Ja me räägime Kristusest

Pärast ühe pika meretaguse ülesande täitmist astusin ma koos oma naise Lesaga lennujaama terminali, et koju jõudmiseks veel ühele – öisele – lennule minna. Kui me paljude teistega sammhaaval pikkades järjekordades edasi liikusime, võisime tunnetada kaasreisijate üha suurenevat ärevust, kes muretsesid lennukile jõudmise, passi- ja viisakontrolli ning turvakontrolli eduka läbimise pärast.

Lõpuks jõudsime tolliametniku tööposti juurde, keda kõrge stressi ja ärevuse tase ruumis ei paistnud üldse mõjutavat. Ta sirutas peaaegu mehaaniliselt, ilma silma vaatamata, käe minu dokumentide järele, vaatas üle pildi, lehitses läbi kõik leheküljed ja lõi lõpuks tugeva mütsuga mu passi templi.

Seejärel sirutas ta käe Lesa dokumentide järele. Emotsioonitult, pea maas ja tööle keskendunult lehitses ta metoodiliselt asjatundliku pilguga lehekülgi ning keskendus tema ees olnud dokumentide detailidele. Olime mõnevõrra üllatunud, kui ta äkitselt peatus, pea tõstis ning sihilikult ja soojalt üles Lesale silma vaatas. Õrna naeratuse saatel lõi ta hellalt Lesa passi templi ja andis dokumendid talle tagasi. Mu naine naeratas talle vastu, võttis dokumendid ja jättis soojalt hüvasti.

„Mis just juhtus?” küsisin ma uskmatusega.

Seejärel näitas Lesa mulle, mida ametnik oli näinud: Jeesuse pildiga kaardikest. See oli ta käekotis kogemata Lesa passi vahele lipsanud. Just selle tolliametnik leidiski. Just see muutis kogu ta käitumist.

Simon Dewey. „Arm ja Tõde”. Avaldatud altusfineart.com © 2025 loal.

See pisike Päästja pilt sidus omavahel kahe võõra südamed, kes polnud muidu teineteisega seotud. See muutis ebaisikulise isikuliseks, tabades Jeesuse Kristuse valguse ilu, imet ja tõelisust. Ma mõtlesin kogu ülejäänud päeva ja sageli ka pärast seda sellele sulnile lihtsale hetkele aukartusega ning olen tundnud rõõmu, et Kristuse valgusel on Jumala lastele nii hiilgav mõju.

Me oleme Jeesuse Kristuse järgijad ning püüame Tema valgust nii vastu võtta kui ka jagada. Kiriku nimi annab mõista meie usuõpetusest, et „Kristus Jeesus ise on nurgakivi”. Meie Taevane Isa on käskinud meil oma vanaaja ja elavate prohvetite kaudu Teda kuulata ja „tul[la] Kristuse juurde”. „Me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest [ja] me kuulutame prohvetlikult Kristusest.”

Me õpetame, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ning et Jeesus õpetas oma maise teenimistöö käigus oma evangeeliumi ja rajas oma Kiriku.

Me tunnistame, et Jeesus lepitas oma elu lõpus meie patud, kui Ta kannatas Ketsemani aias, löödi ristile ning tõusis seejärel üles.

Me rõõmustame, et kui me parandame meelt, võime tänu Päästja lepitusohvrile andeks ja oma pattudest puhtaks saada. See toob meile rahu ja lootust, tehes meile samas võimalikuks Jumala juurde naasta ja täit rõõmu tunda.

Me kuulutame prohvetlikult, et tänu Jeesuse ülestõusmisele pole surm lõpp, vaid oluline samm edasi. „Me kõik [tõuseme] pärast surma üles. See tähendab seda, et iga inimese vaim ja keha taasühinevad ning ‥ ela[vad] ‥ igavesti.”

Meie ajal elavad prohvetid, kes meie õpetamiseks ja juhtimiseks Jumalalt ilmutust saavad, kutsuvad meid üha enam Kristuse juurde. Nad aitavad meil oma südame, kõrvad ja silmad täielikumalt Temale koondada. Me võiksime tsiteerida arvukalt näiteid täpsustustest ja täiendustest, mille Esimene Presidentkond on teatavaks teinud ja mille eesmärk on pöörata meie tähelepanu Jeesusele Kristusele. Osa neist on järgmised.

• Otsus kõrvaldada kasutuselt Mormooni Kiriku nimi ja võtta selle asemel kasutusele õige nimi, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik.

• Võimalus panna kogudusehoonetes välja uued inspireeritud Kristuse-teemalised kunstiteosed.

• Jeesusele Kristusele keskendunud Noorte Naiste ja Aaroni preesterluse kvoorumi juhtmõtted ja muusika, nagu nt „Kristuse jünger” ja „Kae Kristust sa”.

