Ustavalt isade usu eest seisame

Kui ma templi ülevaatuseks Ameerika Ühendriikides Nashville’i Tennessee templit külastasin, oli mul eriline võimalus seda ülesannet täites templis ringi käia ja see kaunis Issanda koda üle vaadata. Mulle avaldas eriti muljet emanda kabineti seinal rippuv maal Mary Wanlassist, mille pealkirjaks oli „Jätka”.

Selle maali taustalugu on järgmine:

„1862. aastal andis 14-aastane Mary Wanlass Missouri osariigis oma surevale kasuemale lubaduse kanda hoolt selle eest, et ta töövõimetu isa ja neli tunduvalt nooremat õde-venda Suure Soolajärve orgu jõuaksid. Mary juhtis voodihaige isa vankrit vedavaid härgi ja lüpsilehmi ning hoolitses õdede-vendade eest. Päevateekonna lõppedes korjas ta söödavaid taimi, lilli ja marju ning toitis nendega perekonda. Tema ainsaks suunanäitajaks oli juhis rännata läände, kuni pilvedest saavad mäed.

Nad rändasid kogu kevade ja suve ning saabusid Utah’ orgu septembris. Isa suri peagi pärast seda, kui pere seadis end sisse Utah’ maakonnas, kus Mary hiljem abiellus ja omaenda pere lõi.”

See hämmastav lugu räägib 14-aastase noore naise usust ja tugevusest ning võib aidata meil kõigil täna „lihtsalt jätkata”.

„Lihtsalt jätka” või siis vabalt minu emakeelde, hollandi keelde, ümber tõlgituna Gewoon doorgaan on olnud ka minu ema ja isa eluaegne juhtlause.

Minu vanemad ning mu ämm ja äi on meie peres teerajajad. Nad on ületanud omaenda „tasandikud” just nagu kõik need, kes iga päev Kiriku, Issanda karjaga liituvad. Nende lugudel pole suurt pistmist härgade ja vankritega, kuid mõju tulevastele põlvedele on sama.

Nad võtsid evangeeliumi omaks ja ristiti, kui nad olid noored täiskasvanud. Mõlemal mu vanemal oli raske lapsepõlv. Minu isa kasvas üles Indoneesias Jaava saarel. Teise maailmasõja ajal eraldati ta jõuga oma perekonnast ja saadeti koonduslaagrisse, kus ta kannatas noorena kirjeldamatuid raskusi.

Mu ema kasvas üles katkises kodus ning kannatas samuti nälga ja Teise maailmasõja aegset hädapõlve. Mõnikord tuli tal süüa ka tulbisibulaid. Tema isa tegude ja sellele järgnenud abielulahutuse tagajärjel oli mu emal vahel raske näha oma Taevast Isa armastava Isana.

Mu vanemad kohtusid Kiriku üritusel ning otsustasid peagi Šveitsis Berni templis abielu pitseerida. Kulutanud kõik oma vähesed säästud templireisi peale, muretsesid nad raudteejaamas rongi oodates, kuidas nad toime tulevad, kuid olid kindlad, et küll kõik laabub. Ja laabuski!

Nad hakkasid looma oma perekonda väga tagasihoidlikus ühetoalises ärklikorteris Amsterdami südames. Kui nad olid mõned aastad käsitsi riideid pesnud, olid nad lõpuks piisavalt raha kõrvale pannud, et endale pesumasin osta. Vahetult enne masina ostmist külastas neid piiskop ja palus annetust Amsterdami kogudusehoone ehitamiseks. Nad otsustasid anda ära kõik oma pesumasinasäästud ja jätkasid käsitsi pesupesemist.

Me elasime perena üle raskusi nagu iga teinegi perekond. Need on teinud meid ainult tugevamaks ja süvendanud meie usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse, nii nagu Almagi ütles oma pojale Heelamanile oma lugu jutustades, et teda toetati igasugustes kannatustes ja raskustes, kuna ta oli pannud oma lootuse Issandale Jeesusele Kristusele.

Kuidas said kahest lapsepõlves nii palju katsumusi läbi elanud inimesest parimad vanemad, keda ma oleksin võinud iial soovida? Vastus on lihtne: nad võtsid evangeeliumi täielikult omaks ja elavad tänaseni oma lepingute järgi!

Pärast rohkem kui 65 aastat kestnud abielu suri mu Alzheimeri tõbe põdenud ema selle aasta veebruaris. Minu isa, kes 92 aasta vanusena ikka veel kodus elab, külastas ema enne tema surma nii sageli, kui suutis. Mõni aeg tagasi mainis ta mu noorematele õdedele-vendadele, et Teise maailmasõja aegsed Indoneesia laagri õudsed kogemused olid teda selleks ette valmistanud, et mitu aastat kannatlikult oma naise eest hoolitseda, kui too sellesse kohutavasse haigusesse haigestus ja ta olukord üha halvenes, kuni ta pidi usaldama naise esmavajaduste eest hoolitsemise teistele ega saanud olla enam tema kõrval. Nende juhtmõte on siiani „lihtsalt jätka”, lootes täiuslikult Kristusele, et nad tõstetakse üles viimsel päeval ja elavad igavesti koos Temaga hiilguses.

