„Kristlik teenimine pehmendas südameid ja avas uksed Korsikal”, Liahoona, jaan 2026.
Kristlik teenimine pehmendas südameid ja avas uksed Korsikal
Elanikele kõiksugust abi pakkudes olid sellel Vahemere saarel teenivad misjonärid otsustanud kutsuda inimesi Kristuse juurde tulema.
Bastia linnapea teadis väga hästi, et tema ees seisvad misjonärid olid välismaalased. Ta mõtiskles, miks noored mehed teistest riikidest tulevad ja pakuvad Korsika saare rahvale abi.
Pärast mõttehetke võttis ta nende pakkumise vastu ning kutsus neid järgmisel hommikul vara väikest hotelli värvima.
Oma lubadusele truuks jäädes saabusid noored mehed kell seitse hommikul, innukad ja valmis üle värvima linnapea hotelli sellel maalilisel Vahemere saarel Prantsusmaa ranniku lähedal.
Kui linnapea hiljem samal päeval hotelli saabus ja leidis misjonärid ikka veel rannikupäikese käes töötamas, „oli ta meie nägemisest üllatunud”, ütles Jake Lowry, üks tol ajal teeninud misjonäridest.
Hämmastunud nende valmisolekust teha rasket füüsilist tööd, et aidata inimesi, keda nad ei tundnud, pehmendas linnapea oma vastuseisu ning „palus meil istuda ja rääkida, mida me vajame”, ütles vend Lowry.
Misjonärid jagasid evangeeliumi ja rääkisid, kuidas nende eesmärk oli Korsika saare rahvast õnnistada. Nad jutustasid, kuidas neil oli raske korterit leida, sest elanikud olid väljastpoolt tulijate suhtes ettevaatlikud. Paar kuud varem viidi kõik misjonärid turvalisuse kaalutlustel saarelt ära. Kuid vanemad olid nüüd saare uuesti misjonitööks avanud.
Linnapea kuulas vanemaid. „Järgmiseks hommikuks,” ütles vend Lowry, „oli ta otsinud meile hea asukohaga korteri ja kirjutanud lahke kirja.”
Tol õhtul, kui nad olid end uude majutuskohta sisse seadnud, „astusid kaks hästi riietatud linnapea esindajat läbi, et meid tervitada ja kinnitada, et oleme linnas teretulnud ning kaitstud”, ütles vend Lowry.
Peatselt hakkasid linnapea ja tema naine koos kogudusega käima pühapäevastel koosolekutel, kus neile meeldis kirikulaule laulda. Peagi sai linnapea naine ristitud.
Viljakas maapind
Sellest lihtsast lähtekohast 1990ndate alguses sai Kirik alguse saarel, mis on tuntud kui Napoleon Bonaparte’i sünnikoht. Peagi edenes misjonitöö hästi. Kolme kuu pärast osales linnapea organiseeritud imelises kohtumispaigas pühapäevastel jumalateenistustel üle 40 inimese.
„Tagantjärele näeme, et Issanda käsi oli ilmne Korsika saarel Kiriku rajamise ajastuses ning viisis,” ütles Richard W. Thatcher, misjonijuhataja tolleaegsel Prantsusmaa Marseille’ misjonil, mis on nüüd Prantsusmaa Lyoni misjon.
Kuid edu saavutamine saarel ei käinud lihtsalt. Varasematele katsetele saata saarele misjonärid reageerisid kohalikud vastupanu ja ähvardustega. „1990. aastate alguses kasvasid korsiklaste seas Prantsusmaa-vastased meeleolud,” rääkis vend Thatcher.
Kohalikud korsiklased näitasid oma pahameelt mujalt pärit isikute vastu, valmistades omatehtud pomme, et hävitada välismaiseid ettevõtteid ja vara. Tolleaegne vanem Darin Dewsnup ütles: „Polnud sugugi haruldane kuulda linnas iga päev mitut plahvatust. Me ei olnud prantslased, aga me polnud ka korsiklased.”
Misjonäre hoiatati ohtude eest ja kui nende naabruskonnas plahvatas pomm, viidi saarel olnud neli misjonäri üle teenima Mandri-Prantsusmaale.
„Meie misjonäre ei olnud enam saarel,” ütles vend Thatcher ning lisas, et tagasilöök oli võimalus õppida ja kasvada.