• Suurem rõhuasetus Jeesuse Kristuse lepitusele ja sõnasõnalisele ülestõusmisele kui kõige hiilgavamatele ajaloosündmustele.

• Ülestõusmispühade tähistamine mitte pelgalt pühade, vaid perioodina, mil pöörata tähelepanu Jeesusele Kristusele.

• Jeesuse Kristuse Kiriku visuaalse tunnuse ja selle sümboolsuse tutvustamine.

Vaadelgem mõne mõju lähemalt. Esiteks, Kiriku sümbol.

President Russell M. Nelson tutvustas 2020. aastal Kiriku uut visuaalset tunnust. Selles sümbolis kajastub tõde, et Kristus on oma Kiriku keskmes ja peaks olema ka meie elu keskmes. Nüüd näeme seda tuttavat sümbolit templisoovitustel, Kiriku veebilehtedel ja ajakirjadel, Evangeeliumi Raamatukogu rakenduse pisipildina ja koguni kaitseväes teenivate Kiriku liikmete sõjaväelase ID-plaatidel. See sümbol koosneb Kiriku nimest nurgakivis, mis tuletab meelde, et Jeesus Kristus ise on nurgakivi. Siin näete seda kambodža keeles ja see sümbol on kasutusel 145 keeles.

Sümboli keskel kujutatakse Bertel Thorvaldseni loodud armastatud marmorist Kristuse kuju, mida on hakatud laialdaselt Kirikuga seostama ning mida võib leida kogu maailmast külastuskeskustes ja templi aedades. Selle esile küündimine Kiriku sümbolis viitab sellele, et Kristus peaks olema kõigi meie tegevuste keskpunkt. Sarnaselt sellele osutavad Päästja väljasirutatud käed Tema lubadusele võtta oma embusse kõik, kes Tema juurde tulevad. See sümbol on Päästja Jeesuse Kristuse armastuse visuaalne kujutis ja elava Kristuse pidev meeldetuletus.

Olen pärinud uudishimust paljudelt peredelt ja sõpradelt ühe tähtsa Kristuse sümboli elemendi kohta. Üllatuslikult pole paljud teadlikud ühest pühast nüansist, mida see kehastab. Jeesus Kristus seisab võlvkaare all. See sümboliseerib ülestõusnud Päästjat hauast väljumas. Me tähistame tõepoolest ka Kiriku sümbolit kasutades, et Kristus on üles tõusnud ja elab.

Mõtisklegem nüüd ülestõusmispühade tähenduse üle. Hiljutistes Esimese Presidentkonna ülestõusmispühade sõnumites kutsutakse meid üles „tähistama meie elava Päästja ülestõusmist, uurides tema õpetusi ja aidates juurutada ülestõusmispühade traditsioone meie ühiskonnas tervikuna, eriti oma peredes”. Lühidalt öeldes on meid innustatud, et hakkaksime tähistama ülestõusmispühi kõrgemal ja pühamal viisil.

Mulle meeldib, et ilmutus ülestõusmispühade kohta jätkub, ja ma olen tänulik teie paljude jõupingutuste eest muuta ülestõusmispühad pühaks ja pühitsetud sündmuseks. Lisaks tunniajasele sakramendikoosolekule ülestõusmispühade 1. pühal kuuluvad muude vääriliste tegevuste sekka näiteks koguduse ja vaia pühalikud koosolekud palmipuudepühal ja vaiksel nädalal. Need mälestusteenistused hõlmavad lastele ja noortele mõeldud üritusi ning kaasavad sageli eri kirikute vahelisi koore. Mõned on korraldanud liikmetele ja sõpradele teemal „Elav Kristus” lahtiste uste päevi ning osalenud mitme eri kiriku korraldatud kogukondlike ülestõusmispühade üritustel.

Sellised tegevused peegeldavad Jeruusalemma linna rahvahulki, kes kiitsid ühel häälel, kui Jeesus kuningana linna saabus. Sama muljetavaldavad on teated sellest, kuidas te olete reageerinud Esimese Presidentkonna üleskutsele selle kõige tähtsama püha tähistamiseks kodus perega Jumalat kummardada.

Usun, et ülestõusmispühade-aegne perekondlik Jumala teenimine on märkimisväärselt edenenud. Ma kõnelesin kaks aastat tagasi meie pere otsusest ülestõusmispühi paremini austada. Tuleb tunnistada, et see töö on veel pooleli. Me oleme tundnud alati rõõmu erilisest ülestõusmispühade einest, korvidest ja munajahist ning see meeldib meile siiani. Kuid kui me lisasime oma pühadepidamisele sihiliku vaimse Jeesusele Kristusele ja Tema lepitusele keskenduva mõõtme, on see toonud kõikidest kõige pühamate sündmuste mälestamisse meeldiva tasakaalu.

