Hoiduge teisest kiusatusest
Ärge peitke end nende eest, kes teid armastavad ja toetavad. Pigem jookske nende poole.
Paar aastat tagasi, kui ma sain 12, kutsuti mind esimesse Aaroni preesterluse kvoorumi öölaagrisse. Olin seda kutset ammu oodanud, kuna mu isa oli kvoorumi juht ja käis sageli koguduse poistega laagris, kuid mind jäeti koju.
Ma olin põnevil, kui see päev kätte jõudis. Ja ma pean tunnistama, et soovisin kangesti vanemate poistega klappida. Olin otsustanud ennast tõestada. Ei läinud kaua, kui mind proovile pandi, et näha, kas ma mängin kaasa ja kuulun kampa.
Ma sain ülesandeks isalt autovõtmed tuua, et juhtide kallal nalja teha. Ma ei mäleta täpselt, millega ma oma isa veensin, kuid peagi jooksin ma, võtmed käes, poistekamba juurde, olles ise oma saavutuse üle uhke.
Seejärel sain ma järgmise ülesande. Ma pidin autoukse avama ning juhiistme seljatoe ja helisignaalseadme vahele roika suruma. Seejärel pidin ma ukse lukustama, nii et signaal õhtu läbi pasundaks ja juhtidel poleks mingitki võimalust autosse minna ja seda algelist seadeldist eemaldada.
Nüüd siinkohal muutub see lugu minu jaoks valusalt piinlikuks. Kui olin roika kindlalt oma kohale pannud, lukustasin ma ukse ja jooksin nii kiiresti, kui jalad võtsid, lähedal asunud põõsaste varju. Kui ma maha kükitasin, tundsin kõrvetavat valu. Olin pimedas kiiruga viigikaktuse otsa istunud.
Pasundav signaal summutas mu valukarjed ja mul polnud muud võimalust, kui ettevaatlikult auto juurde tagasi komberdada, oma „patud” üles tunnistada ning piinlikult algelist arstiabi otsida.
Lebasin kogu ülejäänud õhtu telgis kõhuli, kui mu isa eemaldas tangidega kaktuse okkaid mu … No olgu lihtsalt öeldud, et pärast seda ei saanud ma mitu päeva mugavalt istuda.
Ma olen selle kogemuse üle palju järele mõelnud. Nüüd võin ma oma nooruse rumaluse üle naerda, saanud samas selgeks ka mõned aluspõhimõtted.
Loomupärase inimese puhul näivad olevat tavalised paljud inimeste käitumismustrid, nagu soov kampa sobituda, soov end tõestada, hirm ilma jääda ja tungiv vajadus tagajärgede vältimiseks peitu pugeda. Täna keskendun ma sellele viimasele käitumisele ehk peitmisele, kui oleme teinud midagi, mida ei peaks.
Ma ei võrdsusta oma lapsikut vempu ränga patuga, kuid kuna meid pannakse surelikkuses viibides proovile, saame tõmmata paralleele, mis võivad kasulikuks osutuda.
Aadamal ja Eeval olid Eedeni aias idüllilised tingimused – külluslikult toitu, võrratult ilus aed – see aed ei olnud ainult ilus, vaid seal ei olnud ei umbrohtu ega ka viigikaktuseid.
Kuid me teame, et elu selles aias piiras neile vajalikku arengut. Aed ei olnud lõppsihtkoht, vaid proovilepanek, esimene paljudest, mis pidi nad järele proovima, ette valmistama ja laskma neil areneda lõppsihtkoha suunas ehk Isa ja Poja juurde naasmiseks.
Mäletate, et nad kogesid aias vastuseisu. Lutsiferil lubati Aadam ja Eeva proovile panna. Esmalt ahvatles ta Aadamat hea ja kurja tundmise puu vilja sööma. Aadamal oli meeles käsk, et seda ei tohi süüa, ja ta keeldus. Siis tuli õnnis Eeva, kes otsustas vilja süüa ja veenis ka Aadamat seda tegema.
Hiljem kuulutasid Aadam ja Eeva, et see otsus oli vajalik Taevase Isa plaani täitmiseks. Kuid vilja süües astusid nad üle seadusest, mille Taevane Isa ise oli neile andnud. Sellest tulenev ja muserdav arusaam heast ja kurjast tekitas neile ilmselt hingepiina, kui nad kuulsid Isa häält kuulutamas, et Ta on aeda naasmas. Nad mõistsid, et on alasti, sest nad olid tõesti ilma riieteta, kuna olid elanud süütuseseisundis. Kuid tol hetkel võis ilma riieteta olemisest veelgi valusam olla see, et nende üleastumine oli nüüd paljastatud. Nad olid kaitsetud ja haavatavad. Nad olid sõna otseses mõttes igatepidi alasti.
Igavese oportunistina teadis Lutsifer nende paljastatud ja nõrgenenud olukorda ning ahvatles neid taas – seekord end Jumala eest ära peitma.
Sellel kiusatusel – ma nimetan seda „teiseks kiusatuseks” – võivad olla kõige tõsisemad tagajärjed, kui me sellele järele anname. Loomulikult oleks parim vältida kõiki esimesi kiusatusi Jumala seadust rikkuda, kuid me teame, et me kõik anname siin maa peale järele erinevatele esimestele kiusatustele. Me loodame, et küpsemaks saades ja arusaamise suurenedes ning püüdes saada rohkem oma Päästja, Jeesuse Kristuse sarnaseks, on meil ka üha enam jõudu esimest kiusatust vältida.
