamist, kui ta oli Liberty vanglas. Sügavas meeleheites hüüdis prohvet Joseph:

„Oo Jumal, kus sa oled?

„Kui kaua sa peatad oma kätt?”

Issand nägi, et kannatustes hästi vastupidamine mõjub Josephile pühitsevalt, ja vastas talle:

„Mu poeg, rahu sinu hingele; sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks;

ja seejärel, kui sa pead hästi vastu, ülendab Jumal sind kõrgele ja sa võidutsed kõigi oma vihameeste üle.”

Ülim näide proovile panemisest ja tugevdamisest on Päästja lepitus. Ta võttis enda peale maailma patud. Ta kandis meie valu ja kurbust. Ta jõi tühjaks kibeda karika. Ta osutus igal hetkel ustavaks.

Tänu Tema hiilgavale lepitusele saab Jeesus Kristus meid meie katsumustes tugevdada. Ta teab, kuidas meid aidata, kuna Ta on kogenud kõiki väljakutseid, mida me kunagi surelikkuses kogeme. „Ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused ‥, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele.”

Me saame teada, et Päästja küsis Ketsemani aias Isalt, kas see katsumus võiks Temast mööda minna, kuid lisas seejärel, et kui see on Isa tahe, siis Päästja teeb seda. Teisisõnu võttis Päästja enda kanda ka kahtlused ja kindlusetuse, kuid uskus oma Taevasesse Isasse.

Vennad ja õed! Teie järeleproovimine ja tugevdamine ei pruugi välja näha nagu see, mis sai osaks Moronile või Jaakobile või prohvet Josephile. Kuid te ei jää sellest ilma. Võib-olla tuleb see vaikselt pereelu katsumuste kaudu. Võib-olla pannakse teid proovile haiguse või pettumuse või ahastuse või üksildusega.

Ma tunnistan, et need hetked ei tõesta, et Issand on teid hüljanud. Pigem on need tõenduseks, et Ta armastab teid piisavalt, et teid lihvida ja tugevdada. Ta muudab teid piisavalt tugevaks, et kanda igavese elu koormat.

Kui me jääme teenides ustavaks, siis Issand lihvib meid. Ta annab meile jõudu. Ja ühel päeval vaatame me tagasi ja näeme, et needsamad katsumused olid tõend Tema armastusest. Me näeme, et Ta vormis meid, et suudaksime seista koos Temaga auhiilguses. Paulus teatas elu lõpus Issanda apostlina: „Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud!”

Ma tunnistan, et Jumal tunneb teid. Ta teab teie katsumusi. Ta on teiega. Ta ei hülga teid. Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg. Tema on meie jõud, meie Lunastaja, meie lootus. Kui me Teda usaldame, võrdsustab Ta meie vaimse väe kõigi katsumustega, mida meid kutsutakse kandma. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.