Sel aastal püüame me muuta kolmandat korda ülestõusmispühi Kristuse-kesksemaks. Nagu jõululoo puhul, nii kuuluvad meie pere ülestõusmispühade lavastuse juurde algelised kostüümid, Uue Testamendi ja Mormoni Raamatu pühakirjasalmide lugemine, muusika, ülestõusmispühade pildid, palmilehed ja veidi kaost, kui täiesti aus olla. Lapsed ja lapselapsed loevad ning kannavad ette palmipuudepüha kiitusi: „Hoosianna. ‥ Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges!” ja „Tema on ‥ Jeesus Galilea Naatsaretist!”, mis näib olevat täpselt sama asjakohane kui „Au Jumalal ja rahu maal” jõuluajal.

Me tunneme nüüd rõõmu erinevatest kaunistustest. Endisi peaaegu eranditult jänkude ja lihavõttemunade kaunistusi tasakaalustavad nüüd Kristus ning pildid tühjast hauast, ülestõusnud Päästja ilmumisest hauaaeda ja Päästja ilmumisest nefilastele. Samuti püüame muuta ülestõusmispühi pigem perioodiks kui lihtsalt päevaks. Me püüame olla palmipuudepühast ja suurest reedest ning vaikse nädala ajal aset leidnud pühadest sündmustest teadlikumad, mõtlikumad ja neid rohkem tähistada.

Ülestõusmispühad võimaldavad meil austada nii Jeesuse Kristuse lepitusohvrit kui ka Tema sõnasõnalist rõõmuküllast ülestõusmist. Meil on südames raske, kui kujutleme Päästjat aias ja Kolgatal kannatamas, kuid tunneme südamest rõõmu, kui näeme vaimusilmas tühja hauda ja taevast kuulutust: „Ta on üles tõusnud!”

Hiljutine Esimese Presidentkonna innustus, et ootaksime „põnevusega ülestõusmispühi ja Jeesuse Kristuse ülestõusmist, mis on kõikidest kõige hiilgavam sõnum inimkonnale”, rõhutab nende pühade ulatust. Kuigi erinevate ristiusu õpetlaste seas näib kasvavat suundumus vaadelda ülestõusmist piltlikus ja sümboolses tähenduses, kinnitame me oma õpetust, et „ülestõusmine [tähendab], et kõik, kes on kunagi elanud, tõusevad üles, ja ülestõusmine on sõnasõnaline”. „Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses.” Jeesus Kristus murdis iga elava hinge surmaahelad.

Jeesuse Kristuse armulikkus, millest me kõik osa saame, on tõesti hämmastav. Me peame kalliks Tema sõnu, et „suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest”.

C. S. Lewis ütles, et „kristluse jutlustamine tähendas [apostlite jaoks] peamiselt ülestõusmise jutlustamist. ‥ Ülestõusmine on iga Apostlite tegudes esitatud kristliku jutluse keskne teema. Ülestõusmine ja selle tulemus oli see evangeelium ehk head uudised, mida kristlased jagasid.”

Ma kuulutan, et „ülestõusmine on olemas, ‥ haual ei ole võitu ja surma astel on alla neelatud Kristuses”.

Ma tunnistan kokkuvõtteks, et kõik, kes võtavad vastu meie elava prohveti ja tema nõuandjate üleskutse mälestada sihikindlamalt pühasid sündmusi, mida ülestõusmispühad tähistavad, avastavad, et nende side Jeesuse Kristusega muutub üha tugevamaks.

Mõni päev tagasi sain ma teada vanaemast, kes harjutas oma nelja-aastase lapselapsega ülestõusmispühade lugu, kasutades selleks lihtsaid jäljendeid hauast, hauasuud katnud kivist, Jeesusest, Maarjast, jüngritest ja inglist. Väike poiss vaatas ja kuulas tähelepanelikult, kuidas ta vanaema jutustas matmisest, haua sulgemisest ja lahtitegemisest ning ülestõusmise aiastseenist. Seejärel kordas ta hoolikalt seda lugu üllatavalt üksikasjalikult oma vanematele, ise tegelaskujusid liigutades. Pärast seda sulnist hetke küsiti temalt, kas ta teab, miks meil on ülestõusmispühad. Poiss vaatas üles ja järeldas lapselikult: „Sest Ta elab.”

Ma lisan tema ja teie ning inglite ja prohvetite tunnistusele omaenda tunnistuse, et Ta on üles tõusnud ja et Ta elab. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.