„Templitalitused ühendavad, seovad ja pitseerivad”, Liahoona, sept 2025.
Issanda koja ajaloolised vaated
Templitalitused ühendavad, seovad ja pitseerivad
Viimsete aegade templitöö ajalugu näitab entusiasmi ja rida-realt saadud ilmutust surnute eest asendusristimiste tegemise kohta.
Illustreerinud Dan Burr
Betsy King Duzette astus Mississippi jõe jääkülma vette. Seejärel ristiti Connecticutist pärit 58-aastane lesknaine oma onude, ämma ja abikaasa kasuisa eest.
Prohvet Joseph Smith oli hiljuti, 1840. aasta augustis, õpetanud pühadele surnute eest ristimise õpetusest. Suurest elevusest tegid nad ristimisi jões, kuna Nauvoo tempel polnud veel valmis. Naisi ristiti meeste eest ja mehi naiste eest. Peagi ilmutas Issand Joseph Smithile, et ristimisi surnud esivanemate eest tuleb teha pühitsetud templites (vt ÕL 124:28–35). 1845. aastal kuulutas Brigham Young, et naisi peaks ristima naiste eest ja mehi meeste eest.
Betsy abikaasa Philemon Duzette oli surnud kuus aastat varem. Ta sai külmas vees ristitud nii oma mehe kui ka enda surnud sugulaste eest. Sealhulgas ristiti teda ka Philemoni kasuisa Jesse Peasi eest, kes suri 50 aastat varem, kui Betsy oli alles väike tüdruk. Ta ei olnud ehk temaga kunagi kohtunud, kuid tõenäoliselt teadis temast ja teadis tema nime ning suhet Philemoni ja Philemoni ema Martha Wingi vahel. Betsy tundis Marthat, kui ta veel oli elus.
Betsy ristiti Jesse asemikuna peaaegu kohe pärast ilmutusi surnute ristimise kohta. Koos abikaasaga panid nad ühele oma lastest Jesse järgi nime. Philemoni bioloogiline isa, kelle nimi oli samuti Philemon, suri, kui ta oli väike, ja Jesse Peas sai tema kasuisaks, kui Philemon oli kolmeaastane, ja ta aitas Marthal ta üles kasvatada.
Kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda sajandi Ameerikas olid kasuvanemad levinud. Kõrge suremuse ja kõrge uuesti abiellumise määr tähendas, et paljud inimesed elasid võõras- või segaperekonnas. Seega rekonstrueeriti Duzette-Peasi perekonnasidemed kaks korda: üks kord, kui Philemoni ema abiellus Jesse Peasiga, ja teine kord surnute ristimise kaudu.
Joonis algupärase Nauvoo templi ristimisbasseinist
Lähedaste lunastamine
Asendusristimine ühendas need surelikud sidemed viisil, mis kestis igavesti. Nagu Joseph Smith kirjutas, on surnute ristimine „siduv lüli”, mis seob elavad surnutega, „sest meid ei saa teha täiuslikuks ilma nendeta, samuti ei saa teha neid täiuslikuks ilma meieta” (ÕL 128:18).
Joseph Smith õpetas, et ilma selle siduva lülita lüüakse maad needusega, millegagi, mis muudab maa tühiseks, selle loomise eesmärgituks (vt ÕL 128:17–18). Selle karmi avalduse taustal oli Josephi hiilgav ilmutus väest siduda kõik Jumala lapsed igavikuks kokku.
Lisaks surnud pereliikmete heaks tehtud asendustalituste tähtsusele rõhutas Joseph, et sellest saavad kasu ka elavad: „Ja nüüd, mu väga armastatud vennad ja õed, lubage mul teile kinnitada, et need on surnute ja elavate kohta käivad põhimõtted, millest ei või kergekäeliselt mööda vaadata, kuna need kuuluvad meie pääste juurde” (ÕL 128:15).
Joseph Smithi jaoks olid need ilmutused sügavalt isiklikud. Tema vanim vend Alvin suri 1823. aastal ja Joseph tundis seda kaotust oma elus. 1836. aasta ilmutuses nägi Joseph „Jumala selestilist kuningriiki ja selle hiilgust”, „selle värava ülimat ilu” ja „selle kuningriigi kauneid tänavaid”. Keset seda suurt nägemust selestilisest kuningriigist nägi ta ka pereliikmeid, keda ta tundis ja armastas, teiste seas ka oma venda Alvinit. Ta imestas, et Alvin, keda polnud kunagi ristitud, oli „Jumala selestilise kuningriigi” pärija. (Vt Õpetus ja Lepingud 137:1–6.)
Enne maailma rajamist
Seos elavate ja surnud lähedaste vahel näitab inimeste päästmise suursugust ulatust, sest need, „kes peaksid surema ilma teadmiseta evangeeliumist” (ÕL 128:5), on teada ja nende lunastamise rada on valmistatud enne maa peale tulekut. Tõepoolest, ristimine surnute eest seati sisse meie „päästeks enne maailma rajamist” (ÕL 128:8). Ilmutustele surnute eest ristimise kohta järgnesid hilisemad ilmutused pitseerimistalitustest. Laste pitseerimisest vanemate külge sai haripunkt, mis lõi ühenduslülisid kõigiga, kes on kunagi elanud (vt ÕL 138:47–48).
2018. a kevadise üldkonverentsi kaunis kõnes kirjeldas vanem Dale G. Renlund Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist nende pitseerivate seoste väge:
„Jumalal on lõputu võime pitseerida ja tervendada peresid tragöödiast, kaotusest ja raskustest hoolimata. ‥
Oma lepitusohvri kaudu pakub Jeesus Kristus neid õnnistusi kõigile, nii surnutele kui elusolijatele.”
Nii nagu Betsy King Duzette uskus ja usaldas, kui ta oma kasuisa nimel Mississippi jõkke astus, nii võime me kõik saada ühendatud, pitseeritud, seotud ja igaveseks kokku kinnitatud.