Liahoona
Lähen sinna, kus soovid Sa
Liahoona, jaanuar 2026


„Lähen sinna, kus soovid Sa”, Liahoona, jaan 2026

Kõigi maade pühad

Lähen sinna, kus soovid Sa

Ta lahkus oma kodust ja seilas üle ookeani, et kuulutada taastatud evangeeliumi, ning ta suri 26-aastaselt, jäädes ustavaks oma lepingutele.

foto Emma Purcellist ja teistest misjonäridest

Emma Purcell (esimeses reas) ja teised Samoa misjoni misjonärid, oktoober 1902

5. mail 1901. aastal võttis 17-aastane Emma Purcell vastu kutse teenida misjonil Samoal. „Ma kinnitan teile, et iga minu jõupingutus saab olema suunatud Issanda töö edendamisele,” kirjutas ta kirjas president Lorenzo Snow’le. Lisaks tõotas ta: „Ma tunnen alati rõõmu evangeeliumi põhimõtete kaitsmisest, kui ja kus iganes selleks võimalus avaneb.”

Kui Emma teenimiseks valmistus, ei osanud ta ette kujutada, mida oodata. Ta oli oma kaasmisjonäride seas ainulaadne. Kirik oli hakanud vallalisi naisi põhimisjonile kutsuma alles kolm aastat varem. Ja tema oli siiani kutsututest noorim.

Temast sai ka esimene põhimisjonil teeniv samoalanna. Kuigi ta elas Salt Lake Citys, oli ta sündinud Malaela külas Samoa Upolu saare idatipus. Ta oli 12-aastaselt kodust ja perest lahkunud, et minna kooli 8000 km kaugusel asuvas Utah’s.

Mõte pärast viit aastat Samoale naasta oli Emma jaoks ühtaegu põnev ja närvesööv. Et end vaimselt ette valmistada, sai ta Salt Lake’i templis templianni. Nii nagu misjonärid tänapäeval, sõlmis ka tema Jumalaga pühasid lepinguid ja talle lubati ustavuse eest õnnistusi.

Ja nagu tema lugu näitab, andis ta endast parima, et Issandat teenides nendest lepingutest kinni pidada.

Upolust Utah’sse ja tagasi

Emma sündis 26. juunil 1883 Viliamu ja Matafua Purcelli seitsmenda lapsena. Tema perekond oli üks mitmest osaliselt eurooplaste ja osaliselt polüneeslaste päritolu perekonnast Malaelas ja selle ümbruses. Tema ema oli pärit Savai’i saarelt, mis asub Upolust loode pool. Tema isa oli umbes 1834. aastal Samoasse tulnud inglase poeg, kes oli abiellunud samoalasest naisega ja asunud elama Malaelasse.

Tõenäoliselt kuulis Emma taastatud evangeeliumist esimest korda, kui elas koos viimse aja pühadest abielupaari, John ja Nanave Rosenquistiga, kes kohtlesid teda kui lapsendatud tütart. Ta ristiti 12-aastaselt 3. novembril 1895. Teenistusel osalenud misjonär tunnistas vägevast vaimust, mida ristimisel tunti.

Mõni kuu hiljem sai Samoa misjoni juhataja John W. Beck Esimeselt Presidentkonnalt loa saata Emma ja teised Samoalt pärit lapsed Utah’sse kooli. Emma lahkus koos juhataja Becki ja teiste misjonäridega Upolu peamisest sadamast Apiast 23. aprillil 1896. Kuigi tema bioloogilised vanemad olid andnud lahkumiseks nõusoleku, olid nad hüvasti jättes pisarates.

Emmal kulus aurulaevaga ja raudteed mööda Salt Lake Citysse reisimiseks ligi kolm nädalat. Linn oli palju suurem kui tema küla Upolus ja selle tiheda liiklusega tänavad ning tundmatud helid tekitasid temas kindlasti üleküllastavaid tundeid. Tol ajal oli Utah’s suhteliselt vähe polüneeslastest elanikke. Enamasti ei kohanud ta kedagi, kes nägi välja nagu tema.

Utah’s elades käis Emma Salt Lake City kolmeteistkümnendas koguduses, sai hea hariduse Kiriku koolidest ja hoidis ühendust Samoalt koju naasnud misjonäridega. Kohe alguses märkas piiskop tema potentsiaali ja andis talle nõu valmistuda teenima misjonil oma kodumaal.

Emma suhtus tema sõnadesse tõsiselt ja kui ta 1901. aasta alguses kutse sai, oli ta valmis.

Malaelal teenimine

Emma naasis Upolusse 25. juulil 1901. Õnnelikuna leidis ta sadamast ootamas oma isa. Eemal viibides oli Emma osaliselt kaotanud samoa keele oskuse. Kuid kui tal paluti koosolekul teha lõpupalve, inspireeris Vaim teda ja ta tegi seda oma emakeeles.

