„Õnnistatud preesterluse volituse ja väega”, Liahoona, sept 2025.
Õnnistatud preesterluse volituse ja väega
Kiriku liikmed kasutavad Jumala väge, et teenida ja õnnistada teisi Kirikus, kodus ja kogu maailmas.
Meie tunnistus maailmale on, et Jumala püha preesterlus on oluline Tema päästmis- ja ülendustöö tegemiseks, et Ta on taastanud preesterluse maa peale sel eesmärgil ja et seda haldab Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik.
Preesterluse volituse ja väe vajalikkus
Jeesus Kristus on Kiriku pea. Kirik on tööriist, mille Ta on loonud, et viia täide inimkonna lunastamise hädavajalikku tööd sellel viimasel evangeeliumi ajajärgul, just nagu Ta tegi evangeeliumi ajajärgul, mil Ta ise maa peal elas. Kiriku kaudu:
-
Ta kuulutab oma evangeeliumi kogu maailmas.
-
Ta pakub ristimist ja kõiki teisi lepinguid – ehk lepingurada Tema selestilisse kuningriiki.
-
Ta ühendab peresid igaveseks.
-
Ta pakub pääste andi isegi neile, kes on surnud ilma selleta.
Nende tähtsate eesmärkide saavutamiseks ja Päästja naasmiseks valmistumiseks vajab Kirik Jumala jätkuvat juhatust, volitust ja väge. Kirik on „tõeline ja elav kirik” (ÕL 1:30), sest Kristus on andnud sellele oma juhtimise ja väe volituse oma preesterluse kaudu, mis on püha preesterlus Jumala Poja korra järgi (vt ÕL 107:3).
Ilma selle püha preesterluseta oleks Kirik oma olemuselt ilmalik organisatsioon, mis teeb maailmas head, kuid millel pole väge saavutada ülimat eesmärki, milleks on Jumala poegade ja tütarde ettevalmistamine igavese elu rõõmuks Tema juures. Kuid selle preesterluse ja võtmetega, mis selle preesterluse tööd juhivad, on Kirikus nii volitus kui ka kord.
„Kirikus kasutatakse kogu preesterluse volitust nende juhatusel, kes hoiavad preesterluse võtmeid.
Väärilised Kiriku meesliikmed saavad preesterluse volituse, kui neile antakse preesterlus ja nad pühitsetakse preesterluses ametisse. Kõik Kiriku liikmed saavad kasutada volitust, mis neile delegeeritakse, kui neid ametisse asetatakse või Jumala töös kaasa aitama määratakse.”
Preesterluse võtmete kaudu saavad Issanda prioriteedid alati täide saadetud. Keegi ei saa edendada isiklikke eesmärke, mis ei ole kooskõlas Tema juhatusega. Keegi ei saa olla edukas preestripettuses, otsides isiklikku kasu ja isiklikke järgijaid.
Preesterlus mängib olulist rolli ka Kiriku liikmete kodudes. President Dallin H. Oaks, esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, õpetas: „Preesterluse volitust võib kasutada üksnes kellegi juhatusel, kes hoiab vastavaid võtmeid, on Kirikus kõige alus, kuid see ei kehti perekonnas.” Isad juhivad ja rakendavad preesterlust oma peres – pidades nõu, pidades perekoosolekuid, andes preesterluse või tervise õnnistusi pereliikmetele või teistele inimestele jne – ilma preesterluse võtmeid hoidva inimese juhendamise või volituseta.
„Sama põhimõte kehtib, kui isa puudub ja ema on perepea. Ta juhib oma kodu ja toob oma perele preesterluse väe ja õnnistused oma templianni ja templis tehtud pitseerimise kaudu.”
Preesterluse taastamine meie päevil
15. mai 1829. a
Preesterluse volituse taastamine sel viimasel evangeeliumi ajajärgul kulges korrakohaselt sammhaaval. Kui 1829. aastal tõlgiti meie ajajärgu aluspühakirja, Mormoni Raamatut, hakkas Issand seadma paika oma preesterluse struktuuri. Vastuseks Joseph Smithi ja Oliver Cowdery palvemeelsele küsimusele ristimise kohta ilmus ülestõusnud Ristija Johannes ja andis neile Aaroni preesterluse, „mis sisaldab inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid” (ÕL 13:1). Selle volitusega ristisid Joseph ja Oliver teineteist ning hiljem, kui Kirik ametlikult organiseeriti, veel teisi.
Varsti pärast 15. maid 1829. a
Veidi aega pärast Ristija Johannese külastust ilmusid muistsed apostlid Peetrus, Jaakobus ja Johannes ning andsid kõrgema ehk Melkisedeki preesterluse ehk „kuningriigi võtmed ja evangeeliumi ajajärgu ‥ aegade täiuseks” (ÕL 27:13; vt ka 128:20).
