Lähen sinna, kus soovid Sa

Emma sündis 26. juunil 1883 Viliamu ja Matafua Purcelli seitsmenda lapsena. Tema perekond oli üks mitmest osaliselt eurooplaste ja osaliselt polüneeslaste päritolu perekonnast Malaelas ja selle ümbruses. Tema ema oli pärit Savai’i saarelt, mis asub Upolust loode pool. Tema isa oli umbes 1834. aastal Samoasse tulnud inglase poeg, kes oli abiellunud samoalasest naisega ja asunud elama Malaelasse.

Tõenäoliselt kuulis Emma taastatud evangeeliumist esimest korda, kui elas koos viimse aja pühadest abielupaari, John ja Nanave Rosenquistiga, kes kohtlesid teda kui lapsendatud tütart. Ta ristiti 12-aastaselt 3. novembril 1895. Teenistusel osalenud misjonär tunnistas vägevast vaimust, mida ristimisel tunti.

Mõni kuu hiljem sai Samoa misjoni juhataja John W. Beck Esimeselt Presidentkonnalt loa saata Emma ja teised Samoalt pärit lapsed Utah’sse kooli. Emma lahkus koos juhataja Becki ja teiste misjonäridega Upolu peamisest sadamast Apiast 23. aprillil 1896. Kuigi tema bioloogilised vanemad olid andnud lahkumiseks nõusoleku, olid nad hüvasti jättes pisarates.

Emmal kulus aurulaevaga ja raudteed mööda Salt Lake Citysse reisimiseks ligi kolm nädalat. Linn oli palju suurem kui tema küla Upolus ja selle tiheda liiklusega tänavad ning tundmatud helid tekitasid temas kindlasti üleküllastavaid tundeid. Tol ajal oli Utah’s suhteliselt vähe polüneeslastest elanikke. Enamasti ei kohanud ta kedagi, kes nägi välja nagu tema.

Utah’s elades käis Emma Salt Lake City kolmeteistkümnendas koguduses, sai hea hariduse Kiriku koolidest ja hoidis ühendust Samoalt koju naasnud misjonäridega. Kohe alguses märkas piiskop tema potentsiaali ja andis talle nõu valmistuda teenima misjonil oma kodumaal.

Emma suhtus tema sõnadesse tõsiselt ja kui ta 1901. aasta alguses kutse sai, oli ta valmis.

Emma naasis Upolusse 25. juulil 1901. Õnnelikuna leidis ta sadamast ootamas oma isa. Eemal viibides oli Emma osaliselt kaotanud samoa keele oskuse. Kuid kui tal paluti koosolekul teha lõpupalve, inspireeris Vaim teda ja ta tegi seda oma emakeeles.

Emma määrati teenima oma kodulinna Malaelasse, kus Kirik oli alates 1896. aastast kooli pidanud. Ta hakkas naissoost õpilasi õpetama. Ta juhatas ka Malaela koguduse Noorte Naiste Vastastikuse Edu Seltsi. Pühapäeviti ja ülejäänud nädala jooksul jutlustas ning õpetas ta koos teiste misjonäridega.

Alguses oli osa saarel elavast Emma perest tema tegevusele vastu ja õhutas teda Kirikust lahkuma. Misjonijuhataja William G. Sears on öelnud, et „Emma seisis oma otsuse eest” ning otsustas vastuseisust hoolimata lepingutest kinni pidada.

Ta oli võimekas misjonär. Kord, nalja viskamiseks, asendasid kaks vanemat Emma hommikusöögiks olnud kookosvee tavalise veega. Nali „valmistas Emmale pettumuse”, kuid ta maksis vanematele kätte, serveerides neile kookospähklit soolaga suhkru asemel.

Nalju kõrvale jättes austasid misjonärid „õde Purcelli” väga. Üks misjonär täheldas, et ta oli „täidetud oma ameti ja kutse vaimuga”. Üks teine vanem kirjutas tänutundega tema lahkusest. Kord jättis Emma mööda teerada maha banaane, et vanemal ja tema kaaslasel oleks teerada mööda kõndides midagi süüa.

Kirjutistest on teada, et ta jutlustas preesterluse volitusest, Mormoni Raamatust ning teistest evangeeliumi teemadest. Kuulnud Emmat jutlustamas Joseph Smithi elust ja missioonist, kirjutas üks misjonär: „Mulle väga meeldisid tema sõnad; ning mul oli kahju, kui ta rääkimise lõpetas.”

Kahjuks haigestus Emma oma misjoni lõpu poole elevanditõppe ja ta vabastati enne tähtaja lõppu. Kui naised ning tüdrukud, keda ta õpetas, said teada, et ta on Utah’sse naasmas, nutsid nad. Malaela kogudus korraldas temaga hüvastijätmiseks koosoleku ning võimaldas tal viimast korda jutlustada. Koosoleku protokollis on märgitud, et ta „kõneles üsna jõuliselt” ja „julgustas kõiki evangeeliumile ustavaks jääma”.

Emma ise jäi evangeeliumile ja oma lepingutele truuks kogu oma ülejäänud elu. Ta jätkas Utah’s oma haridusteed, osales osariigi Polüneesia kogukonnas ja aitas tõlkida esimest viimse aja pühade lauluraamatut samoa keelde. Ühel hetkel kohtus ta Hawaiilt pärit Henry Kahalemanu nimelise pühaga. Nad abiellusid Salt Lake’i templis 31. jaanuaril 1907.

Emma suri kolm aastat hiljem 26-aastaselt ja ta maeti Polüneesiast pärit pühade asumisse Iosepasse, 97 kilomeetrit Salt Lake Cityst lääne pool. Kuigi tema elu oli lühike, on tema pühendumus Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumile vägev eeskuju pühadele kogu maailmas, eriti noortele naistele, kes vastavad täna kutsele teenida.