Issand juhatas mind koju

Illustreerinud David Malan

Kui ma töötasin oma doktorikraadi kallal ja õpetasin muusikat Ameerika Ühendriikides, püüdsin ma elada evangeeliumi järgi ja tunda oma elus Jumala mõju. Olin kodust kaugel ja tundsin end ajuti üksikuna, kuid tundsin, kuidas Tema armastus ja hääl minu otsuseid juhatasid.

Ühel päeval tekkis tunne, et peaksin naasma oma kodumaale Boliiviasse. Koju minemine ei olnud kergekäeline otsus. Minu elu läks hästi. Kuid pärast palvetamist tundsin ma tugevalt, et peaksin tagasi koju minema, sest mind ootas ees midagi olulist.

Pärast naasmist avati Boliivia ühes tippülikoolis muusika bakalaureuseõppe programm, kus leidsin tööd professorina.

Kodukoguduses kohtasin ma peagi noort naist, keda ma polnud varem näinud. Tema vanemad olid pöördunud Kirikusse, kui ma aastaid tagasi Ameerika Ühendriikidesse minekuks valmistusin. Me hakkasime kohtamas käima ja abiellusime, mis on olnud minu elus suur õnnistus.

Kaks aastat tagasi diagnoositi minu vanaemal vähk. Olime väga lähedased. Kui ma noor olin, ütles ta mulle: „Sina oled alati minuga ja ma tean, et sa hoolitsed minu eest.”

Kuna ma olin koju naasnud, olin ma kohal, kui ta mind vajas, ja veetsin temaga tema viimaste kuude jooksul iga päev aega. Ta ei liitunud Kirikuga enne oma surma, kuid talle meeldisid Liahoona ajakirjad, Mormoni Raamat ja üldkonverents. „Ma usun seda kõike,” ütles ta.

Hiljem oli mul õnnistus külastada koos oma vanematega Cochabamba templit, kui minu vanaema pitseeriti oma abikaasaga, kes oli noorelt surnud. Minu vanaema ei abiellunud uuesti. Tundsin, et nad olid templis koos meiega: õnnelikud ja taas koos. Oli kaunis näha oma vanemaid seismas pitseerimisruumis nende asemikena.

Me ei tea, kuidas asjad meie elus lähevad, kuid Issand teab, kus me peaksime olema. Samuti teab Ta, kuidas meid õnnistada, ja juhatab meid tegutsema enda asemel, et teisi õnnistada. Ma tean, et kui usaldame Tema tarkust ja juhatust, võib Ta teha meie elus palju enamat, kui me ise suudame.