Keegi ei istu üksi

Olen 50 aastat uurinud kultuuri, sealhulgas evangeeliumikultuuri. Alustasin õnneküpsistega.

San Francisco Hiinalinnas lõppesid Gongi pere õhtusöögid õnneküpsise ja selles sisalduva targa ütlusega, nagu „Tuhandemiiline teekond algab esimesest sammust”.

Noore täiskasvanuna valmistasin ise õnneküpsiseid. Valged puuvillased kindad käes, voltisin ja vormisin sobivaks ahjusooje ümmargusi küpsiseid.

Oma üllatuseks sain teada, et õnneküpsised ei pärine Hiina kultuurist. Hiina, Ameerika ja Euroopa õnneküpsiste kultuuri eristamiseks otsisin õnneküpsiseid mitmelt mandrilt – just nagu metsatulekahju trianguleerimiseks kasutataks mitut asukohta. Hiina restoranid San Franciscos, Los Angeleses ja New Yorgis pakuvad õnneküpsiseid, kuid restoranid Pekingis, Londonis või Sydneys mitte. Ainult ameeriklased tähistavad riiklikku õnneküpsiste päeva. Ainult Hiina reklaamid pakuvad „autentseid Ameerika õnneküpsiseid”.

Õnneküpsised on lõbus ja lihtne näide. Kuid sama põhimõte, mis seisneb tavade võrdlemises erinevates kultuurikeskkondades, aitab meil eristada evangeeliumikultuuri. Ja nüüd avab Issand uusi võimalusi evangeeliumikultuuri õppimiseks, kuna Mormoni Raamatu allegooria ja Uue Testamendi tähendamissõnade ettekuulutused on täitunud.

Inimesed liiguvad kõikjal. ÜRO andmetel on 281 miljonit rahvusvahelist migranti. See on 128 miljonit inimest rohkem kui 1990. aastal ja 1970. aasta hinnangust kolm korda rohkem. Igal pool leiab rekordarv pöördunuid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku. Igal hingamispäeval kogunevad liikmed ja sõbrad 195 sünniriigist ja -territooriumilt 31 916 kirikukogudusse. Me räägime 125 keeles.

Hiljuti nägin Albaanias, Põhja-Makedoonias, Kosovos, Šveitsis ja Saksamaal, kuidas uute liikmete kaudu täitus Mormoni Raamatu õlipuu allegooria. Jaakobi 5. peatükis tugevdavad viinamäe isand ja tema teenijad nii õlipuu juuri kui ka oksi, kogudes kokku ja pookides õlipuu külge erinevatest kohtadest pärit inimesi. Tänapäeval kogunevad Jumala lapsed ühtsuses Jeesuses Kristuses. Issand pakub tähelepanuväärset loomulikku viisi, kuidas saame täielikumalt Tema taastatud evangeeliumi järgi elada.

Valmistades meid ette taevariigiks, jutustab Jeesus tähendamissõnad suurest õhtusöömaajast ja pulmapeost. Nendes tähendamissõnades otsivad kutsutud külalised vabandusi, et mitte tulla. Isand käsib oma teenijatel „min[na] kohe välja linna laiadele tänavatele ja kurudesse” ning „teede peale ja aedade äärde” ja „t[uua] siia sisse vaesed ja vigased ja jalutud ja pimedad”. Vaimselt rääkides oleme need meie kõik.

Pühakiri kuulutab:

„Kõik rahvad” kutsutakse „Issanda koja õhtusöömaaja[le]”.

„Valmistage Issandale teed ‥, et tema kuningriik võiks minna edasi maa peal, et selle elanikud võiksid selle vastu võtta ja olla valmis tulevasteks päevadeks.”

Tänapäeval on Issanda õhtusöömaajale kutsutuid kõikidest paikadest ja kultuuridest. Vanad ja noored, rikkad ja vaesed, kohalikud ja globaalsed – me muudame oma kiriku kogudused oma kogukondade sarnaseks.

Peaapostlina nägi Peetrus taevast avanevat nägemust „otsekui [suur linane riie, mida nelja nurka pidi alla lasti. Selle sees oli kõiksugu ‥ elajaid.” Peetrus õpetas: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi”.