3. aprill 1836. a
Järgmisena taastati veel vajalik preesterluse volitus, kui kolm muistset prohvetit, Mooses, Eelijas ja Eelija, ilmusid Kirtlandi templis Josephile ja Oliverile ning andsid neile Iisraeli kokkukogumise ja Issanda templitega seotud töö võtmed (vt ÕL 110:11–16).
Suvi 1829 – aprill 1835
Nüüd Õpetuses ja Lepingutes kanoniseeritud ilmutused juhendasid prohvet Joseph Smithi seoses meeste pühitsemisega kõrgemasse (Melkisedeki) ja ettevalmistavasse (Aaroni) preesterlusse; preesterluse ametitega, näiteks piiskoppide määramine, ning preesterluse kvoorumite ja nõukogude organiseerimisega.
1835–1973
Preesterluse organisatsiooni ja tegevuse juhtimist Kirikus juhib jätkuvalt prohvetlik juhatus. Näiteks organiseeriti Seitsmekümnete kvoorumid Kirtlandis Kaheteistkümne Kvoorumi abistamiseks. Pärast suurt läände rändamist ja Kiriku liikmete hajutamist laiadesse geograafilistesse piirkondadesse määrati need kvoorumid teenima Kiriku vaiades.
1973 – tänapäev
Spencer W. Kimball (1895–1985), Ezra Taft Benson (1899–1994) ja Gordon B. Hinckley (1910–2008) juhatusel hakkasid seitsmekümned ja nende kvoorumid tegutsema otse Kaheteistkümne Kvoorumi alluvuses Kiriku üldisel tasemel ja Kiriku piirkondades. Seejärel kaotati nende kvoorumite tegevus vaia tasemel. Tänapäeval aitavad kaksteist üldjuhtide ja piirkonna seitsmekümnete kvoorumit apostleid „kiriku ülesehitamisel ja selle kõikide asjade korraldamisel kõigi rahvaste seas” (ÕL 107:34). Kiriku laienedes on võimalik luua teisi seitsmekümne kvoorumeid.
Vanem Christofferson tervitab vendi Sampsonit ja Daniel Amakot Lääne-Aafrikas Gambias 2022. aasta veebruaris.
Preesterlus: vägi õnnistada
Ühesõnaga, Jeesuse Kristuse taastatud preesterluse volituse ja väe eesmärk on õnnistada. See võimaldab Kiriku liikmetel kasutada Jumala väge, et teenida ja õnnistada teisi Kirikus, kodus ja kogu maailmas. Liikmed teevad koos Päästjaga Tema päästmis- ja ülendustööd, kasutades jumalikke ande ja väge, mis ületab kaugelt nende endi väge, et aidata Jumala kuningriigil kasvada, et täita kogu maa (vt ÕL 65:2, 5–6).
Issand selgitas, et „see suurem [Melkisedeki] preesterlus juhib evangeeliumi ja hoiab endas kuningriigi saladuste võtit, nimelt Jumala tundmise võtit.
Seepärast avaldub selle talitustes jumalikkuse vägi.
Ja ilma selle talitusteta ja preesterluse volituseta ei avaldata lihas olevatele inimestele jumalikkuse väge” (ÕL 84:19–21).
Talitused on muidugi preesterluse volitusega läbi viidud talitused ehk sakramendid, mille kaudu me sõlmime Jumalaga lepinguid, alustades ristimisest ja jätkates Issanda kojas saadud lepingutega. Neid lepinguid pidades muudetakse meid Kristuse lepitava armu abil loomupärastest meestest ja naistest pühadeks (vt Mo 3:19) ning meid mõistetakse õigeks ja pühitsetakse – süütuks ja määrdumata – Jumala ees (vt ÕL 20:29–31; 3. Nefi 27:16–20).
Järgmine tsitaat Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Nõukogu läkitusest „Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiuse taastamine: kahesajanda aastapäeva läkitus maailmale” võtab selle kõik sobivalt kokku:
„Kuulutame, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik, mis organiseeriti 6. aprillil 1830, on Kristuse Uue Testamendi taastatud Kirik. See Kirik on kinnitatud selle nurgakivi, Jeesuse Kristuse täiusliku elu ning Tema lõputu lepituse ja tõestisündinud ülestõusmise külge. Jeesus Kristus on taas kutsunud apostleid ja andnud neile preesterluse volituse. Ta kutsub meid kõiki tulema Tema juurde ja Tema Kirikusse, võtma vastu Püha Vaimu, päästeks vajalikud talitused ja tundma kestvat rõõmu.”