„Mille üle on mul kurta?”, Liahoona, jaan 2026.
Usuportreed
Mille üle on mul kurta?
Meie neli ümberkolimist pagulasperena osutusid ilmatuks proovikiviks. Kuid me hoiame raudkäsipuust kindlusega, et Issand viib meid parema tuleviku poole.
2019. aasta sügisel saabusin ma Hispaaniasse koos oma laste, 8-aastase Aaroni ja 17-aastase Jorgega, kellel on autism. Kohvris vaid unistused, klammerdusin ma Jumala külge ja usaldasin Teda täielikult.
Me elasime kaks nädalat ühe halastaja samaarlase juures, kes meid lahkesti oma kodus vastu võttis. Kuid Jorge eemaldamine talle tuttavast keskkonnast polnud lihtne. Oma seisundi tõttu järgib ta ranget režiimi. Esimestel öödel tagus ta vastu seina ja ma tõusin kiiresti üles, et ta teisi ei ärataks. Ma põlvitasin tema kõrval ja palvetasin, pidades meeles pühakirjasalmi Jesaja 41:10: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!”
Teisel nädalavahetusel Hispaanias jõudsime me kirikusse, kui sakramendikoosolek oli lõppemas. Ma pöördusin ühe noore naise poole, kes oli koos Algühingu lastega, ja selgitasin, et olen Kiriku liige, kuid ei tunne kedagi. Ta tutvustas meid mõnele teisele liikmele.
Järgmisel päeval tunnistas Zaragoza linnavalitsus meie pagulasstaatust ja viis meid korterisse, kus polnud ei vett ega elektrit. Selle koguduse piiskopkond, Abiühing ja vanemate kvoorum, kus me olime käinud, tulid meile appi ning tõid tekke ning toitu, mida polnud vaja soojendada, talveriideid ja muud vajalikku.
Mu lapsed hakkasid käima koolis ja mina koolitusel. Jorgel tekkis raskus söögiaegadega. Ta oli harjunud sööma kell 12 päeval. Tema eraõpetaja teatas mulle, et olenemata sellest, kes õpetab, võtab ta lõunatunnil toidu välja ja hakkab sööma.
„Ka mina paastun”
Meie neli ümberkolimist osutusid ilmatuks proovikiviks. Ma palvetasin, et olla tugev, kuid leidsin end tihti üksi nutmas. Magasin nädalaid vaid kaks-kolm tundi öö jooksul. Kui olin mõned päevad tööd otsinud, leidsin oma õnnistuseks tööd, hoolitsedes ühe ajukasvajaga noore naise eest, kes oli suremas. Pärast iga vahetust läksin lastele järele, aitasin neil õppida ja tegin siis koolitusel antud koduseid ülesandeid.
Hoolitsesin selle imelise noore naise eest aasta jagu, kuni ta 48-aastaselt suri. Temast jäid maha kaks väikest last. Tema olukord ajendas mind endalt küsima: „Mille üle on mul kurta?” Tema eest hoolitsemine kattis meie vajadused ja täitis mu hinge tänuga mu Taevase Isa vastu.
Me lugesime kodus iga päev pühakirju, palvetasime ja juurutasime rutiine, et Jorge tunneks end turvaliselt. 2024. aasta alguses alustasime ettevalmistusi, et minna Hispaanias Madridi templisse. Tundsin, et selleks, et Taevase Isaga lähedasemaks saada, peaksime perega paastuma. Aaron oli sellega nõus ja järgmisel hommikul ütles ka Jorge mulle: „Ema, ka mina paastun täna.” Seda rõõmuhetke pole võimalik kirjeldada.
„Kui me alustasime ettevalmistusi, et minna Hispaanias Madridi templisse, tundsin ma, et selleks et Taevase Isaga lähedasemaks saada, peaksime perega paastuma,” ütleb Yesmin. „Jorge ütles mulle: „Ema, ka mina paastun täna.” Seda rõõmuhetke pole võimalik kirjeldada.”
Pärast templi külastamist on Jorgel läinud tunduvalt paremaks. Ta on oma ajakavas paindlikum. Ta sätib laupäeviti riided korda, et olla valmis pühapäeval sakramenti jagama. Ta on teinud suuri edusamme ka õpingutes.
Täna kanname me armastava Taevase Isa toel ise enda eest hoolt. Jeesus Kristus on meid tuhast tõstnud (vt Js 61:3). Me oleme saanud kümnist makstes külluslikke õnnistusi. Me hoiame raudkäsipuust (vt 1Ne 8:24, 30; 11:25; 15:23) kindlusega, et meid viiakse parema tuleviku poole.