Ma tundsin rahu

Illustreerinud Allen Garns

Kui ma sain samal nädalal Kirikus kaks klaverimängija kutset, hakkasin muretsema, kuidas leida aega muude kodu-, töö- ja koolikohustuste täitmiseks. Mu suurim südamesoov oli Issandat teenida ja oma andeid lihvides inimestele Ta Vaimu tuua. Tundsin siiski küündimatust, kuna ei suutnud pühenduda oma uutele kutsetele nii, nagu oleksin soovinud.

Järgmisel nädalal nõuti minult ettevõttes, kus ma töötasin, palju. Kuna suurem osa mu tööst hõlmab trükkimist, hakkasid mu käsivarred ja randmed valutama. Ma muretsesin, kas suudan klaverit mängida, kui valu ei kao.

Kui ma pühapäeval sakramendisaalis klaveril eelmängu mängisin, hakkasid mu lihased taas valutama. Ma tegin südames kiire palve ja palusin jõudu edasi mängida.

Mõistsin sakramendi ajal, et ma polnud järgmisena planeeritud kirikulaulu ammu mänginud. „Nagu mu valust ei piisaks,” mõtlesin ma, „nüüd pean veel mängima keerulist kirikulaulu.” Just siis lugesin ma sõnu, mis ütlesid täpselt seda, mida ma tundsin:

Ma tundsin lugedes rahu. Teadsin, et Päästja teab mu valu. Lõppude lõpuks oli Ta ju seda ise kannatanud (vt Al 7:11–12). Ma ei pea seda hetke üksi läbi elama. Ma polnud seda oodanud, kuid tundsin Issanda Vaimu.

Kui ma mängima hakkasin, ei tundnud ma enam valu ja noodid tundusid sõrmedele tuttavad. Mõistsin, et teenides olin sillutanud teed tervenemisele ja saanud Taevase Isaga lähedasemaks.

Kui ma mõtisklen selle klaveri ääres saadud kogemusel üle, siis ma tean, et ma ei mänginud üksinda. Mind liigutasid Jeesuse Kristuse vägi ja arm. Sain selle vaimse kogemuse, kuna teenisin Teda. Ma tean, et Ta on alati olemas, et meid toetada ja väestada, kui me oleme nõus Teda teenima.