Nad on iseeneste kohtumõistjad
Kui oleme rakendanud usku Jeesusesse Kristusesse, sõlminud Jumalaga lepinguid ja neist kinni pidanud ning parandanud meelt oma pattudest – siis on kohtujärg meeldiv.
Mormoni Raamat lõpeb Moroni inspireerivate üleskutsetega „tul[la] Kristuse juurde”, „saa[da] täiuslikuks temas,” „keela[ta] endale kõik jumalatu”, „armasta[da] Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust”. Huvitaval kombel sisaldab tema juhise viimane lause nii ülestõusmise kui ka viimse kohtumõistmise ootust.
Ta ütles: „Ma lähen varsti puhkama Jumala paradiisi, kuni mu vaim ja keha taas ühinevad ja mind tuuakse võidukalt esile läbi õhu, et kohata teid suure Jehoova, nii elavate kui ka surnute Igavese Kohtumõistja meeldiva kohtujärje ees.”
Minus äratab huvi, et viimse kohtumõistmise kirjeldamiseks kasutab Moroni sõna „meeldiv”. Teised Mormoni Raamatu prohvetid kirjeldavad kohtumõistmist samamoodi kui „hiilgavat päeva” ja kui päeva, mida peaksime ootama „usu silmadega”. Kuid tihti kui mõtleme kohtumõistmisele, siis meenuvad teistsugused prohvetlikud kirjeldused, nagu „häbi ja hirmus süü”, „õudus ja hirm” ning „lõputu viletsus”.
Ma usun, et see suur keeleline kontrast näitab, et Kristuse õpetus võimaldas Moronil ja teistel prohvetitel oodata seda suurt päeva innukalt ja lootusrikkalt, mitte aga hirmuga, mille eest nad hoiatasid neid, kes ei olnud vaimselt valmis. Mida mõistis Moroni, mida teie ja mina peame õppima?
Ma palun Püha Vaimu abi, kui mõtleme Taevase Isa õnne- ja halastusplaanile, Päästja lunastavale rollile Isa plaanis ning kuidas me oleme „igaüks ‥ kohtupäeval ‥ vastutav omaenda pattude eest”.
Isa õnneplaan
Isa plaani üldeesmärk on pakkuda Tema vaimulastele võimalusi saada füüsiline keha, õppida sureliku kogemuse kaudu eristama „head halvast”, vaimselt kasvada ja igavesti areneda.
See, mida Õpetus ja Lepingud nimetab moraalseks valikuvabaduseks, on kesksel kohal Jumala plaanis tuua Tema poegadele ja tütardele surematus ja igavene elu. Seda olulist põhimõtet on pühakirjades kirjeldatud ka kui valikuvabadust ning vabadust valida ja tegutseda.
Mõiste „moraalne valikuvabadus” on õpetlik. Sõna „moraalne” sünonüümid võivad olla „hea”, „aus” ja „vooruslik”. Sõna „valikuvabadus” sünonüümid võivad olla „tegevusvabadus”, „otsustamisvabadus” ja „tahtevabadus”. Seega võib „moraalset valikuvabadust” mõista kui võimet ja eesõigust valida ja tegutseda iseseisvalt viisil, mis on hea, aus, vooruslik ja õige.
Jumala loodu seas on „nii asjad, mis tegutsevad, kui asjad, mis on mõjutatavad”. Ja mis kõige tähtsam, moraalne valikuvabadus on jumalikult loodud „iseseisva tegutsemise vägi”, mis väestab meid kui Jumala lapsi saama tegutsejateks, mitte lihtsalt objektideks, mida mõjutatakse.
Maa loodi kohaks, kus Taevase Isa lapsed saaksid tõestada, kas nad teevad „kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib”. Loomise ja meie sureliku eksistentsi peamine eesmärk on anda meile võimalus tegutseda ja saada selleks, kelleks Issand meid saama kutsub.
Issand juhendas Eenokit:
„Vaata neid oma vendi, nad on minu enda kätetöö ja päeval, mil ma nad lõin, andsin ma neile nende arusaamise; ja Eedeni rohuaias andsin ma inimesele valikuvabaduse;
ja ma olen öelnud sinu vendadele ja andnud ka käsu, et neil tuleb üksteist armastada ja et neil tuleb valida mind, oma Isa.”