Emma määrati teenima oma kodulinna Malaelasse, kus Kirik oli alates 1896. aastast kooli pidanud. Ta hakkas naissoost õpilasi õpetama. Ta juhatas ka Malaela koguduse Noorte Naiste Vastastikuse Edu Seltsi. Pühapäeviti ja ülejäänud nädala jooksul jutlustas ning õpetas ta koos teiste misjonäridega.

Alguses oli osa saarel elavast Emma perest tema tegevusele vastu ja õhutas teda Kirikust lahkuma. Misjonijuhataja William G. Sears on öelnud, et „Emma seisis oma otsuse eest” ning otsustas vastuseisust hoolimata lepingutest kinni pidada.

Ta oli võimekas misjonär. Kord, nalja viskamiseks, asendasid kaks vanemat Emma hommikusöögiks olnud kookosvee tavalise veega. Nali „valmistas Emmale pettumuse”, kuid ta maksis vanematele kätte, serveerides neile kookospähklit soolaga suhkru asemel.

Nalju kõrvale jättes austasid misjonärid „õde Purcelli” väga. Üks misjonär täheldas, et ta oli „täidetud oma ameti ja kutse vaimuga”. Üks teine vanem kirjutas tänutundega tema lahkusest. Kord jättis Emma mööda teerada maha banaane, et vanemal ja tema kaaslasel oleks teerada mööda kõndides midagi süüa.

Kirjutistest on teada, et ta jutlustas preesterluse volitusest, Mormoni Raamatust ning teistest evangeeliumi teemadest. Kuulnud Emmat jutlustamas Joseph Smithi elust ja missioonist, kirjutas üks misjonär: „Mulle väga meeldisid tema sõnad; ning mul oli kahju, kui ta rääkimise lõpetas.”

Kahjuks haigestus Emma oma misjoni lõpu poole elevanditõppe ja ta vabastati enne tähtaja lõppu. Kui naised ning tüdrukud, keda ta õpetas, said teada, et ta on Utah’sse naasmas, nutsid nad. Malaela kogudus korraldas temaga hüvastijätmiseks koosoleku ning võimaldas tal viimast korda jutlustada. Koosoleku protokollis on märgitud, et ta „kõneles üsna jõuliselt” ja „julgustas kõiki evangeeliumile ustavaks jääma”.

Pühendumuse pärand

Emma ise jäi evangeeliumile ja oma lepingutele truuks kogu oma ülejäänud elu. Ta jätkas Utah’s oma haridusteed, osales osariigi Polüneesia kogukonnas ja aitas tõlkida esimest viimse aja pühade lauluraamatut samoa keelde. Ühel hetkel kohtus ta Hawaiilt pärit Henry Kahalemanu nimelise pühaga. Nad abiellusid Salt Lake’i templis 31. jaanuaril 1907.

Emma suri kolm aastat hiljem 26-aastaselt ja ta maeti Polüneesiast pärit pühade asumisse Iosepasse, 97 kilomeetrit Salt Lake Cityst lääne pool. Kuigi tema elu oli lühike, on tema pühendumus Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumile vägev eeskuju pühadele kogu maailmas, eriti noortele naistele, kes vastavad täna kutsele teenida.

Viited

  1. Emma Purcelli kiri Lorenzo Snow’le, 5. mai 1901, Esimese Presidentkonna misjonäride kutsed ja soovitused, 1877–1918, Kiriku ajalooraamatukogu, Salt Lake City.

  2. Vt Matthew McBride. Female Brethren: Gender Dynamics in a Newly Integrated Missionary Force, 1898–1915. – Journal of Mormon History, 44. kd, nr 4 (okt 2018), lk 40–67.

  3. Vt teadaolevate naismisjonäride nimekirja, Susa Young Gates papers, u 1870–1933, lk 6–9, Kiriku ajalooraamatukogu.

  4. Vt Emma Purcelli misjonärigenealoogia blankett, misjoniosakonna misjonäripaberid, 1888–1928, Kiriku ajalooraamatukogu; William G. Searsi päevik, 6. ja 25. juuli 1901, Kiriku ajalooraamatukogu; In Far Samoa. – Juvenile Instructor, 15. dets 1902, lk 759–760.

  5. Vt Salt Lake Temple, Endowments of the Living, 1893–1956 (mikrofilm), 0,184,068, lk 41, FamilySearchi raamatukogu, Salt Lake City; William G. Searsi päevik, 25. juuli 1901.

