Austus pühade asjade vastu

2. Moosese raamatus rändame Moosesega Hoorebi mäe nõlvadele, kui ta jättis kõrvale oma igapäevased hooled – miski, milleks peaksime kõik valmis olema –, et näha põlevat kibuvitsapõõsast, mis ei põlenud ära. Kui ta lähenes, siis „Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: „Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!” Siis [Jumal] ütles: „… Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!”” Sügava aupaklikkuse, alandlikkuse ja imestusega eemaldas Mooses oma kingad ning valmistas end ette kuulama Issanda sõna ning kogema Tema püha lähedust.

See püha Jumala ilmumine mäe peal oli aukartust äratav ja austust täis kogemus, mis ühendas Moosese tema jumaliku identiteediga ning oli tegelikult võtmetegur tema muutumisel alandlikust karjasest vägevaks prohvetiks, suunates teda uuele eluteele. Samamoodi võib igaüks meist viia oma jüngeritee kõrgemale vaimse arengu tasemele, muutes aupaklikkuse vooruse meie vaimse olemuse pühaks osaks.

Ingliskeelse sõna aupaklikkus (reverence) ladinakeelne vaste on tuletatud tegusõnast revereri, mis tähendab „aukartust tundma”. Evangeeliumi mõttes sisaldab see definitsioon ka sügavat austuse, armastuse ja tänulikkuse tunnet või suhtumist. Selline suhtumine pühadesse asjadesse nende poolt, kellel on kahetsev süda ja sügav pühendumus Jumalale ning Jeesusele Kristusele, aitab neil tunda suuremat rõõmu nende hinges.

Austus pühade asjade vastu on olulise vaimse omaduse suurim ilming. See tuleneb meie seotusest pühadusega ning peegeldab meie armastust Taevase Isa ning meie Päästja Jeesuse Kristuse vastu ning lähedust nendega. See on ka üks hinge kõige õilsam kogemus. See voorus suunab meie mõtted, südame ning elu Jumala poole. Tegelikult ei ole aupaklikkus ainult vaimsuse osa, vaid on selle põhiolemus – alus, millele vaimsus on ehitatud, mis loob isikliku seose jumalikuga. Seda õpetavad ka meie lapsed, kui nad laulavad: „Kui aupaklik olen, siis tean, saadavad Taevaisa ja Jeesus mind teel.”

Jeesuse Kristuse jüngritena kutsutakse meid viljelema oma elus aupaklikkuse andi, et oleksime avatumad sügavamale suhtlusele Jumala ning Tema Poja Jeesuse Kristusega, tugevdades samal ajal meie vaimset iseloomu. Kui meie südames oleks rohkem selliseid tundeid, siis meie elus oleks kindlasti rohkem rõõmu ja heameelt ning vähem ruumi murele ja kurbusele. Peame meeles pidama, et aupaklikkus pühade asjade vastu annab tähenduse paljudele igapäevastele tegevustele ning tugevdab tänutunnet – kutsudes esile imetlust, austust ja armastust kõrgemate ning pühade asjade vastu.

Kahjuks elame maailmas, kus aupaklikkus pühade asjade vastu muutub järjest haruldasemaks. Tegelikult tähistab maailm tähtsusetut, nagu näitab ka pilguheit kõmuajakirjadele, televisiooniprogrammidele ja internetti. Austuse puudumine pühade asjade vastu toob kaasa üha suurema ükskõiksuse hoiakutes ja hoolimatuse käitumises, mis võib kiiresti viia ühe põlvkonna apaatiani ja paisata järgmise põlvkonna viletsusse.

Lugupidamatus võib samuti viia meid eemale sidemetest, mida pakuvad lepingud Jumalaga, ning vähendada meie vastutustunnet jumaliku ees. Seetõttu riskime sellega, et hoolime ainult oma mugavusest, rahuldame oma taltsutamata ihasid ning jõuame lõpuks pühadusetusse olukorda, kus põlgame pühasid asju – isegi Jumalat – ja seeläbi ka oma jumalikku olemust Taevase Isa lastena. Lugupidamatus pühade asjade vastu aitab kaasa vastase eesmärkidele, häirides meie tundlikke ilmutuse kanaleid, mis on meie päevil vaimseks ellujäämiseks väga olulised.