Valikuvabaduse teostamise põhieesmärgid on üksteise armastamine ja Jumala valimine. Ja need kaks eesmärki ühtivad täpselt esimese ning teise suure käsuga armastada Jumalat kõigest oma südamest, hingest ja meelest ning armastada oma ligimest nagu iseennast.
Mõelge sellele, et meil on kästud – mitte lihtsalt manitsetud või nõustatud, vaid kästud – kasutada oma valikuvabadust, et armastada üksteist ja valida Jumalat. Lubage mul pakkuda, et pühakirjades ei ole laiend „moraalne” lihtsalt omadussõna, vaid ka jumalik juhis selle kohta, kuidas me peaksime oma valikuvabadust kasutama.
Tuttav kirikulaul kannab põhjusega pealkirja „Vali õige”. Meid ei ole õnnistatud moraalse valikuvabadusega, et teha seda, mida tahame, millal iganes tahame. Pigem oleme Isa plaani kohaselt saanud moraalse valikuvabaduse, mille järgi igavest tõde otsida ja selle järgi tegutseda. Olles „vabad tegutsema”, peaksime „olema õhinaga kinni heades aadetes ja tegema palju asju omaenda vabast tahtest ning saatma korda rohkesti õigsust”.
Moraalse valikuvabaduse igavest tähtsust rõhutatakse pühakirjaloos surelikkusele eelnevast nõukogust. Lutsifer mässas Isa plaani vastu Tema laste heaks ja püüdis hävitada iseseisva tegutsemise väge. On tähelepanuväärne, et kurat keskendus oma vastuhakus otseselt moraalse tegutsemise põhimõttele.
Jumal selgitas: „Mispärast, kuna Saatan hakkas minule vastu ja püüdis hävitada inimese valikuvabadust, ‥ lasin ma ta ‥ alla heita.”
Vastase isekas plaan oli võtta Jumala lastelt võime olla „vabad tegutsema”, et nad võiksid tegutseda õigemeelselt. Tema kavatsus oli muuta Taevase Isa lapsed objektideks, kes on ainult mõjutatavad.
Tegemine ja saamine
President Dallin H. Oaks on rõhutanud, et Jeesuse Kristuse evangeelium kutsub meid moraalse valikuvabaduse õigemeelse kasutamise kaudu nii midagi teadma kui ka millekski saama. Ta ütles:
„Paljud Piiblis olevad ja kaasaegsed pühakirjakohad räägivad lõplikust kohtumõistmisest, kus kõik inimesed saavad tasu vastavalt oma tegudele, töödele või südame soovidele. Kuid teised pühakirjad täiendavad seda, viidates, et meie üle mõistetakse kohut selle seisundi järgi, mille oleme saavutanud.
Prohvet Nefi kirjeldab viimset kohtumõistmist selles võtmes, kelleks oleme saanud: „Ja kui nende teod on olnud roojasus, siis on nemadki paratamatult roojased; ja kui nad on roojased, siis on paratamatu, et nad ei saa elada Jumala kuningriigis” [1Ne 15:33; rõhutus lisatud]. Moroni kuulutab: „See, kes on roojane, jääb endiselt roojaseks; ja see, kes on õigemeelne, jääb endiselt õigemeelseks” [Mr 9:14; rõhutus lisatud].”
President Oaks jätkas: „Sellistest õpetustest järeldame, et viimne kohtumõistmine ei ole üksnes hinnang heade ja halbade tegude kogusummale, mida me oleme teinud. See on meie tegude ja mõtete lõpliku mõju ehk selle tunnustamine, mis meist on saanud.”
Päästja lepitus
Meie teod ja soovid üksinda meid ei päästa. „Pärast kõike, mida me saame teha”, lepitatakse meid Jumalaga selle halastuse ning armu läbi, mis tuleb Päästja lõputu ja igavese lepitava ohverduse kaudu.
Alma kuulutas: „Hakake uskuma Jumala Pojasse, et ta tuleb oma rahvast lunastama, ja et ta kannatab ja sureb, et lepitada nende patte; ja et ta tõuseb taas üles surnuist, mis teeb teoks ülestõusmise, nii et kõik inimesed seisavad tema ees kohtumõistmiseks sel viimsel päeval, kohtupäeval, oma tegude järgi.”
„Me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele.” Kui tänulikud peaksime olema, et meie patud ja kurjad teod ei seisa tunnistusena meie vastu, kui me oleme tõeliselt „uuesti sündinud”, rakendame usku Lunastajasse, parandame meelt „siira südamega” ning „tõsise kavatsusega” ja „pea[me] vastu lõpuni”.