Hea samaarlase tähendamissõnas kutsub Jeesus meid tulema üksteise ja Tema juurde Tema võõrastemajas – Tema Kirikus. Ta kutsub meid olema head ligimesed. Hea samaarlane lubab naasta ja tasuda oma võõrastemajas viibijate eest hoolitsemise eest. Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi elamine hõlmab Tema taastatud Kirikus kõigile ruumi tegemist.

„Võõrastemajas ruumi leidmise” vaim hõlmab ka seda, et „keegi ei istu üksi”. Kui te tulete kirikusse ja näete kedagi üksi istumas, kas te palun ütleksite tere ja istuksite tema kõrvale? See ei pruugi teil tavaks olla. See inimene võib välja näha või kõneleda teist erinevalt. Ja muidugi, nagu õnneküpsis võiks öelda: „Evangeeliumi sõpruse ja armastuse teekond algab esimesest terest ja sellest, et keegi ei istu üksi.”

„Keegi ei istu üksi” tähendab ka seda, et keegi ei istu üksi emotsionaalselt ega vaimselt. Käisin koos murtud südamega isaga tema poega külastamas. Aastaid varem oli poeg elevil, et saab uueks diakoniks. Selle sündmuse hulka kuulus ka see, et tema perekond ostis talle esimese paari uusi kingi.

Aga kirikus naersid teised diakonid tema üle. Tema kingad olid uued, aga mitte moekad. Piinlikkust ja haavatust tundnud noor diakon ütles, et ta ei lähe enam kunagi kirikusse. Mu süda valutab siiani tema ja tema perekonna pärast.

Jeerikosse viivatel tolmustel teedel on meid kõiki naeruvääristatud, meile piinlikkust tekitatud ja haiget tehtud, ehk ka põlatud või väärkoheldud. Ja erinevatel põhjustel on ka igaüks meist teisi ignoreerinud, mitte näinud ega kuulnud, ehk teistele ka tahtlikult haiget teinud. Just seetõttu, et meile on haiget tehtud ja me oleme teistele haiget teinud, toob Jeesus Kristus meid kõiki oma võõrastemajja. Tema Kirikus ja Tema talituste ja lepingute kaudu tuleme üksteise ja Jeesuse Kristuse juurde. Me armastame ja meid armastatakse, teenime ja meid teenitakse, andestame ja meile andestatakse. Palun pidage meeles, et „maa peal pole kurbust, mida taevas ei suudaks ravida”; maapealsed koormad kergenevad – meie Päästja rõõm on tõeline.

1. Nefi 19. peatükis loeme: „Koguni Iisraeli Jumala enda trambivad [nad] oma jalge alla; ‥ nad peavad teda eimillekski. ‥ Mispärast, nad annavad talle rooska ja ta talub seda; ja nad löövad teda ning ta talub seda. Jah, nad sülitavad tema peale ning ta talub seda.”

Mu sõber professor Terry Warner ütleb, et kohtumõistmine, piitsutamine, löömine ja sülitamine ei olnud juhuslikud sündmused, mis leidsid aset ainult Kristuse sureliku elu jooksul. See, kuidas me kohtleme üksteist, eriti näljaseid, januseid, neid, keda on üksi jäetud, on see, kuidas me kohtleme Teda.

Tema taastatud Kirikus oleme kõik paremad, kui keegi ei istu üksi. Ärme lihtsalt lepi ega salli. Võtkem siiralt vastu, tunnustagem, teenigem, armastagem. Vaatame, et iga sõber, õde ja vend ei oleks võõras, vaid nagu laps kodus.

Tänapäeval tunnevad paljud end üksildase ja isoleerituna. Sotsiaalmeedia ja tehisintellekt võivad jätta meid igatsema inimläheduse ja -puudutuse järele. Me tahame kuulda üksteise häält. Me tahame tunda ehtsat kuuluvustunnet ja lahkust.

On palju põhjuseid, miks me võime tunda, et me ei sobi kirikusse – ehk istume piltlikult öeldes üksi. Me võime muretseda oma aktsendi, riiete või perekondliku olukorra pärast. Võib-olla tunneme end küündimatuna, haiseme suitsu järele, igatseme moraalset puhtust, oleme kellestki lahku läinud ja oleme saanud haiget ning tunneme piinlikkust, oleme mures Kiriku ühe või teise korralduse pärast. Me võime olla vallalised, lahutatud, lesed. Meie lapsed on lärmakad või meil pole lapsi. Me ei teeninud misjonil või tulime sealt varem koju. Loend jätkub.