Pühakirjades on pühade asjade austamise tähendus ja tähtsus selgelt esile toodud. Üks koht Õpetuses ja Lepingutes tundub viitavat, et austus Taevase Isa ning Tema Poja Jeesuse Kristuse vastu on selestilisse kuningriiki pääsenute oluline voorus.

Kirikuna püüame hoida Isa ja Poega igatpidi ülimalt pühana ning au sees, sealhulgas nende kujutamisel kunstis. Püha Vaimu juhatus on olulise tähtsusega selles, kuidas need kujutised peaksid edasi andma Isa ja Poja pühalikku loomust, iseloomu ja jumalikke omadusi. Peame väga hoolikalt vältima selliste elementide kujutamist, mis võiksid juhtida tähelepanu eemale Taevaselt Isalt ning Tema Pojalt Jeesuselt Kristuselt ja nende õpetustelt. Sinna hulka kuulub ka tehnoloogia täiustatud tööriistade kasutamine, näiteks tehisaru abil sisu ja piltide loomine.

Seda põhimõtet rakendatakse kõikide Kiriku ametlike suhtluskanalite kaudu saadaval olevatele teabeallikatele. Iga õppetund, raamat, käsiraamat ja sõnum on Vaimu juhatusel hoolikalt loodud ja heaks kiidetud, et säilitada Jeesuse Kristuse evangeeliumi pühad voorused, väärtused ning käitumisnormid. Hiljutises sõnumis Kiriku noortele täiskasvanutele õpetas vanem David A. Bednar, et „vaimsuse ja tehnoloogia keerulises ristumiskohas navigeerimiseks peaksid viimse aja pühad alandlikult ja palvemeelselt (1) leidma evangeeliumi põhimõtted, mis võivad juhtida seda, kuidas nad tehisintellekti kasutavad, ja (2) püüdlema siiralt saama Püha Vaimu kaaslust ja vaimset ilmutuse andi”.

Mu armsad vennad ja õed, ükskõik kui arenenud tänapäeva tehnoloogia ka poleks, ei suuda see siiski jäljendada sellist imetlust, aukartust ja vaimustust, mida võib leida Püha Vaimu mõjust sündinud aupaklikkusest. Kristuse järgijatena peame olema ettevaatlikud, et me ei nõrgestaks oma sidet Jumala ning Tema Pojaga tehisaru loodud sisu ning pilte sobimatult kasutades. Me peaksime meeles pidama, et tänapäeva tehnoloogilisele „lihalikule käsivarrele” toetumine on ebapiisav ja lugupidamatu aseaine inspiratsioonile, meeleülendusele ning tunnistusele, mida võib saada ainult Püha Vaimu väe kaudu. Nefi kuulutas: „Oo Issand, ma olen usaldanud sind ja ma usaldan sind igavesti. Ma ei looda lihalikule käsivarrele.”

Ühes teises ilmutuses õpetas prohvet Joseph Smith, et Issandale püstitatud templid peaksid olema austuse paigad. Kogu oma teenimistöö vältel on meie kallis prohvet, president Russell M. Nelson, tugevalt rõhutanud meie aupaklikku teenimist pühas templis. Issanda kojas õpetatakse meile Isa ja Poja pühasse lähedusse sisenemise kohta. Minu jaoks on alati olnud õpetlik ning isegi inspireeriv, et templisse sisenedes ja pühadeks talitusteks valmistudes võtame ühe esimese asjana kingad jalast ning paneme selga valged riided. Kui oleme teadlikud, nagu oli Mooses, võime ka meie mõista, et oma maiste kingade äravõtmine on esimene samm pühal pinnal seismise ning kõrgemaks ja pühalikumaks muutumise teel.