Aukartus Jumala ees
Paljud meist ehk ootavad, et meie viibimine Igavese Kohtumõistja kohtujärje ees sarnaneb maise kohtuskäiguga. Kohtunik juhatab istungit. Esitatakse tõendeid. Tehakse otsus. Ja tõenäoliselt oleme ebakindlad ning hirmul, kuni saame teada lõpliku otsuse. Kuid ma usun, et see ei ole nii.
Meie sagedastest surelikest hirmudest erinev, kuid nendega seotud, on pühakirjades kirjeldatud „aukartus” Jumala ees või „Issanda kartus”. Vastupidiselt maisele hirmule, mis põhjustab ärevust ja paanikat, kutsub aukartus Jumala ees meie ellu rahu, kindlust ja usaldust.
Õigemeelne kartus hõlmab sügavat aupaklikkust, austust ja hardust Issanda Jeesuse Kristuse ees, kuulekust Tema käskudele ning viimse kohtumõistmise ja õigluse ootust Tema käest. Aukartus Jumala ees kasvab välja Lunastaja jumaliku loomuse ja missiooni õigest mõistmisest, tahtest allutada oma tahe Tema tahtele ning teadmisest, et iga mees ja naine vastutab viimsel kohtupäeval omaenda surelike soovide, mõtete, sõnade ja tegude eest.
Issanda-kartus pole vastumeelne hirm tulla kohtumõistmiseks Tema ette. Pigem on see võimalus lõpuks mõista enda kohta asju, nagu need tõepoolest on, ja asju, nagu need tõepoolest saavad olema.
Iga inimene, kes on elanud, elab praegu või elab maa peal tulevikus, „viiakse seisma Jumala kohtulaua ette, et ta neile kohut mõistaks nende tegude järgi, on need siis head või on need halvad”.
Kui meie soovid on olnud õigemeelsed ja meie teod head – tähendab, et oleme uskunud Jeesusesse Kristusesse, sõlminud Jumalaga lepinguid ja neist kinni pidanud ning parandanud meelt oma pattudest – siis on kohtujärg meeldiv. Nagu Enos kuulutas, et me „seisa[me Lunastaja] ‥ ees; siis [me] näe[me] hea meelega ta palet”. Ja viimsel päeval „tasutakse [meile] õigemeelsusega”.
Aga kui meie soovid on olnud halvad ja meie teod pahelised, on meil põhjust kohtulaua ääres õudust tunda. Meil on „täiuslik teadmine”, „selgelt meeles” ja „selge tun[ne meie] enda süüst”. „Me [ei julge] vaadata üles oma Jumala poole; ja me oleksime rõõmsad, kui saaksime käskida kaljusid ja mägesid, et need langeksid meie peale, et varjata meid tema eest”. Ja viimasel päeval saame „oma palgaks halva”.
Lõpuks siis oleme iseeneste kohtumõistjad. Mitte keegi ei pea meile ütlema, kuhu minna. Issanda juures tunnistame, kelleks oleme surelikus elus otsustanud saada, ja teame ise, kus peaksime igavikus olema.
Lubadus ja tunnistus
Mõistmine, et viimne kohtumõistmine võib olla meeldiv, ei ole ainult Moronile mõeldud õnnistus.
Alma kirjeldas igale Päästja pühendunud jüngrile lubatud õnnistusi: Ta ütles:
„Taastamine tähendab ühendada halb taas halvaga või lihalik lihalikuga või kuratlik kuratlikuga – hea sellega, mis on hea; õigemeelne sellega, mis on õigemeelne; õiglane sellega, mis on õiglane; halastav sellega, mis on halastav.
‥ Toimi õiglaselt; mõista kohut õigemeelselt ja tee alati head; ja kui sa seda kõike teed, siis saad sa oma tasu; jah, sulle taastatakse taas halastus; sulle taastatakse taas õiglus; sulle taastatakse taas õigemeelne kohtuotsus; ja sulle tasutakse taas heaga.”
Ma tunnistan rõõmsameelselt, et Jeesus Kristus on meie elav Päästja. Alma lubadus on tõene ja kehtib nii teie kui ka minu kohta – täna, homme ja kogu igaviku jooksul. Ma tunnistan seda Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.