Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid
Meie armastus Jumala ja Tema laste vastu on vägev tunnistus maailmale, et see on tõesti Päästja Kirik.
Palju aastaid tagasi reisisime õde Uchtdorfiga läbi Lõuna-Saksamaa. See oli vahetult enne ülestõusmispühi ja me kutsusime ühe hea sõbra, kes ei kuulunud Kirikusse, ühinema meiega meie pühapäevasel jumalateenistusel. Armastasime seda kallist sõpra, seega oli normaalne ja loomulik jagada temaga oma tundeid Päästja ja Tema Kiriku vastu ning kutsuda teda tulema ja vaatama! Ta võttis kutse vastu ja tuli koos meiega lähedal asuva koguduse koosolekutele.
Kui olete kunagi sõbra esimest korda kirikusse toonud, võite ilmselt samastuda sellega, kuidas mina end tol pühapäeva hommikul tundsin. Tahtsin, et kõik läheks ideaalselt. Meie sõber oli kõrgelt haritud vaimne inimene. Lootsin siiralt, et selle koguduse koosolekud jätavad talle hea mulje ja esindavad Kirikut hästi.
Kogudus kohtus ühe toidupoe teisel korrusel üüritud ruumides. Sinna jõudmiseks pidime minema üles hoone taga asuvast trepist, möödudes seal ladustatud kauba tugevatest aroomidest.
Kui sakramendikoosolek algas, mõtlesin sellele oma sõbra esimesele kogemusele ja mul ei jäänud märkamata asjad, mis panid mind pisut piinlikkust tundma. Näiteks ei kõlanud laulmine täpselt nagu Tabernaaklikoori esituses. Sakramendi ajal oli kuulda rahutuid lärmakaid lapsi. Kõnelejad andsid endast parima, kuid nad ei olnud avalikus esinemises vilunud. Istusin koosolekul ebamugavalt, lootes, et ehk on pühapäevakool parem.
Ei olnud.
Terve hommiku olin mures selle pärast, mida meie sõber küll arvab sellest kirikust, kuhu olime ta toonud.
Pärast koju sõites pöördusin meie sõbraga rääkima. Tahtsin selgitada, et see oli vaid üks väike kogudus ja see ei esindanud Kirikut tervikuna. Aga enne, kui ma sõnagi öelda jõudsin, rääkis tema.
„See oli ilus,” ütles ta.
Olin sõnatu.
Ta jätkas: „Mulle avaldab suuresti muljet see, kuidas inimesed teie kirikus üksteist kohtlevad. Nad kõik näivad olevat erineva taustaga, kuid on selge, et nad tõeliselt armastavad üksteist. Ma kujutan ette, et Kristus tahtis, et Tema Kirik just selline oleks.”
Noh, ma parandasin kiiresti meelt oma hukkamõistvast suhtumisest. Olin soovinud piltilusat täiuslikku koosolekut, et oma sõbrale muljet avaldada. Kuid selle koguduse liikmed olid saavutanud südamlikult täiusliku armastuse, lahkuse, kannatlikkuse ja kaastunde vaimu.
Et ka usk võiks maa peal kasvada
Mu kallid vennad ja õed, kallid sõbrad! Ma armastan Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut. See on Päästja tõeline ja elav Kirik ning see õpetab Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastatud täiust. Siin on tema preesterluse vägi ja volitus. Jeesus Kristus juhib seda Kirikut isiklikult teenijate kaudu, kelle Ta on kutsunud ja volitanud, ning elava prohveti president Russell M. Nelsoni kaudu. Päästja on andnud viimse aja pühadele ainulaadse ülesande koguda kokku Jumala lapsed ja valmistada maailma ette Päästja teiseks tulemiseks. Ma tunnistan, et see kõik on tõsi.
Kuid on oluline meeles pidada, et kui enamik inimesi kogeb Jeesuse Kristuse Kirikut esimest korda, ei mõtle nad preesterluse volitustele ega talitustele ega Iisraeli kokkukogumisele. Tõenäoliselt märkavad nad ennekõike seda, kuidas nad end meiega koos olles tunnevad ja kuidas me üksteist kohtleme.