Vennad ja õed, erinevalt Moosesest ei pea me ronima mäe tippu, et leida austust pühade asjade vastu ning viia oma jüngritee sügavamale vaimsuse ja pühendumuse tasemele. Näiteks võime seda leida, kui püüame kaitsta oma kodust keskkonda maailma mõjude eest. Võime selle saavutada, kui palvetame siiralt ja innukalt Taevase Isa poole Jeesuse Kristuse nimel ning püüame meie Päästjat paremini tundma õppida, uurides hoolikalt pühakirjades ja prohvetite õpetustes sisalduvat Jumala sõna. Lisaks võib selline vaimne muutumine leida aset ka siis, kui püüame austada Issandaga tehtud lepinguid, elades kuulekalt käskude järgi. Need püüdlused võivad meie südamesse tuua vaikse ja kindla rahu. Sellistele tegudele keskendumine võib kindlasti aidata muuta meie kodu aupaklikuks vaimseks pelgupaigaks – isiklikuks usupühamuks, kus elab Püha Vaim, nagu oli Moosese kogemus mäel.

Samuti võime kogeda sellist vaimset muutumist, kui osaleme ustavalt Kiriku jumalateenistusel, sealhulgas kui häälestame oma südame Issandaga pühade kirikulaulude laulmise kaudu. Kuid Moosese kombel maistest segajatest eraldumine, eriti meie telefonidest või kõigest, mis ei ole kooskõlas selle püha hetkega, võimaldab meil pöörata kogu tähelepanu sakramendi võtmisele, olles oma mõtete ja südamega keskendunud Päästjale ja Tema lepitusohvrile ning meie enda lepingutele. Sakramendile keskendumine aitab meil kogeda aupaklikku hetke ajal, mil uuendame oma lepinguid Päästjaga, ning see muudab hingamispäeva rõõmuks ja teeb teistsuguseks meie elu.

Lõpuks saame kogeda seda vaimset muutust oma jüngripõlves, kui teenime regulaarselt Issanda koja mäel – pühas templis – ning püüame elada lepingukindlusega ning seda eriti ajal, mil kogeme maise elu katsumusi.

Oleme abikaasaga aupaklikult kogenud mõningaid püha mäe hetki, kui oleme püüdnud neid põhimõtteid oma elus rakendada – see on tähendusrikkalt muutnud meie jüngripõlve. Ma mäletan seda, justkui oleks see olnud eile, kui jalutasin abikaasa haiglas taastumise ajal surnuaias, enne kui matsime meie teise lapse, kes oli enneaegselt sündinud ega jäänud elama. Ma mäletan, et palvetasin tulihingeliselt ja aupaklikult Jumala poole ning palusin abi, et selle raske katsumusega hakkama saada. Sel hetkel sain südames selge ja vägeva vaimse kinnituse: kõik saab meie elus korda, kui abikaasaga vastu peame, hoides kinni rõõmust, mis tuleb Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi elamisest. See, mis tollal tundus kui heidutav ja kurb katsumus, muutus pühaks ja aupaklikuks kogemuseks; päiskiviks, mis on aidanud hoida meie usku ja andnud meelerahu Issandaga sõlmitud lepingutes ning Tema lubadustes minu ja minu pere heaks.

Vennad ja õed, austus pühade asjade vastu soodustab tõelist tänulikkust, laiendab tõelist õnne, valmistab meie meele ette ilmutuse saamiseks ning toob meie ellu suuremat rõõmu. See asetab meie jalad pühale pinnasele ning tõstab meie südame Jumala juurde.

Ma tunnistan, et kui me kaasame selle vooruse oma igapäevaellu, suudame suurendada oma alandlikkust, mõista paremini Jumala tahet meie suhtes ning tugevdada meie kindlust Jumalaga sõlmitud lepingute suhtes. Ma tunnistan, et kui võtame omaks selle pühade asjade austuse anni – olgu see Issanda koja mäel, kogudusehoones või oma kodus –, täidab meid hämmastav imetlus ja aukartus, kui tunneme oma Taevase Isa ning Jeesuse Kristuse täiuslikku armastust. Ma tunnistan nendest tõdedest aupaklikult meie Päästja ja Lunastaja Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.