Jeesuse Kristuse lepitus pakub ülima pääste
Kui me pöördume Jeesuse Kristuse, maailma Päästja poole, päästab Ta meid elutormidest oma lepituse kaudu.
Jeesuse Kristuse lepitus pakub ülimat päästet katsumustest, millega siin elus silmitsi seisame. President Russell M. Nelson tegi mulle ülesandeks pühitseda eelmise aasta lõpus Casperi tempel Wyomingi osariigis. See oli sügav, emotsionaalne ja vaimne kogemus. See tõi selgelt esile templite rolli Jumala laste päästmisel Päästja lepituse kaudu.
Wyomingi Casperi templi piirkonna vaiad hõlmavad osa teerajast, mida viimse aja pühadest teerajajad aastatel 1847–1868 kasutasid. Templi pühitsemiseks valmistudes lugesin uuesti läbi osa Casperi lähedal Platte jõe ääres kulgeva ja Salt Lake Citysse suunduva teeraja ajaloost. See rada oli olnud sadade tuhandete läände rändajate peamine teerada. Minu põhiline huvi olid need enam kui 60 000 viimse aja pühast teerajajat, kes seda teed mööda rändasid.
Suurem osa meie teerajajatest tuli vankritega, kuid umbes 3000 läbis teekonna kümnes käsikärurühmas. Kaheksa neist käsikärurühmadest läbisid selle tohutu matka märkimisväärse edu ja väheste surmajuhtumitega. Erand olid 1856. aasta Willie ja Martini käsikärurühmad.
Vaatasin üle Willie ja Martini käsikärurühmade ülestähendused alates ajast, mil neid tabasid kohutavad ilmastikuolud. Sain hästi teadlikuks nendest väljakutsetest, millega nad Sweetwateri jõe, Martin’s Cove’i, Rocky Ridge’i ja Rock Creek Hollow’ ületamisel silmitsi seisid.
Albin Veselka. „Vaikus tormide vahel”
Ma ei olnud enne pühitsemist Casperi templis käinud. Fuajeesse sisenedes tõmbas kohe mu tähelepanu maal käsikärust pealkirjaga „Vaikus tormide vahel”. Maal ei olnud ilmselgelt mõeldud kujutama aset leidnud tragöödiaid. Seda vaadates mõtlesin: „See maal on õige, enamik käsikärudega teerajajatest ei kogenud tragöödiaid. Ma ei saanud eirata tunnet, et see on nagu elu üldiselt. Mõnikord kogeme vaikust tormide vahel ning mõnikord rõõmus ja kurbuses.
Jim Wilcox. „Taevavärav”
Kui pöördusin teisel seinal oleva originaalmaali, „Taevavärava” poole, mõistsin, et see kaunis maal suvisest niinimetatud Kuradivärava kanjonist koos rahuliku ja selge Sweetwateri jõega, mis läbi selle voolab, kujutas Issanda loomingu ilu, mitte ainult väljakutseid, millega teerajajad tol kohutaval talvehooajal silmitsi seisid.
Siis vaatasin ettepoole, vastuvõtulaua tagaseina, ja nägin kaunist maali Päästjast. See tekitas kohe ülevoolava tänutunde. Imeliselt kaunis maailmas on ka tohutuid väljakutseid. Kui me pöördume Jeesuse Kristuse, maailma Päästja poole, päästab Ta meid elutormidest oma lepituse kaudu vastavalt Isa plaanile.
Minu jaoks oli fuajee täiuslik ettevalmistus templitalituste ruumidele, mis võimaldavad meil saada ülenduse talitusi, sõlmida pühasid lepinguid ning täielikult vastu võtta ja kogeda Päästja lepituse õnnistusi. Isa õnneplaan põhineb Päästja lepitaval päästel.
Teerajajate kogemus annab viimse aja pühadele ainulaadse ajaloolise traditsiooni ja vägeva ühise vaimse pärandi. Mõne jaoks oli rännak kestnud juba aastaid pärast seda, kui neid nii Missourist kui ka Nauvoost jõuga välja aeti. Teiste jaoks algas see pärast seda, kui president Brigham Young teatas käsikärude plaanist, mille eesmärk oli rännak taskukohasemaks muuta. Käsikärud maksid palju vähem kui vankrid ja härjad.