Vastuseks oli kristlik teenimine
Et paremini mõista taeva eesmärke ja saada aru Kristuse teenimisviisist, pühendusid misjonärid Päästja elu ning teenimistöö uurimisele. Nad uurisid, kuidas Tema teenis ja näitas üles kaastunnet, sealhulgas kuidas Ta toitis, tervendas ning armastas. Nad jõudsid järeldusele, et Issanda viisil teenimiseks ning inimeste usalduse võitmiseks on vaja inimesi teenida.
Kolm misjonäri saadeti 1992. aasta märtsis Korsikale uuesti misjonitööd tegema palvega keskenduda teenimistööle. Seekord saadeti nad saare suuruselt teise linna Bastiasse. Seal otsustasid nad kohtuda inimestega igapäevaste tegevuste kaudu, selle asemel et koputada ustele, mis oli mõnikord elanike seas hirmu tekitanud.
„Meie palvetele vastati. Mõistsime, et teenimine võib näidata kogukonnale meie siirust ja pehmendada nende südant, kellele väljastpoolt tulijad ei meeldinud,” ütles vend Thatcher.
Uued misjonärid tutvustasid end elanikele, pakkudes kõikvõimalikku abi. Nad rohisid perede aedu, parandasid autosid ja värvisid linnapea ilmastikust räsitud hotelli. Nad leidsid sageli sõpru ja nende jõupingutusi hinnati. Peaaegu alati paluti neid istuma ja jooma klaasi limonata’t (limonaadi) ning öeldi, et „rääkige meile oma kirikust”, rääkis vend Thatcher. Varsti „muutus meie olukord drastiliselt paremuse poole”.
Üks esimestest külastussoovitustest viis Lota pere ristimiseni, mille tulemusena said nad veel ühe külastussoovituse. Kui misjonärid külastatava koju sisenesid, laskus pereema, kes oli palvetanud, et tõde teada saada, „põlvili ja nuttis tänust Issandale, et Ta tema palvetele vastas”.
Lõhe ületamine
Bastias viibimise alguses olid misjonärid teeninud vabatahtlikena katoliku haiglas, kuid kui haigla eest vastutav monsenjöör sai teada, millisesse kirikusse nad kuulusid, keeldus ta nende abist. Ta ei soovinud, et erinevad kristlikud usulahud oleksid haiglaga seotud.
Paar kuud hiljem, 1992. aasta mais, varises meistrivõistluste mängu ajal kokku suur osa jalgpallistaadionist, surmates 19 ja saates haiglasse tuhandeid raskelt vigastatud pealtvaatajaid.
Kui Korsikal varises kokku jalgpallistaadion, surmates 19 ja vigastades tuhandeid inimesi, veetsid misjonärid pikki tunde, aidates kohalikku haiglat järelevalve all esmaabi osutades.
Craig Petersoni foto
Kannatanute arv ületas haigla vastuvõtuvõime. Vigastatud jalgpallifännid täitsid palatid ja koridorid. Mõned neist lennutati ravi saamiseks Mandri-Prantsusmaale. Meeleheitlikult võimekaid vabatahtlikke otsivale monsenjöörile meenus misjonäride jäetud kaart ja ta kutsus nad appi.
Misjonärid täitsid kiiruga 36 tunni jooksul ühe ülesande teise järel, osutades järelevalve all esmaabi, näiteks tilgutivoolikute paigaldamine, žguttide panemine, ruumide koristamine ja vigastatute ühest kohast teise viimine. Nad andsid preesterluse õnnistusi varingus viga saanud koguduse liikmetele.
Monsenjöör jälgis misjonäride raugematuid jõupingutusi ja kutsus nad enda juurde ning kõndis nendega läbi haigla, rääkides patsientidele, et misjonärid on Jumala kutsutud mehed, ning lubas neil haavatuile õnnistusi anda.
Vend Thatcher meenutab: „Oma teenimisega pälvisime kõrge linnaametniku ning tähtsa kirikujuhi austuse ja imetluse.” Ta ütles, et see pehmendas südameid ja aitas kõrvaldada kogukonna vastuseisu. „See oli meie misjonitöö edu jaoks kriitilise tähtsusega.”
2024. aastal Prantsusmaa Lyoni misjoni juhataja olnud Jason Soulier ütles: „Hoolimata erinevatest probleemidest jätkuvad täna Korsikal Kiriku kasvamise imed. 2024. aastal sõitsid 14 Bastia koguduse liiget mitmeks päevaks Prantsusmaa Pariisi templisse tööd tegema. See oli suurim rühm sellelt kaugelt Vahemere saarelt, kes on templisse reisinud. Täisajaga teenivate seeniormisjonäride ning viie energilise vanema ja õe abiga jätkab Issand saareparadiisi õnnistamist uute pöördunutega.”