Moosia 18:21 kutsub meid oma südameid armastuses kokku põimima. Ma kutsun meid üles vähem muretsema, vähem hukka mõistma, olema teiste suhtes vähem nõudlik – ja vajadusel enda vastu mitte nii karm olema. Me ei loo Siionit ühe päevaga. Aga iga „tere”, iga soe žest toob Siioni lähemale. Usaldagem Issandat rohkem ja otsustagem kuuletuda rõõmuga kõigile Tema käskudele.

Õpetuse seisukohast ei istu pühade usu ja osaduse leibkonnas keegi üksi tänu lepingulisele kuuluvusele Jeesuses Kristuses.

Prohvet Joseph Smith õpetas: „Meie osaks on antud näha, osaleda ja aidata kaasa viimsepäeva hiilguse edasiveeremises, „aegade täiuse korraldamiseks ‥”, mil Jumala pühad kogutakse kokku igast rahvusest, suguharust, ja rahvast.”

Jumal „ei tee midagi muidu, kui et see on maailmale kasuks ‥, et ta võiks tõmmata kõik inimesed enda juurde. ‥

Ta kutsub neid kõiki enda juurde tulema ja saama osa tema headusest ‥ ja kõik on Jumalale ühesugused”.

Jeesuses Kristuses pöördumine nõuab meilt loomupärase inimese ja maise kultuuri mahajätmist. Nagu president Dallin H. Oaks õpetab, peame loobuma kõigist traditsioonidest ja kultuurilistest tavadest, mis on vastuolus Jumala käskudega, ja saama viimse aja pühadeks. Ta selgitab: „On olemas ainulaadne evangeeliumikultuur, väärtuste, ootuste ja tavade kogum, mis on ühine kõigile Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetele”. Evangeeliumikultuur hõlmab vooruslikkust, iganädalast kirikus käimist, alkoholist, tubakast, teest ja kohvist keeldumist. See hõlmab ausust ja laitmatust; arusaamist, et me liigume Kiriku ametikohtadel edasi, mitte üles ega alla.

Ma õpin ustavatelt liikmetelt ja sõpradelt igas riigis ja kultuuris. Pühakirjade uurimine mitmes keeles ja mitme kultuuri vaatenurgast süvendavad evangeeliumi mõistmist. Kristuse-sarnaste omaduste erinevad väljendused süvendavad minu armastust ja arusaamist minu Päästjast. Kõiki õnnistatakse, kui me määratleme oma kultuurilise identiteedi, president Russell M. Nelsoni õpetuse järgi, et me oleme Jumala laps, lepingulaps ja Jeesuse Kristuse jünger.

Jeesuse Kristuse rahu on mõeldud meile isiklikult. Hiljuti küsis üks noormees siiralt: „Vanem Gong, kas ma võin ikka taevasse minna?” Ta mõtles, kas talle võidakse kunagi andestada. Küsisin tema nime, kuulasin tähelepanelikult, palusin tal oma piiskopiga rääkida ja kallistasin teda tugevalt. Ta lahkus lootusega Jeesuses Kristuses.

Mainisin seda noormeest ühel teisel koosolekul. Hiljem sain allkirjastamata kirja, mis algas järgmiselt: „Vanem Gong, me oleme naisega kasvatanud üheksa last ‥ ja teeninud kahel misjonil.” Aga: „Ma tundsin alati, et ma ei pääse selestilisse kuningriiki ‥ sest mu patud noorena olid sedavõrd halvad!”

Kiri jätkus: „Vanem Gong, kui sa rääkisid sellest, kuidas noormees sai andestuse lootuse, täitusin rõõmuga ja hakkasin mõistma, et ehk [võin ka mina andeks saada].” Kiri lõppes sõnadega: „Ma isegi meeldin nüüd ka iseendale!”

Lepinguline kuuluvus süveneb, kui me tuleme Issanda ja üksteise juurde Tema võõrastemajas. Issand õnnistab meid kõiki, kui keegi ei istu üksi. Ja kes teab? Võib olla saab see inimene, kelle kõrval me istume, meie parimaks õnneküpsise-sõbraks. Leidkem ja tehkem Talle õhtusöömaajal ruumi Temale ja üksteisele. See on minu alandlik palve, Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.