„Armastage ‥ üksteist,” ütles Jeesus. „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid.” Väga sageli saab inimene esimese tunnistuse Jeesusest Kristusest siis, kui ta tunneb armastust Jeesuse Kristuse jüngrite seas.
Päästja kuulutas, et Ta taastas oma Kiriku, „et ‥ usk võiks maa peal kasvada”. Seega, kui inimesed külastavad meie Kiriku koosolekuid, soovib Päästja, et nad lahkuksid tugevama usuga Temasse! Armastus, mida meie sõbrad meie seas tunnevad, tõstab nad Jeesusele Kristusele lähemale! See on meie lihtne eesmärk iga kord, kui me kokku tuleme.
Igaüks, kes otsib suuremat usku Kristusesse või lähemat sidet Taevase Isaga, peaks tundma end Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus koduselt. Nende kutsumine meie koosolekutele võib olla sama normaalne ja loomulik kui nende kutsumine meie koju.
Ideaalne ja tegelik
Ma mõistan, et kirjeldan ideaali. Ja selles surelikus elus kogeme ideaali harva. Ja „kuni saabub täiuslik päev”, jääb ideaalse ja tegeliku vahele alati lõhe. Niisiis, mida peaksime tegema, kui tundub, et Kirikus ei ole veel saabunud täiuslik päev? Kui meie koguduses ei ole veel mingil põhjusel täiuslikku usku või armastust? Või kui tundub, et meie ei sobitu olevasse?
Üks asi, mida me ei tohiks teha, on ideaalist loobuda!
Mormoni Raamatu tiitelleht sisaldab järgmist olulist hoiatust: „Kui selles on vigu,” öeldakse seal, „siis on need inimeste vead; mispärast, ärge mõistke hukka Jumala asju.”
Kas raamat – või kirik või inimene – saab sisaldada vigu ja eksimusi ning ikka olla Jumala töö?
Minu vastus on kindel jah!
Seega, kuigi püüame järgida Issanda kõrgeid käitumisnorme, siis olgem ka üksteise suhtes kannatlikud. Igaüks meist on alles pooleliolev töö ja me kõik loodame oma edusammudes Päästjale. See kehtib meie kui üksikisikute kohta ja see kehtib ka Jumala kuningriigi kohta maa peal.
Issand ei kutsu meid mitte ainult ühinema Tema kuningriigiga, vaid ka olema õhinaga kaasatud selle ülesehitamisse. Jumal näeb vaimusilmas rahvast, kellel on „üks süda ja üks meel”. Ja et meil võiks olla üks süda, peame otsima südamelt puhtaid ja see nõuab vägevat südamemuutust.
Kuid see ei tähenda, et ma pean muutma oma südant, et see joonduks teie südamega. Samuti ei tähenda see, et teie muudate oma südant, et see joonduks minu südamega. See tähendab, et me kõik muudame oma südant, et joondada see Päästjaga.
Kui meie süda pole veel Päästjaga joondunud, siis pidage meeles, et Issanda abiga pole miski võimatu.
Sobivus ja osadus
Ja kui kunagi tunnete, et te ei sobitu päris hästi, siis teadke, et te pole üksi. Kas me kõik pole olnud eluolukordades, kus tundsime end teiste seas võõrana? Olen seda kogenud rohkem kui korra. Kui olin 11-aastane, oli meie pere sunnitud kodust lahkuma ja kolima tundmatusse piirkonda. Kõik oli teistmoodi kui see, millega harjunud olin. Ja mu aktsent oli selge märk teistele lastele, et mina olen teistmoodi kui see, millega nemad olid harjunud. Ajal, mil vajasin hädasti sõprust ja osadust, tundsin end üksiku ja eksinuna.
