Jumal andis mulle rahu

Kui me valmistusime laulma 2018. aastal Tšiili Concepcióni templi pühitsemisistungil, oli kõigil minu noorte täiskasvanute koori liikmetel sama eesmärk: teha muusikalist ja vaimset tööd, mis on vajalik, et anda Jumalale meie parim ohvriand.

Pühendasin end koos kooriliikmetega Chilláni linna kahest vaiast sellele, et olla nii puhas kui võimalik. Soovisin peegeldada Kristuse valgust oma elus. Ma tahtsin, et ohvriand, mille me Jumalale Tema pühas kojas andsime, oleks nii täiuslik kui võimalik. Ma teadsin, et kui me teeme oma osa, aitab Taevane Isa meid, ja me laulame nii, nagu Tema tahab, et me laulaksime.

Pühitsemise ajal laulsime nii hääle kui ka südamega. Ma arvan, et inglid laulsid koos meiega. Koori kõla oli täiuslik. Tundsime, et Jumala arm oli meiega ja Tal oli hea meel meie ohverduse üle. See tunne jäi minuga kauaks ajaks.

Pärast templi pühitsemist tundsin, et mind on vaimselt toidetud ja ma olen Taevase Isaga üks. Tundsin Temaga tugevamat sidet kui eales varem. See side oli nii tugev, et ma tundsin vaimset juhatust, mille nimel palvetada (Vt 3Ne 19:24.)

Templi pühitsemise ajal olin ma viis nädalat rase. Mõni kuu hiljem minu rasedus katkes. See oli kohutav aeg. Tundsin end väga kurvana, eriti kui sain teada, et ma ei pruugi rohkem lapsi saada.

Kuid see raske kogemus leidis aset ajal, mil tundsin end vaimselt kõige tugevamana. Ma mõistsin, et mind oli selleks hetkeks ette valmistatud ohverduse kaudu, mille me olime templis teinud. Vaimne jõud, mida olin kogenud, aitas mul sellest katsumusest üle saada, sest Taevane Isa oli minuga ja andis mulle rahu.

Mõne aja pärast õnnistas Jumal mind ja mu abikaasat imega. Olime väga rõõmsad, kui meie poeg Arturo sai väikese õe Daniela.

Ma ei oleks suutnud seda kogemust üle elada ilma lähedase sidemeta, mis mul Taevase Isaga oli. Teadsin, et kõik saab korda ja läheb Tema tahte kohaselt. Nende asjade meelespidamine täidab mu südame ikka veel rõõmu ja tänutundega.