„Kui Jumalal oleks maa peal Kirik”, Liahoona, sept 2025.
Usuportreed
Kui Jumalal oleks maa peal Kirik
Ma ütlesin misjonäridele, et nad ei raiskaks oma aega, sest mul on omad tõekspidamised. Kuid siis sain teada, et nende õpetused olid kooskõlas minu tõekspidamistega perekonnast, armastavast Taevaisast ja Päästja Kirikust.
Kui ma noor olin, viisid vanemad mind erinevatesse kirikutesse. Hiljem, teismelisena, hakkasin ma Jumala poole pöörduma ja Piiblit lugema. See tõi hea tunde.
Mõeldes Jumalale ja elu eesmärgile, mõistsin, kui oluline oli perekond. Ma uskusin, et kiriku juhid peaksid õpetama eeskuju kaudu, kuid kirikus, kus ma olin käinud, ei olnud preestrid abielus. See ei olnud minu jaoks loogiline. Ma uskusin, et abielu ja pere loomine on hea.
Olin siis 16-aastane. Mul oli tüdruksõber, keda ma väga armastasin, kuid kes mu maha jättis. See oli minu jaoks raske. Kannatasin kõvasti peaaegu aasta. Selle kogemuse tõttu tahtsin ma mõista, kust ma tulin, miks ma olen maa peal, mis on elu eesmärk ja mis juhtub pärast surma. Tahtsin ise nendele küsimustele vastuse leida. Kuid olles nende üle kaua mõelnud, pöördusin taas Jumala poole ja ütlesin endale: „Elu Looja tunneb elu paremini kui mina. Ma peaksin Temalt vastuseid otsima.”
Piiblit lugedes sain teada, et Jeesus kutsus kaksteist apostlit. „Kui Jumalal oleks tänapäeval kirik,” mõtlesin ma, „oleks selles apostlid.” Religioon köitis mind üha enam ja ma tahtsin saada ristitud.
Kui ma rääkisin oma isaga Jumalast, ütles ta mulle, et Jumal on õiglane. Ta ütles, et selleks, et saada päästetud, peame saama ristitud, muidu oleme igaveseks põrgusse neetud. Ma ei tahtnud uskuda, et armastav Taevaisa saadab rõõmuga oma lapsed igaveseks ajaks põrgusse lihtsalt sellepärast, et nad pole ristitud. Mis saab neist, kellel polnud võimalust ristitud saada?
Prantsusmaal on vähe usklikke. Mul olid toredad sõbrad, aga nad ei olnud ristitud. Ma jõudsin järeldusele, et pole õige arvata, et nad kõik põrgusse lähevad.
Niisiis otsustasin kujundada oma isiklikud uskumused. Ma uskusin Jumalasse, kelle armastus on täiuslik ja kes teeb kõik, mis tema võimuses, et oma lapsi päästa. Kui Tema lapsed ei taha saada osa Tema hiilgusest, on see nende teha. Kuid Ta annab neile võimaluse.
Teist teed pidi pöördumiseni
Ühel päeval tundsid kaks põhimisjonäri, kes minu külas teenisid, õhutust sõita koju teist teed pidi. Koduteel kohtusid nad mu emaga. Ema pidas nad kinni ja leppis kokku kohtumise, et võiksin nendega kohtuda. Ma ei olnud sellest vaimustuses. Ma ei tahtnud nendega rääkida. Ma arvasin, et nad ütlevad: „Sa pead meid kuulama. Sa pead uskuma, mida me sulle ütleme.”
Kui misjonärid meie kohtumisele saabusid, ütlesin neile: „Ärge raisake oma aega. Mul on omad tõekspidamised. See, mida te teete, on hea, kuid ma usun, et perekond on väga oluline. Ma usun, et kiriku juhid peaksid olema abielus. Ma usun, et kirikul peaks olema kaksteist apostlit. Ma usun, et Jumal päästab nii palju oma lapsi, kui Ta suudab. Ja ma ei usu suitsetamisse ega joomisesse.”
Olin üllatunud, kui sain teada, et nende õpetused sobisid minu uskumustega. Nad andsid mulle Mormoni Raamatu ja palusid mul selle üle palvetada. Ma tundsin seda raamatut lugedes Vaimu ja tundsin Vaimu koos misjonäridega olles. Kuid ma mõtlesin: „Võib-olla ma lihtsalt kutsun ise neid positiivseid tundeid esile.”
Ma palvetasin ja sain unenäos vastuse. Unenäos avasin ma Piibli. Piibli sees olid vahekaardid erinevate Piibli raamatutega. Viimasel vahekaardil oli kirjas „Mormon”. See sõnum aitas mul mõista, et Piibel ja Mormoni Raamat sisaldavad sama evangeeliumi (vt Hs 37:15–19).
Mu tunnistust tugevdasid veel teisedki Mormoni Raamatu lugemise ja uurimisega seotud kogemused. Kui misjonärid tegid mulle ettepaneku ristitud saada, võtsin ma selle rõõmuga vastu. Mind ristiti täpselt aasta pärast seda, kui mu tüdruksõber mu maha jättis. Ristimine tähistas suurt muutust minu elus. Kui liitusin Kirikuga, kaotasin mõned sõbrad, kuid leidsin uued sõbrad oma koguduses.
„Evangeelium tõi mulle palju valgust ja õnne,” ütleb Nicolas. „Jumal õnnistas mind. Kohtusin hea naisega ja meil on kolm tublit tütart.”
Evangeelium tõi mulle palju valgust ja õnne. Olin tulvil Vaimu ja rõõmu. Ma mõtlesin: „Kõik, mida ma olen varem kannatanud, on mind siia juhatanud.”
Jumal õnnistas mind. Kohtusin hea naisega ja meil on kolm tublit tütart. Kaks neist on teeninud misjonil, aidates teistel mõista, mida mina aastaid tagasi mõistma hakkasin: „Perekond on kesksel kohal Looja plaanis seoses Tema laste igavese saatusega”, „surnud, kes parandavad meelt, lunastatakse kuulekuse kaudu Jumala koja talitustele” (ÕL 138:58) ning Issand kutsub meie päevil apostleid ja prohveteid oma Kirikut juhtima (vt Efeslastele 2:20).