Mõni võib üritada end Jumala eest peita, kuna ta ei taha, et tema tegu välja tuleb või paljastatakse, ning tunneb häbi või süütunnet. Kuid arvukates pühakirjakohtades õpetatakse, et Jumala eest pole võimalik end peita. Jagan mõnda neist.
Issand õpetab Jeremijat järgmiste küsimuste abil: „Kas saab keegi ennast peita peidupaikadesse, ilma et mina teda näeksin? ütleb Jehoova. Eks mina täida taevast ja maad?”
Ja Iiobile õpetatakse:
„Sest tema silmad on igaühe teede peal ja ta näeb kõiki tema samme!
Ei ole pimedust ega varjulist paika, kuhu ülekohtutegijad saaksid peitu pugeda!”
Psalmilaulja Taavet hüüab eriti luuleliselt:
„Jehoova, sa uurid mind läbi ja tunned mind!
Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted! ‥
Sest ei ole veel sõnagi mu keelel, näe, siis sa, Jehoova, tead selle kõik ära! ‥
Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!”
Uued usulepöördunud
Hiljuti Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga liitunutele võib teine kiusatus näida eriti paljunõudlik. Te olete sõlminud ristimise kaudu lepingu, et võtate enda peale Jeesuse Kristuse nime, mis toob paljude jaoks kaasa vajaliku elustiilimuutuse. Elustiili muutmine ei ole kerge. Armastava Taevase Isa poole liikumine nõuab sageli harjumuste ja tavade ning koguni tutvuste muutmist.
Vastane teab, et te võite olla tema kavalate rünnakute suhtes haavatavad. Ta muudab teie varasema elu, mis jättis teid mitmel viisil rahulolematuks, nüüd ebareaalselt kütkestavaks. Süüdistaja, nagu teda Ilmutuse raamatus kutsutakse, kiusab teid umbes järgmiselt kostvate mõtetega: „Sa pole piisavalt tugev, et oma elu muuta; sa ei saa sellega hakkama; sa ei kuulu nende inimeste sekka; nad ei võta sind kunagi omaks; sa oled liiga nõrk.”
Kui need mõtted kõlavad teile, keda on äsja lepingurajale istutatud, õiged, siis me palume, et te ei võtaks süüdistaja häält kuulda. Me armastame teid. Te saate hakkama. Me võtame teid omaks ja koos Päästjaga on teil jõudu kõigeks. Ajal, mil te vajate meie armastust ja tuge kõige enam, ärge laske end petta ega arvake, et me teid hülgame, kui te peaksite oma varasema elustiili suunas sammu tagasi astuma. Te võite Jeesuse Kristuse lepituse võrratu väe kaudu taas terveks saada. Kuid kui te end Tema eest ära peidate ja oma vast leitud usukogukonnast eemaldute, siis te eemaldate end allikast, mis võib anda ja ka annab teile jõudu katsumustest võitu saada.
Üks mu kallis, hiljuti uskupöördunud sõber, rääkis, kui raske on üksi jäädes usku säilitada. Toetava kogukonna osaks saamises ja sinna jäämises on suur jõud – kõik komistavad, kuid teevad ometi edusamme, lastes Jeesuse Kristuse armastusel end õnnistada.
President Russell M. Nelson on õpetanud, et „maailma äravõitmine ei ole sündmus, mis toimub ühe või kahe päevaga. See leiab aset kogu elu jooksul, kui me korduvalt Kristuse õpetuse omaks võtame. Me arendame usku Jeesusesse Kristusesse, tehes iga päev meeleparandust ja pidades lepinguid, mis meile väge annavad. Me püsime lepingurajal ja meid õnnistatakse vaimse jõu, isikliku ilmutuse, suurema usu ja inglite teenimisega.”
Füüsilise vigastuse puhul teie seisund halveneb ja võib muutuda ilma õiget arstiabi otsimata lausa eluohtlikuks. Sama kehtib ka vaimsete haavade puhul. Ainult et ravimata vaimsed haavad võivad seada ohtu teie igavikulise pääste. Ärge peitke end nende eest, kes teid armastavad ja toetavad. Pigem jookske nende poole. Tublid piiskopid, koguduse juhatajad ja juhid saavad aidata teil pääseda ligi Jeesuse Kristuse lepituse tervendavale väele.
Teie, kes te end võib-olla juba peidate, palun tulge tagasi. Te vajate seda, mida evangeelium ja Jeesuse Kristuse lepitus pakuvad, ja meie vajame seda, mida teie pakute. Jumal teab teie patte. Te ei saa end Tema eest peita. Lepitage end Tema ees.
Tema pühadena peab igaüks meist aitama tugevdada Kirikusse kuulumise kultuuri, kus armastatakse, aktsepteeritakse ja julgustatakse kõiki, kes soovivad Tema rajal edasi liikuda.
Hoiduge teisest kiusatusest! Järgige nii vana- kui ka nüüdisaja prohvetite nõuandeid ja teadke, et te ei saa end armastava Isa eest peita.
Kasutage hoopis ära Jeesuse Kristuse lepituse imeline tervendav vägi. See on meie olemasolu eesmärk – saada nõrgenenud ja surelik keha, mis on „aldis kõiksugu jõuetusele” ja annab kahjuks järele paljudele esimestele kiusatustele; areneda edasi ka siis, kui me neisse kiusatustesse langeme, ja otsida seejärel jumalikku abi, et võiksime saada üha enam oma Päästja ja oma Taevaisa sarnaseks. See on Tema viis. See on ainus viis. Tunnistan nendest tõdedest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.