Sa oled oma vanaema õnnelikuks teinud

Kasvades üles kurtide vanematega, olin ma täiesti teadlik, et mu pere on teistsugune. Kui ma noor olin, polnud Kiriku koosolekutel ega üritustel kedagi, kes minu vanematele tõlgiks, ja seepärast ei osalenud me sageli.

Tundsin end alati kõrvalseisjana ja igatsesin seda, mis teistel minu koguduses oli – pere, kes koos palvetas ja pühakirju uuris.

Kuid keskkooli lõpu poole muutusime Kirikus aktiivsemaks. Minu vanemad pitseeriti Mesa Arizona templis ja mind koos kahega minu neljast õest-vennast pitseeriti nendega.

Viis aastat hiljem valmistusin ma templianni saamiseks ja templiabieluks. Ööl enne minu pitseerimist käisid mu vend ja tema naine templis, et teha asendustööd minu ema vanemate eest, et valmistuda nende pitseerimiseks järgmisel päeval. Mu ema oli selleks ajaks olnud peaaegu 20 aastat Kiriku liige ja oli innukas alustama oma pereajaloo- ja templitööd.

Järgmisel päeval pitseeriti meie vanavanemad teineteisega ning minu vend ja tema naine olid taas asemikeks. Jah, see oli minu pulmapäev, kuid sellel oli minu jaoks eriline tähendus. Minu vanavanemad, keda ma polnud kunagi kohanud, veetsid selle erilise päeva koos minuga.

Mõni päev hiljem, kui me abikaasaga pulmakinke lahti pakkisime, avasime ühe väga erilise kingituse minu vanaema nõbult. Ta oli usklik naine, kes oli olnud mu vanaemaga lähedane. Kingituseks oli pilt minu vanaemast tema pulmapäeval. Kaasasoleval kaardil oli kirjas: „Su vanaema on sinu üle rõõmus ja vaatab ülalt taevast sinu peale.”

Sellel nõbul polnud aimugi, kui palju tema sõnum minu jaoks tähendas. Samuti ei teadnud ta templitööst, mis hiljuti minu vanaema eest tehtud oli. Teadsin oma südames tol hetkel, et vanaema oli minuga rahul ja rõõmus, et meie pere oli alustanud seda tähtsat pereajaloo- ja templitöö teekonda.

Me olime nüüd igavene perekond, oma esivanemate kokkukogumise rajal ja minu ema juhtimisel õnnistame oma perekonda teisel pool eesriiet.