Siin maa peal on enamik erinevusi, mida me märkame – erinevused, mida mõned meist kasutavad üksteise kategoriseerimiseks –, seotud maiste asjadega: füüsiline välimus, rahvus, keel, riietus, tavad ja nii edasi. Kuid Jumal ei näe „nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames”.
Tema vaatenurgast on üks kategooria kõigist teistest eespool: Jumala laps. Ja me kõik sobime sellesse kategooriasse ideaalselt.
On loomulik, et tahame olla koos inimestega, kes näevad välja, räägivad, tegutsevad ja mõtlevad nagu meie. Selle jaoks on olemas sobiv koht.
Kuid Päästja Kirikusse kogume kokku kõik Jumala lapsed, kes on valmis kogunema ja otsivad tõde. Meid ei ühenda meie füüsiline välimus, meie poliitilised vaated, meie kultuur ega meie rahvus. Meid ei ühenda meie ühine taust. Meid ühendab meie ühine eesmärk, meie armastus Jumala ja ligimese vastu, meie pühendumine Jeesusele Kristusele ja Tema taastatud evangeeliumile. Me oleme „üks Kristuses”.
Ühtsus, mida me saavutada püüame, ei seisne selles, et kõik seisaksid samas paigas, vaid see on, et kõik vaataksid samas suunas – Jeesuse Kristuse poole. Me oleme üks, mitte sellepärast, kust me tuleme, vaid kuhu me minna püüame, mitte sellepärast, kes me oleme, vaid selle tõttu, kelleks me saada tahame.
Selles seisnebki Kristuse tõeline Kirik.
Üks keha
Kui te armastate Jumalat, kui tahate Tema Poega järgides Teda paremini tundma õppida, siis kuulute te siia. Kui püüate tõsimeelselt Päästja käskudest kinni pidada – kuigi te pole selles veel täiuslik –, siis sobite suurepäraselt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse.
Ja mis siis, kui erinete teid ümbritsevatest inimestest? See ei muuda teid sobimatuks – see teeb teist vajaliku osa Kristuse ihust. Kristuse ihus on kõik vajalikud. Kõrvad tajuvad asju, mida silmad eales ei suudaks. Jalad teevad asju, mille puhul käed poleks tõhusad.
See ei tähenda, et teie ülesanne on muuta kõik teie sarnaseks. Kuid see tähendab, et teil on midagi olulist panustada ja teil on midagi olulist õppida!
Üks hääl
Igal üldkonverentsi istungil oleme õnnistatud andekate kooride inspireeriva muusikaga. Kuulates võite märgata, et kõik lauljad ei laula samu noote. Mõnikord laulavad meloodiat ühed lauljad, mõnikord teised. Kuid nad kõik aitavad kaasa kaunile helile ja on täiesti ühtsed. Igal kooriliikmel on sama keskne eesmärk: ülistada Jumalat ja tõsta oma süda Tema poole. Igaühe meel ja süda peavad olema suunatud samale jumalikule eesmärgile. Ja kui see juhtub, muutuvad nad tõeliselt üheks hääleks.
Kui te ei ole veel Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige, kutsume teid meiega ühinema, et tunda rõõmu Päästja lunastava armastuse laulust. Me vajame teid. Me armastame teid! Kirik muutub paremaks tänu teie pingutustele teenida Issandat ja Tema lapsi.
Kui olete ristimise ja Jumalaga lepingute sõlmimise kaudu juba näidanud oma soovi „tulla Jumala lambatarasse ja olla kutsutud tema rahvaks”, tänan teid, et olete osa sellest suurest ja jumalikust tööst ning aitate muuta Jeesuse Kristuse Kirikut selliseks, nagu Päästja soovib.
Nagu sain teada oma sõbralt Saksamaal, on meie armastus Jumala ja Tema laste vastu vägev tunnistus maailmale, et see on tõepoolest Päästja Kirik.
Jumal õnnistagu meid, et me püüaksime kannatlikult, kuid usinalt elada nende ideaalide järgi, mille meie Päästja, Lunastaja ja Õpetaja on meile seadnud – et kõik teaksid, et oleme Tema jüngrid. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.