Nende usk ja tunnistus on edasiviivaks jõuks nende järeltulevatele põlvkondadele.

Minu naise lapsepõlvekülas võtsid tema vanemad, kes olid tublid kirikus käijad inimesed, evangeeliumi omaks noore abielupaarina. Minu naine oli tookord nende kaheaastane tütar ja ainus laps. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks saamise otsusel oli nende elus suur mõju, kuna külaelanikud ja teised pereliikmed hakkasid neist eemale hoidma. Kulus aastaid, mille jooksul nad kirjutasid pereliikmetele armastavaid kirju ja teenisid kogukonnas, enne kui neid lõpuks omaks võeti.

Kord kui mu äi teenis piiskopina, süüdistati teda milleski alusetult ja ta vabastati otsekohe ametist. Mu ämm oli nii solvunud, et küsis abikaasalt, kas nad peaksid üldse veel kirikusse minema. Äi vastas, et loomulikult ei jää nad kirikust eemale, kuna see ei ole inimeste, vaid Jeesuse Kristuse Kirik.

Läks aega, enne kui tõde ilmsiks tuli ja äia ees vabandati. See võimalik murdekoht lihtsalt tugevdas neid ja nende veendumust.

Miks peavad mõned meist kõigi raskuste kiuste ustavaks jäänud vanemate usku ja tunnistust iseenesestmõistetavaks? Kas me arvame, et neil puudub asjadest selge arusaam? Nad ei ole petta saanud! Neil on lihtsalt olnud liiga palju Vaimuga seotud kogemusi ja nad võivad öelda koos prohvet Josephiga: „Ma teadsin seda ‥ ning ma ei saanud ‥ seda eitada.”

Kas ka teie armastate „Laste lauluraamatu” laulu Heelamani sõduritest?

Isegi kui see ei pruugi nii olla, nagu ka mu ema lapsena koges, võib teist saada üks selline „hea ema, isa”, kellel on „tunnistus” ja kes on teistele õigemeelseks eeskujuks.

Kas me tunneme, et see on puhas tõde, kui me seda laulame? Ka teil on tunne, et te olete „Heelamani sõdurid” ja et te „Issandat nüüd misjonil teeni[te] ja teistel’ tõde vii[te]”? Mina olen tundnud seda nii mitmel korral, kui olen laulnud seda laulu mitmel noortekonverentsil ja teistel noorte kokkusaamistel.

Või mida te tunnete, kui laulame kirikulaulu „Usule truud”?

Teie, kes olete pealekasvavast põlvkonnast, palun õppige oma asukohast ja olukorrast olenemata oma eelkäijate usust ja tunnistusest ning saage neist jõudu. See aitab teil mõista, et tunnistuse saamiseks ja kasvamiseks tuleb teha ohverdusi ning et „ohverdus toob meile õnnistust taevast”.

Mõeldes ohverdusele, mis tõeliselt teie elu õnnistab, mõtisklege ja palvetage palun meie armsa prohveti president Russell M. Nelsoni üleskutse üle, kui ta palus „igal väärilisel ja selleks võimelisel noorel mehel valmistuda ja teenida misjonil. Viimse aja pühade noorte meeste jaoks on misjoniteenistus preesterluse kohustus. ‥

Noorte ja võimekate õdede jaoks on misjon samuti vägev, kuid valikuline võimalus.”

Teid võidakse kutsuda teenimis- või õpetamismisjonile. Mõlemal misjonil töötavad misjonärid omal ainulaadsel ja vägeval moel sama eesmärgi nimel, milleks on tuua hingi Kristuse juurde.

Mõlemal juhul näitate te teenides Issandale, et te armastate Teda ja soovite Teda paremini tundma õppida. Pidage meeles: „Sest kuidas võib inimene tunda isandat, keda ta ei ole teeninud ja kes on talle võõras ja on kaugel ta südame mõtetest ja kavatsustest?”

Olgu me esimene või viies evangeeliumipõlvkond, igaüks meist peaks küsima endalt, millised on need usust, tugevusest ja selestilisest pühendumusest rääkivad lood, mis meie järgmisele põlvkonnale pärandame?

Jätkugu meie kõigi püüdlused oma Päästjat Jeesust Kristust paremini tundma õppida ja Temast elu keskpunkt teha. Tema on see kalju, millele me peame ehitama, et rasketel aegadel kindlalt seisma jääda.

„Ustavalt isade usu eest seis[kem], ustavalt märtrite tõde me kaits[kem]. Jumala käsk seaduseks meil. Alati truud Tema sõnale.” Jeesuse Kristuse nimel, aamen.