„Ma kartsin oma piiskopiga rääkida, kartsin ta reaktsiooni”, Liahoona, jaan 2026.
Digilehest NT nädala lood
Ma kartsin oma piiskopiga rääkida, kartsin ta reaktsiooni
Olin teinud viletsaid valikuid. Kuid tundsin piiskopiga rääkides vaid tröösti.
Kui ma esimest korda omaette elasin, kogesin uut vabadustunnet.
Olin kolinud kooli tõttu Filipiinidele ja koju lendamine oli kallis, mistõttu käisin kodus vaid kord aastas viisat uuendamas. Pere ustavast mõjust kaugel, kaldusin ma tasapisi evangeeliumist eemale.
Hakkasin suitsetama, jooma ja tegema muid asju, mis olid mulle õpetatu kohaselt Jumala käskude vastu.
Meeldetuletus, kes ma olen
Alguses oli mul ükskõik. Pidasin Kiriku reegleid piiravaks. Käisin ikka veel kirikus, kuid tundsin end sisimas vääritult ega võtnud mitu kuud sakramenti.
Siis saabus koroonaaeg, mis seiskas kõik mu tegemised. Umbes samal ajal sain ma teada midagi šokeerivat: et ma olen lapsendatud. Mu vanemad polnud mulle seda kunagi öelnud ja ma elasin läbi omamoodi identiteedikriisi.
Tundsin end eemal kõigest, mida olin kunagi uskunud. Teadsin, et pean uuesti mõistma, kes ma tegelikult olen. Kui ma lõpuks koju läksin, ei varjanud ma oma vanemate eest midagi. Rääkisin neile ka oma valikutest, mida teinud olin. Selle asemel, et mind noomida, vastasid nad armastusega. Nad tuletasid mulle meelde, kes ma tegelikult olen: et ma olen nii nende kui ka Jumala poeg, keda Ta armastab.
Abi muutumisel
Ma tahtsin muutuda. Mu vanemad julgustasid mind rääkima piiskopiga, alustama meeleparanduse protsessi ja lootma Päästja lunastusväele.
Kuid ma kartsin! Muretsesin, et mind karistatakse või et minu valikute üle mõistetakse kohut. Tavaliselt ma ei hooli, mida teised minust arvavad, kuid mu piiskop oli nii imeline mees ja ma ei tahtnud talle oma tegudest rääkides pettumust valmistada.
Kuid nagu vanem Scott D. Whiting Seitsmekümnest õpetas: „Ärge peitke end nende eest, kes teid armastavad ja toetavad. Pigem jookske nende poole. Tublid piiskopid, koguduse juhatajad ja juhid saavad aidata teil pääseda ligi Jeesuse Kristuse lepituse tervendavale väele.”
Piiskoppidel „on preesterluse võtmed, et esindada Issandat, aidates Kiriku liikmetel meelt parandada”. Temaga rääkides karmi kohtuotsusega silmitsi seismise asemel tundsin oma piiskopi kabinetis vaid tröösti. Mõistsin, et Issand usaldas teda minu abistamisel, ja tundsin, et ka mina võin teda usaldada.
Piiskop innustas mind kujundama vaimseid harjumusi ning õppima seeläbi Päästjast ja Tema lepitusest. Kohtusin piiskopiga regulaarselt ja ta helistas mulle igal nädalal, et minuga rääkida. Tundsin end iga kord temaga rääkides armastatuna.
Meeleparanduse and
Lõpuks astusin piiskopi abiga oma elupahedest eemale, kuid olin sellest hoolimata sakramendi võtmise pärast mures. Kas ma olen kogu tehtud tööle vaatamata ikka vääriline?
Kuid piiskop hajutas mu kartused. Ta meenutas mulle, et ma ei pea olema täiuslik, vaid lihtsalt püüdlik. Ma andsin endast parima ja Päästja teadis seda ning jätkas mulle andestamist, kui ma Tema meeleparanduse annile toetusin.
Õde Tamara W. Runia, esimene nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses, õpetas hiljuti: „Kristuse juurde tulemine on sama, mis öelda „Kas sa aitad mind?” lootuse ja ilmse kindlustundega, et Tema käsivarred on alati teie poole sirutatud.”
Pärast seda kogemust hakkasin ma enesekindlalt uuendama oma lepinguid sakramendi kaudu. Tundsin end uue inimesena ja tajusin vastselt, kes ma tegelikult olen ja milleks olen Issanda abiga võimeline. Ma teenisin isegi misjonil, sest olles näinud, kuidas Päästja lunastuse and mu elu muutis, tahtsin ma aidata ka teistel leida lootust, mida Ta mulle iga päev annab.
Käsud ei ole piiravad – need on antud, kuna Jumal tahab, et me oleksime edukad ning kasvaksime ja pääseksime patu lõksust. Jeesuse Kristuse evangeeliumi keskmeks on armastus, mida Tema ja Taevane Isa meie vastu tunnevad. Kuna ma tunnen seda täiuslikku armastust, püüan ma saada rohkem nendesarnaseks.
Nende meeleparanduse and täidab mu elu rõõmuga.