Üks misjonär Inglismaal, Millen Atwood, ütles käsikäru plaani väljakuulutamisel, et „see lahvatas kui tuli kuivades kõrtes ja vaeste pühade süda hüppas rõõmust ja õnnest”. Paljud olid „palvetanud ja paastunud päevast päeva ja ööde kaupa, et neil oleks võimalus ühineda oma vendade ja õdedega [mägedes]”.
Enamik käsikärudega pühasid koges raskusi, kuid vältis suuri õnnetusi. Kuid kaks käsikärurühma, Willie ja Martini rühmad, kogesid nälga, jäist ilma ja paljusid surmajuhtumeid.
Enamik neist reisijatest seilas kahe laeva pardal Inglismaalt Liverpoolist 1856. aasta mais. Juunis ja juulis saabusid nad Iowa Citys asunud käsikärude rühmitamise paika. Hoiatustest hoolimata asusid mõlemad rühmad teele Salt Lake’i orgu liiga hilisel aastaajal.
President Brigham Young kuulis esimest korda nende rühmade ohtlikust olukorrast 4. oktoobril 1856. Järgmisel päeval seisis ta pühade ees Salt Lake Citys ja ütles: „Paljud meie vennad ja õed on käsikärudega tasandikel ‥ ning nad tuleb siia tuua, me peame neile abi saatma ‥ enne talve saabumist.”
Ta palus piiskoppidel panna valmis 60 härjarakendit, 12 või enam vankrit ja 12 tonni (10 886 kg) jahu ning kuulutas: „Minge ja tooge nüüd need inimesed tasandikelt ära.”
Willie ja Martini käsikärurühmade teerajajate koguarv oli ligikaudu 1100. Umbes 200 neist kallitest pühadest suri teekonnal. Ilma päästjate kiire tegutsemiseta oleks hukkunud palju rohkem.
Talvised tormid algasid peaaegu kaks nädalat pärast esimeste päästjate lahkumist Salt Lake Cityst. Willie ja Martini rühmade liikmete ülestähendused kirjeldavad laastavaid väljakutseid pärast tormide algust. Nendes kirjutistes räägitakse ka suurest rõõmust, mida tõi päästjate saabumine.
Saabumisstseeni kirjeldades ütles Mary Hurren: „Meeste põskedel voolasid pisarad ja lapsed tantsisid rõõmust. Niipea kui inimesed suutsid oma tundeid talitseda, põlvitasid nad kõik lumme maha ja tänasid Jumalat.”
Kaks päeva hiljem pidi Willie rühm jäise tormi käes läbima raja kõige raskema osa üle Rocky Ridge’i kivise järsaku. Viimane neist jõudis laagrisse alles järgmisel hommikul kell 5.00. Kolmteist inimest suri ja maeti ühishauda.
7. novembril oli Willie käsikärurühm lähenemas Soolajärve orule, kuid tol hommikul suri siiski kolm inimest. Kaks päeva hiljem jõudis Willie rühm lõpuks Salt Lake’i, kus neid imeliselt tervitati ja võeti vastu pühade kodudes.
Samal päeval oli Martini käsikärurühm ikka veel 500 kilomeetri kaugusel rajal, kannatades jätkuvalt külma ja toidupuuduse käes. Mõned päevad varem olid nad ületanud Sweetwateri jõe, et jõuda paika, mida praegu nimetatakse Martin’s Cove’iks, kus nad lootsid leida kaitset tormide eest. Üks teerajajatest ütles: „See oli selle rännaku halvim jõeületus.” Mõned päästjad, nagu mu vanavanaisa David Patten Kimball, kes oli kõigest 17-aastane, koos oma noorte sõprade George W. Granti, Allen Huntingtoni, Stephen Taylori ja Ira Nebekeriga veetsid tunde jahedas vees, aidates kangelaslikult käsikärurühmal Sweetwateri jõge ületada.
Kuigi see sündmus on pälvinud palju tähelepanu, mõistsin päästjate kohta rohkem teada saades, et nad kõik järgisid prohvetit ja mängisid olulist rolli talve kätte jäänud pühade päästmisel. Kõik päästjad olid kangelaslikud, nagu ka rändajad.
Nende lugu uurides hindasin rändajatevahelisi hoolivaid suhteid ja pikaajalist igavest visiooni. John ja Maria Linford ning nende kolm poega olid Willie rühma liikmed. John suri mõni tund enne esimeste päästjate saabumist. Ta oli Mariale öelnud, et tal on hea meel, et nad teekonna ette võtsid. „Mina ei jõua oma eluajal Soolajärve äärde,” ütles ta, „kuid sina poistega jõuad, ja ma ei kahetse midagi, mida oleme läbi teinud, kui meie poisid saavad üles kasvada ja kasvatada oma peresid Siionis.”
