„Väärtuslikud bonsaid ja väärtuslikud tunnistused”, Liahoona, sept 2025.
Väärtuslikud bonsaid ja väärtuslikud tunnistused
Iga tunnistus on hindamatu and, mis nõuab tugevat isiklikku pühendumist ja usku, et see püsiks kaunina ja tooks rõõmu.
Foto avaldatud autori loal
Ma nägin Jaapanis Tokyo kesklinnas ilusas pargis midagi, mis mind hämmastas. Parki läbiva tee kõrval seisis müür, millele oli kinnitatud üle tosina väikese poti, millest igaühes oli bonsai. Igal ainulaadselt ilusal puul oli väike märk, mis näitas selle vanust. Enamik neist oli üle 100 aasta vana.
Üks, 390-aastane, kandis ikka veel vilja. Teisel oli kaks omavahel põimunud tüve – üks surnud, teine elus. See oli hämmastavad 590 aastat vana.
Kujutasin ette, kuidas igat bonsaid algselt suure uhkuse ja rõõmuga kasvatati ja kärbiti. Hiljem said puudest tõenäoliselt perekonna hinnaline vara. Ma mõtlesin vananevatele vanematele, kes annavad oma lastele kohustuse hoolitseda hellalt perekonna bonsai eest, kaitsta seda kahjustuste eest ja säilitada seda tulevastele põlvedele.
Need Tokyo miniatuursed puud on üle elanud kohutavad sõjad ja rahuajad, suured tormid ja vaiksed ilmad. Nad on eriline tunnistus pühendumisest, traditsioonidest ja armastavast hoolitsusest.
Hinnaline and
Pärast nende bonsaide nägemist on mind huvitanud mõte, kuidas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus saavad paljud põlvkonnad alguse sellest, et üks teerajajast pereliige saab väärtusliku tunnistuse taastatud evangeeliumist.
Kiriku iga uue liikme tunnistus algab sellest, kui nad annavad koha Jumala sõnale või istutavad selle oma südamesse ja seejärel kosutavad seda (vt Al 32:28). Tunnistuse kasvades vormitakse ja kärbitakse selle uue liikme tegusid teistsuguse eluviisi järgi.
Läbi paljude katsumuste ja elutormide kasvab tugevamaks nende kosutust saanud tunnistus Jeesusest Kristusest ja Tema Kirikust. Nagu bonsaid, jagatakse tunnistust, ja see antakse hindamatu kingitusena edasi ka järgmistele põlvkondadele, et ka nemad seda kasvataksid ja kosutaksid.
Igal põlvkonnal lasub suur vastutus see tunnistus endas välja arendada. See on hindamatu, kuid habras and. Selleks, et see püsiks kaunina ja tooks rõõmu, on vaja intensiivset isiklikku pühendumist ja usku.
Me ei tea, kui suur oli see puu, mida Lehhi oma unenäos nägi. Kuid me teame, et see oli ülimalt kaunis ja et ta ei suutnud oodata, et selle vilja oma perega jagada (vt 1Ne 8). Lehhi perekonnast sai ere näide mitmepõlvkonnalisest perekonnast, kus neil õnnestus mõnikord õigemeelseid traditsioone edasi anda ja mõnikord kurvalt näha, kuidas tunnistused vastuseisu, sõnakuulmatuse ja katsumuste käes närbuvad ja surevad.
Me tunneme rõõmu neist, kes oma pere esimeste viimse aja pühadena toidavad oma noort tunnistust pühasid lepinguid sõlmides ja neist kinni pidades. Samuti täname teerajajaid selle eest, et nad annavad oma armastuse Jumala vastu edasi tulevastele põlvkondadele.
Vanemad, õpetajad, noored ja noored täiskasvanud, kes peavad esmatähtsaks pühapäevaseid koosolekuid, templis teenimist ning osalemist noorte ja noorte täiskasvanute seminaris, instituudis ja konverentsidel – hoides Päästjat oma elus esikohal –, pakuvad noortele tunnistustele vaimset pinnast ja toitu.
Nii nagu bonsaid, mida ma Tokyos nägin, on ka meie tunnistus Jeesusest Kristusest ja Tema taastatud evangeeliumist hindamatu vara ja õnnistab neid, keda me armastame. Neist võib saada meie pärand, kui me neid hoolikalt kosutame, hindame ja põlvest põlve jagame.