  6. Vt James E. Talmage, The House of the Lord: A Study of Holy Sanctuaries Ancient and Modern, 1912, lk 100.

  7. Vt Register of British Subjects Residing in the Samoa Islands, lk 209–211, Samoa, ristimised, 1863–1940, FamilySearch.org. Euroneesia perekonnad Malaelas hõlmavad Viliamu ja Matafua Purcelli, Thomas Purcelli ning John ja Nanave Rosenquisti perekondi.

  8. Vt Edward Ned Purcelli surmateade ja nekroloog väljaandes Samoa Times and South Sea Gazette, 28. juuni 1879, lk 2.

  9. Vt Joseph Quinney päevik, 17. sept ja 3. nov 1895, Kiriku ajalooraamatukogu.

  10. Vt Emma Purcelli misjonärigenealoogia blankett; Joseph Quinney päevik, 3. nov 1895.

  11. Vt John W. Becki kiri Esimesele Presidentkonnale, 25. veebr 1896, Kiriku ajalooraamatukogu; Samoan Mission Historical Record, 3. kd, 1892–1896, 18. apr 1896, Samoa misjoni üldprotokoll, 1888–1970, Kiriku ajalooraamatukogu.

  12. Vt Samoan Mission Historical Record, 3. kd, 1892–1896, 23. apr 1896; Joseph Quinney päevik, 23. apr 1896.

  13. Emma saabus Salt Lake Citysse 12. mail 1896 (vt Joseph H. Deani päevik, 12.–13. mai 1896, Kiriku ajalooraamatukogu).

  14. Vt misjoniosakonna misjonäride registreid, 1860–1959, 14. juuni 1901, kd. C, lk 143, rida 204, Kiriku ajalooraamatukogu; In Far Samoa, lk 759; Ward Entertainments. – Salt Lake Tribune, 5. juuni 1901.

  15. Emma Purcelli kiri Lorenzo Snow’le, 5. mai 1901.

  16. Vt Charles Warnicki päevik, 25. juuli 1901, Kiriku ajalooraamatukogu; William G. Searsi päevik, 25. juuli 1901.

  17. Vt William T. Ogdeni päevik, 8. juuli 1901, Kiriku ajalooraamatukogu.

  18. Vt William G. Searsi päevik, 9. aug 1901; Some Samoan Sunday Schools. – Juvenile Instructor, 1. sept 1901, lk 524.

  19. Vt Wilford W. Emery päevik, 19. märts 1902, Kiriku ajalooraamatukogu.

  20. Vt Malaela koguduse protokoll, 1897–1969, 28. jaan – 3. juuni 1903, Kiriku ajalooraamatukogu.

  21. Viiteid Emma Purcelli õpetustele võib leida Malaela koguduse protokollist 1897–1969 ja Wilford W. Emery päevikust.

  22. Vt William G. Searsi päevik, 30. juuli – 3. aug ja 8. aug 1901.

  23. Vt Wilford W. Emery päevik, 1. apr 1902.

  24. William T. Ogdeni päevik, 5. juuli 1901.

  25. Vt Wilford W. Emery päevik, 31. aug 1902.

  26. Vt Malaela koguduse protokollid, 1897–1969, 5., 15., 19. ja 26. veebr 1903; 8. ja 15. märts 1903; 16. ja 26. aprill 1903; 10. mai 1903.

  27. Wilford W. Emery päevik, 26. veebr 1903.

  28. Vt Wilford W. Emery päevik, 25. veebr 1903; Martin F. Sandersi kiri Joseph F. Smithile, 29. märts 1903, Kiriku ajalooraamatukogu; Malaela koguduse protokollid, 1897–1969, 25. veebr 1903.

  29. Vt Malaela koguduse protokollid, 1897–1969, 17. ja 19. juuni 1903.

  30. Malaela koguduse protokollid, 1897–1969, 18. juuni 1903.

  31. Vt The Sophomores. – The Gold and Blue, 23. okt 1905, lk 12; Maoris Cook in Native Fashion. – Salt Lake Tribune, 29. aug 1906, lk 12; Ward Entertainments. – Deseret News, 30. märts 1905, lk 5; F. Eugene Morrise kiri Esimesele Presidentkonnale, 16. okt 1903 teoses Letters (Martin F. Sanders), 1903 august – detsember, Kiriku ajalooraamatukogu; Kaysville Kinks. – Davis County Clipper, 14. aug 1903, lk 1.

  32. Vt Henry Kahalemanu ja Emma Esther Purcelli abielutõend, 31. jaan 1907, Salt Lake, Utah, Ameerika Ühendriikide ülestähendused, FamilySearch.org. Pange tähele, et FamilySearchis on Emma ja Henry pitseerimiskuupäev 31. jaanuar 1907.

  33. Vt Emma Esther Purcell, Kiriku ajaloo biograafiline andmebaas, history.churchofjesuschrist.org/chd.