Meeleparandus ei puuduta ainuüksi patust võitu saamist

Mu elu polnud enne misjonit täiuslik, kuid oli hea. Ma armastasin kooli ja mul oli just tekkinud parim sõprusside, mida olin kunagi kogenud. Ma olin päris õnnelik.

Teadsin, et misjonil teenimine saab olema väljakutseterohke, kuid eeldasin sellest hoolimata, et misjonil teenimisest saavad mu elu parimad, minimaalselt rasked poolteist aastat.

Kuid kuus kuud hiljem sai mu sõbra pulmast uusim sissekanne raskete asjade nimekirjas, mida ma polnud oodanud. Võõrale maale kolimine ja uue keele õppimine panid mind tundma üksildust ja ärevust. Misjonärielu ajal osaks saanud äraütlemine oli vaimselt kurnav. Ausalt öeldes tahtsin ma lihtsalt koju minna.

Olin väsinud ja pettunud ega tundnud, et Jumal pakub mulle lootust ja õnne, mida ma hädasti vajasin. Kui olin ammendanud kõik muud võimalused, pöördusin lõpuks patriarhaalses õnnistuses antud lubaduse poole: et tunnen Taevase Isa armastust pühakirjade kaudu.

Avastasin pühakirju uurides, et tunnen sügavat sidet Eeva looga. Ta saadeti paradiisist pimedale ja süngele kõnnumaale, mis oli nagu see, kuidas mina end tundsin. Sarnaselt minu kogemusele viidi Eeva teise kohta konkreetse valiku tagajärjel. Ma mõtisklesin, et kas ta ka kunagi oma valikut kahetses, nagu mina olin hakanud oma teenimisotsust kahetsema.

Kuid Eeva nägi asju palju targemast vaatenurgast kui mina. Kuigi ta oli sisuliselt kõik kaotanud, oli ta oma Päästjast teada saades „rõõmus, öeldes: Kui poleks olnud meie üleastumist, poleks me ‥ kunagi saanud tundma head ja kurja ega oma lunastamise rõõmu” (Ms 5:11).

Ta ei kahetsenud oma valikut. Ta oli selle eest tänulik! Kuigi ta heideti koos Aadamaga paradiisist välja, oli rõõm lunastamisest magusam kui ta kaotusvalu. Tegelikult tundus, et lunastus tõi talle isegi rohkem rõõmu kui siis, kui ta poleks üldse lunastust vajanud.

Kuidas sai see nii olla?

Me võime arvata, et meeleparandus on ainuüksi selleks, et eemaldada elust patte ja halba käitumist. See eemaldamisprotsess võib olla raske ja mõnikord ka valus, mistõttu on sellele sõnale lihtne negatiivset varjundit lisada.

Kuid meeleparandus ei puuduta ainuüksi vähemat patusust. See puudutab ka suuremat Kristuse-sarnasust.

Tema poole pöördumine – hoiaku muutmine ja oma vaatenurga joondamine Tema vaatenurgaga – kujutab endast samuti meeleparandust.

Mõistsin, et keset viha ja üksildust oli mu vaatenurk muutunud kitsaks. Olin olnud nii keskendunud sellele, millest ma olin ilma jäänud, et mul jäi märkamata see, mida ma olin juurde saanud: minu suhe mu Päästjaga oli muutunud lähedasemaks.

Mõistsin, et pean oma kehva suhtumise pärast meelt parandama. See võttis aega, kuid kui ma palusin oma Lunastajalt abi, anti mulle kinnitus, et „selles elus on mul rõõmu” (Ms 5:10).

Olin endiselt kurb, et ei saanud minna sõbra pulma, kuid Issand vastas parajal ajal mu palvetele. Ma olin oma sõbra üle õnnelik ja leidsin nii palju rõõmu oma tunnistusest, et Taevane Isa tõesti näeb ja armastab igat oma last. Ma sain palju rohkem kui see, millest ma ilma jäin.

Õde Kristin M. Yee, teine nõuandja Abiühingu üldjuhatuses, on õpetanud: „Meeleparandus võimaldab meil tunda Jumala armastust ning tunda ja armastada Teda nii, nagu me iial mingil muul viisil ei oskaks.”

Tean nüüd tänu meeleparandusele, et kui ma tulen Kristuse ligi, „ta teeb [minu] kõrbe otsekui Eedeniks ja [mu] lagendikud Jehoova rohuaia sarnaseks! Seal on lusti ja rõõmu” (Js 51:3).

Misjonilt koju naastes ei naasnud ma paradiisi. Misjonijärgne elu on minu jaoks uus kõnnumaa, mida harida. See pole kerge ja vahel igatsen ma ikka veel taga elu enne misjonit.

Kuid ma tean, et tänu Kristusele süvendab mu rõõmu teadmine minu lunastusest.