„Nad pole kadunud Päästja jaoks”, Liahoona, jaan 2026.
Viimse aja pühade hääled
Nad pole kadunud Päästja jaoks
Olen tänulik selle lohutava õnnistuse eest, mille sain templis käies.
Illustratsioon: Allen Garns, kellel on luba kujutada Del Parsoni maali „Kadunud lammas”
Üks pereliige koos abikaasaga otsustas hiljuti koos oma väikeste lastega Kirikust lahkuda. See uudis oli meie pere jaoks südantlõhestav. Järgnevate nädalate jooksul püüdsime leida oma uut normaalsust.
Nende teadaandele järgnenud päevad olid täis ahastust, pisaraid ja siiraid palveid Taevase Isa poole. Üks vastus, mille oma palvetele kohe sain, oli see, et peaksin igal nädalal templis käima. See vastus tundus mu üliõpilase, töötava abikaasa ja ema rolli arvesse võttes heidutav, kuid otsustasin olla õhutusele nii kuulekas kui võimalik.
Ühel õhtul pärast eriti rasket töövahetust tundsin tugevalt, et pean sel õhtul templisse minema. Palusin pojal tulla koos minuga eeltalitusi tegema.
Templisse jõudes läksime mõlemad oma teed. Kui ma tegin asendustööd mitme õe eest ja kuulasin nendele lubatud õnnistusi, valdas mind suur tundepuhang. Ma ei suutnud meie ekslevaid pereliikmeid unustada.
Kui olin lõpetanud, panin end riidesse, suundusin ooteruumi ja istusin maha. Peagi tundsin aga, et pean istekohta vahetama, et näeksin oma poega, kui ta meeste riietusruumist välja tuleb.
Ma vahetasin kohta, kuid tundsin rahutust igas kohas, kus istusin – kuni lõpuks istusin templi ukse lähedale diivanile, näoga seina poole. Olin just pühakirjad kätte võtnud, püüdes vaigistada oma rahutut südant, kui heitsin pilgu seinale.
Nägin seal maali peaaegu elusuuruses Päästjast, kes hoidis väikest talle oma käte vahel. Vaim tuletas mulle ühtäkki meelde, et kuigi mu armsad pereliikmed tundusid minu jaoks kadunud, ei ole nad kadunud meie Päästja jaoks.
„Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?
Ja kui ta on leidnud, võtab ta rõõmuga tema oma õlgadele.” (Lk 15:4–5)
Me armastame jätkuvalt neid, kes on teelt eksinud, ja palvetame nende eest. Kuid kui kurbus võimust võtab, meenub mulle see kogemus, lootes, et ühel päeval leiavad need, kes on kadunud, armastava Päästja abil tee tagasi.