Ustavus ja prohvetid – möödunud aegadel ja praegu

Saatan on püüdnud otse loomulikult alati kahandada usaldust prohvetite ja apostlite vastu. Lõppude lõpuks on nad olnud läbi ajaloo peamised Jeesuse Kristuse nime tunnistajad kogu maailmale (vt ÕL 107:23).

Meie ajal püüab vastane takistada president Russell M. Nelsoni sõnul „kõige tähtsam[at] praegu maa peal toimuv[at] sündmus[t]” ehk Iisraeli kokkukogumist, mis peab eelnema Jeesuse Kristuse teisele tulemisele. Prohvetid ja apostlid hoiavad selle kokkukogumise võtmeid. Seega kohtavad nad alati vastuseisu.

Nii muistsetel kui ka viimsetel aegadel on Saatan leidnud viise, kuidas petta mõnda Jumala enda lepingulast nii minevikus kui ka praegu Talle apostlite vastu võitlema (vt 1Ne 11:34–36).

Siin on viis põhimõtet, mis aitavad meil hoiduda sellesse lõksu langemast.

Usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse

Esimene neist põhimõtetest on ühtlasi evangeeliumi esimene põhimõte: usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse.

Usul on suund Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht, juhataja Jeffrey R. Holland, on õpetanud, et usk suunab alati tulevikku.

Kui meie usk Kristusesse ja usaldus Jumala vastu kasvavad, siis me „vaata[me] ette usu silmadega ja näe[me]” nende lubadusi täitumas (vt Al 5:15; vt ka Mo 18:21; Al 32:40). 1978. aastal preesterluse kohta saadud ilmutuse 40. aastapäeva pidustustel „Olge üks” kutsus president Dallin H. Oaks, esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, kõiki ühise usuga tulevikku vaatama ja Issanda lubadust usaldama (vt 2Ne 26:33).

Selline tulevikku suunatud fookus viib meid täiusliku rahu ja harmoonia poole, mida president Nelson tolsamal sündmusel lubas, ning selle päeva suunas, mil „Issand Jehoova tuleb tagasi nende juurde, kes on Tema rahvaks saanud, ning leiab nad eest ühtsena – ühe südamega, ühendatud Tema ning meie Taevase Isaga”, nagu president Henry B. Eyring, teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas, on õpetanud.

Sellele vastupidiselt püüab Saatan Jumala lapsi paadutada, et nende pilk oleks kinni vanas, et nad keskenduksid mineviku olukordadele, mõtteavaldustele või õpetustele, isegi kui hilisemad prohvetid ja apostlid on neid selgitanud. „Meie vendade süüdistaja ‥ päevad ja ööd” (Ilm 12:10), õhutab ta Jumala prohvetite ja apostlite ning nende õpetuste vastu lakkamatut kriitikat. See õõnestab osavalt usku nende tunnistuse objekti, Jeesusesse Kristusesse, mis on tema ülim saatanlik eesmärk.

Nüüdisaja apostlid väljendavad oma ühtsusest, rahust ja harmooniast kõnelevates mõtteavaldustes selgelt, et kuigi Saatan osavalt tülitsema ja killustuma kihutab, on kõigil Jumala lepingulastel (vt 1Ne 11:34–36) aeg Jumalalt oma prohvetite ja apostlite kaudu ilmutatud igavesed tõed ühiselt omaks võtta ning nende ajel üksmeelselt tegutseda. Seda tehes võib meist saada ühtne, õnnelik, vägev, usku täis lepingurahvas, kelle vahel pole mingit rassilist, soolist, etnilist ega muud ebakõla.

Prohvetite ja apostlite õpetused inspireerivad sellist ühtsust ja kindlat usku Jeesusesse Kristusesse, mis meid alati edasi viib.

Nähes meie aega, õpetas Moroni, kuidas hoida end prohveteid ja apostleid kritiseerimast. See on hukka- ja kohtumõistu keelav põhimõte.

„Ärge mõistke mind süüdi minu ebatäiuslikkuse pärast,” ütles Moroni, „ka mitte minu isa tema ebatäiuslikkuse pärast ega neid, kes on kirjutanud enne teda; vaid pigem tänage Jumalat, et ta on teinud teile ilmsiks meie puudused, et te õpiksite olema targemad, kui meie oleme olnud.” (Mr 9:31; rõhutus lisatud)

Teisisõnu, me keskendume prohvetite ja apostlite õpetustele ning tunnistusele Kristusest ja Tema evangeeliumist ning õpime neist ega otsi nende puudusi. Jumal on ilmutanud läbi ajaloo osa neist puudustest meie kasuks ning selleks, et aidata meil õppida olema targemad. Ma tänan Teda selle eest.

Kuid meil tuleb siiski olla ettevaatlik. 2019. aasta kevadisel üldkonverentsil tsiteeris president Eyring järgmist õpetust president George Q. Cannonilt (1827–1901), kes teenis Esimeses Presidentkonnas esimese nõuandjana: „Jumal on oma teenijad valinud. See on Tema eesõigus neid hukka mõista, kui nad vajavad hukkamõistmist. Ta pole andnud meile õigust neid laita ja hukka mõista. Ükski inimene, vaatamata sellele, kui tugev on tema usk, kui tahes kõrge tema preesterlus, ei või rääkida kurja Issanda võitutest ja leida vigu Jumala volituses maa peal ilma, et tema peale langeks Jumala meelepaha. Püha Vaim eemaldub sellise inimese juurest ja ta satub pimedusse. Seoses sellega, kas te ei mõista, kui tähtis on, et oleksime ettevaatlikud?”