President James E. Faust tegi järgmise suurepärase kokkuvõtte: „Käsikäruga teerajajate kangelaslikest jõupingutustest õpime suure tõe. Kõik peavad minema läbi puhastustule, et kõik ebaoluline ja tähtsusetu meie elus võiks sulada nagu räbu ning muuta meie usu säravaks, puhtaks ja tugevaks. Tundub, et kõigi jaoks jagub täiel määral ahastust, kurbust ja tihti ka südamevalu, kaasa arvatud neile, kes tõsiselt püüdlevad õigluse ja ustavuse poole. Ometi on see osa puhastumisest, et õppida tundma Jumalat.”
Oma igavikku kujundavas lepituses ja ülestõusmises murdis Päästja „surma köidikud, saanud surmast võitu” kõigi heaks. Nende eest, kes on pattudest meelt parandanud, on Ta „võtnud endale nende süü ja nende üleastumised, olles nad lunastanud ja rahuldanud õigluse nõuded”.
Ilma lepituseta ei saa me end päästa patust ja surmast. Kuigi patt võib meie katsumustes mängida olulist rolli, lisanduvad elu katsumustele vead, halvad otsused, teiste kurjad teod ja paljud asjad, mis ei ole meie kontrolli all.
Käsiraamat „Jutlusta minu evangeeliumi” õpetab: „Kui me usaldame Jeesuse Kristuse lepitust, saab Ta aidata meil vastu pidada meie katsumustes, haigustes ja valudes. Me võime täituda rõõmu, rahu ja trööstiga. Kõike, mis elus on ebaõiglane, võib parandada Jeesuse Kristuse lepituse kaudu.”
Sellel ülestõusmispühade-eelsel ajal keskendume Päästjale ja Tema lepitusohvrile. Lepitus annab lootust ja valgust ajal, mis paljude jaoks tundub pime ja kõle. President Gordon B. Hinckley kuulutas: „Kui uurida tervet ajalugu, ‥ siis pole midagi nii imelist, ‥ nii suursugust, nii üllast kui see armutegu.”
Jagan kolme soovitust, mis minu arvates on meie päeva jaoks eriti asjakohased.
Esiteks ärge alahinnake, kui tähtis on teha kõik, mis suudame, et päästa teisi füüsilistest ja eriti vaimsetest väljakutsetest.
Teiseks võtke tänulikult vastu Päästja lepitus. Me kõik peaksime püüdma näidata rõõmu ja õnne isegi siis, kui seisame silmitsi elu väljakutsetega. Meie eesmärk peaks olema elada optimistlikult päikeselisel tänavapoolel. Olen jälginud, kuidas mu kallis kaaslane Mary on seda kogu oma elu jooksul teinud. Olen hinnanud tema säravat ja meeliülendavat lähenemist isegi siis, kui oleme aastate jooksul probleemidega silmitsi seisnud.
Minu kolmas nõuanne on varuda järjekindlalt aega ustavalt Päästja lepituse üle mõtisklemiseks. Meie isiklikes usutavades on selle tegemiseks palju viise. Eriti oluline on aga sakramendikoosolekul osalemine ja sakramendi võtmine.
Sama oluline on võimaluse korral regulaarne templiskäimine. Tempel meenutab pidevalt Päästja lepitust ja seda, mille see ära võidab. Ja mis veelgi olulisem, templis käimine võimaldab meil pakkuda vaimset päästet meie surnud lähedastele ja kaugematele esivanematele.
President Russell M. Nelson rõhutas meie viimasel konverentsil seda põhimõtet ja lisas: „[Templi]õnnistused [aitavad] ette valmistada inimesi, kes aitavad valmistada maailma ette Issanda teiseks tulemiseks!”
Me ei tohi kunagi unustada eelmiste põlvkondade ohvreid ja eeskujusid, kuid meie imetlus, tunnustus ja kummardamine peaks keskenduma maailma Päästjale ja Tema lepitusohvrile. Ma tunnistan, et Isa õnneplaani võti on lepitus, mille sooritas meie Päästja Jeesus Kristus. Ta elab ja juhib oma Kirikut. Jeesuse Kristuse lepitus pakub ülimat päästet katsumustest, millega siin elus silmitsi seisame. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.