Issand on andnud meile teiega prohvetlike õpetuste ja tegudega seoses õnnistuse ja korralduse. See hõlmab ka kõiki neid õpetusi ja tegusid, mida meil võib olla raske mõista või vastu võtta:

„Sa pead tähele panema kõiki tema sõnu ja käske, mis ta sulle annab, kui ta need saab, kõndides kõiges pühaduses minu ees;

sest tema sõna tuleb teil vastu võtta, nagu oleks see minu enda suust, kõige kannatlikkuse ja usuga.” (ÕL 21:4–5; rõhutus lisatud)

Taas, me ei mõista hukka ega mõista ka kohut (vt Mt 7:1–2). Kui ma olen läinud edasi usuga Jeesusesse Kristusesse ning tänulikkusega prohvetite ja apostlite õnnistuste eest, on mind rikkalikult õnnistatud (vt ÕL 21:6).

Üks oluline põhimõte on vältida oma volituste ületamist või endale selliste rollide võtmist, mida meil pole. Selline mõtteviis petab meid olema oma mõtetest liiga kõrgel arvamusel, mis tekib mõistagi siis, kui olla prohvetite ja apostlite õpetustest liiga madalal arvamusel. Nii nüüdis- kui ka möödunud aja prohvetite ja apostlite hukkamõistmine ületab ilmselgelt meie volitusi, kuna Issand jätab selle õiguse endale. Olen täiesti kindel, et meie kõiketeadev, armastav ja halastav Päästja on käsitlenud või käsitleb kõiki mineviku vigu või puudusi ning on innukas neid andestama, nagu me loodame seda Temalt meie endi puhul olevikus.

Veel üks näide volituste ületamisest on lubada endale prohvetite ja apostlite juhatamist selles osas, kuidas Kirik peaks tegutsema või kuidas seda tuleks juhtida. See on Issanda, mitte meie roll (vt ÕL 28:2–7). Ükskõik kui head meie kavatsused ka poleks, lähtuvad nii prohvetite ja apostlite hukkamõistmine kui ka juhatada julgemine uhkusest ning viivad pettasaamise ja prohvetliku volituse eiramiseni.

Alates 1820. aastast kuni praeguseni on Issand oma prohveteid, nägijaid ja ilmutajaid pidevalt juhendanud ilmutusprotsessis, mille kaudu Ta oma Kirikut juhib.

President Nelson on õpetanud:

„Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Kvoorumi nõukoguna kokku kogunedes saab meie koosolekutoast ilmutustuba. Vaim on lausa märgatav. ‥ Olgugi et meie algne vaatenurk võib erineda, jääb armastus, mida üksteise vastu tunneme, muutumatuks. Meie ühtsus aitab meil eristada Issanda tahet Tema Kiriku osas.

Meie koosolekutel ei alluta kunagi enamuse tahtele! Me kuulame üksteist palvemeelselt ja räägime üksteisega, kuni jõuame üksmeelele.”

Vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on täheldanud: „Eesmärgiks [pole] mitte lihtsalt üksmeel nõukogu liikmete vahel, vaid ‥ ilmutus Jumalalt. Issanda soovi ja tahte teadasaamiseks tuleb rakendada nii arutlusvõimet kui usku.”

See taastatud peenhäälestatud turvalisuse põhimõte suurendab usaldust, et meie praegused juhid on võimelised Kirikut alati Issanda tahte järgi juhtima.

Muidugi mõista seisab Jeesus Kristus oma Kiriku eesotsas ja juhatab oma prohveteid. See, mis võib meile tunduda nende sõnades või tegudes ebatäiuslikuna, võib tegelikult peegeldada seda, et meie arusaamine või surelik mõistmine on ebatäiuslik. Meelespidamine, et Issanda teed on kõrgemad kui meie teed, ja et Tema mõtted on kõrgemad kui meie mõtted (vt Js 55:8–9), ei lase meil ei nüüdis- ega ka läinud aja prohvetite üle kohut mõista. Selline alandlik suhtumine aitab meil pöörata tähelepanu elavate prohvetite sõnadele „kõige kannatlikkuse ja usuga” (ÕL 21:5; vt ka 1:28).

Lisaks aitab see meil saada üha keerulisemaks muutuvas maailmas rohkem ilmutust, lootust ja usku Kristusesse. Jaakob õpetas: „Me uurime prohveteid ja meil on palju ilmutusi ning prohvetliku kuulutamise vaim; ja kuna meil on kõik need tunnistajad, saame me lootust ja meie usk muutub kõikumatuks.” (Jb 4:6) Kui me oleme alandlikud, võivad need pühad kogemused võtta meilt igasuguse soovi nii nüüdis- kui ka läinud aja prohvetites ja apostlites vigu otsida (vt ÕL 88:124; 136:23). Alandlikkus aitab meil „uuri[da] prohveteid”, et leida tõed, mis suurendavad meie rõõmu ja rahu, ning mitte otsida puudusi.

Ma jagan selles vaimus oma kindlat ja armastavat tunnistust, et prohvetid on olnud Joseph Smithist alates kuni president Russell M. Nelsonini (kaasa arvatud) katkematu ametijärgluse kaudu Jumala prohvetid. Minu jaoks on olnud „prohvetite uurimine” ja nende kõigi õpetuste kaudu Jumalale lähenemine tõeline õnnistus.

Ma tunnistan, et need, kes kutsuti nende prohvetite juhatusel pühasse apostliametisse, olid ja on Jeesuse Kristuse nime erilised tunnistajad kogu maailmas. Milline eriline võimalus on vaadata ja liikuda Jeesuse Kristuse poole nende tunnistajate õpetuste kaudu.